Enamik vanemlikke väljakutseid on tegelikult hõlpsasti lahendatavad suhteprobleemid. Keegi meist ei ärka hommikul üles mõttega, et tahaks täna lapsega halvasti käituda. Muideks, ka lapsed ei ärka hommikul üles kindla plaaniga vanemaid närvi ajada. Laps, kes on vanematega turvalises ja lähedases suhtes, on avatud juhendamisele, mõjutusele ja koostööle. Tugev suhe vanemaga on lapsele otsekui Põhjanael, mis suunda näidates kujundab lapse moraalset kompassi ja väärtushinnanguid. Selline suhe toetab lapse arengut ja annab parima hüppelaua iseseisvaks eluks.
Kuidas luua lapsega tugev ja usaldusväärne suhe oli raamat, millelt ootasin toetavat ja sisukat käsitlust lapse ja lapsevanema suhte arendamisest. Kahjuks jäi lugemiselamus kesiseks. Kuigi teema ise on äärmiselt oluline ja aktuaalne, jäi sisu korduvaks, pinnapealseks ja kohati ebamugavalt süüdistavaks.
Suurim probleem oli minu jaoks tohutu kordus – sarnased ideed ringlevad läbi kogu raamatu, ilma et neile midagi uut või sügavamat lisataks. Tundsin end tihti nagu loeksin sama peatükki uuesti ja uuesti.
Peamine sõnum, mis mulle raamatust lõpuks jäi, oli: lapse probleemides on süüdi lapsevanem. Seda ei öelda küll otsesõnu – või tegelikult ikka öeldakse ka. Autori toon muutub kohati peaaegu süüdistavaks, jättes mulje, et igas olukorras on lapsevanem see, kes pole “piisavalt” kohal, kuulanud või reageerinud õigesti. Ja kuigi lapsevanema roll on kahtlemata keskne, tundus selline ühepoolne lähenemine liialt mustvalge ja mitte kuigi konstruktiivne.
Lisaks tekkis mul küsimusi autori pädevuse osas. Raamat käsitleb mitmeid psühholoogilisi teemasid (ehkki üsna pealiskaudselt), ent viited piirduvad peamiselt populaarteaduslike raamatute, mitte teadusartiklite või tõenduspõhise kirjandusega. Arvestades, et autor (minu teada) ei ole õppinud psühholoogiat ega töötanud terapeudina, vaid tegutseb vanemluse mentorina, ei tekkinud mul usaldust ega tunnet, et tegemist oleks oma valdkonna autoriteediga.
Raamatu lõpus tunnistab autor, et kirjutas selle osaliselt oma vanematele – ja see pani mitmed varem loetud osad uude konteksti. Kohati jäi mulje, et tegemist on isikliku töötlusega omaenda lapsepõlvest, mis pole iseenesest halb, ent see muudab raamatu tooni kohati ebaprofessionaalseks ning viib selle kaugemale lugeja universaalsest kogemusest.
Kokkuvõttes: mõningaid kasulikke meeldetuletusi ja sooja tooni siit leiab, aga sisuliselt jäi raamat nõrgaks. Vähe teaduslikkust, liiga palju kordust ja liialt süüdistav vaade vanemlusele. Sobib ehk neile, kes vajavad esmast kokkupuudet lapsevanema ja lapse suhte teemaga, kuid nõudlikumale lugejale pigem mitte.
Meeldis see, kuidas Jäppinen on võtnud lahti lapsekasvatuse alustalad, kuidas ta näitab vanemlust senisest rohkem isa perspektiivist ning üldine suhtumine lapsesse, oma kogemuse kirjeldamine on alati teretulnud.
Samas näited jäid minu jaoks lahjaks ja teooria ka. Mõtlesin juba, et ehk olen ma vanemluse-teemalistest raamatutest küllastunud, aga paari teise vanemaga arutades rääkisid nad sarnastest tunnetest. Tundsin ka seda, et autor on minust u 14 aastat vanem, seega mingid asjad, mis minu jaoks (oma vanemlusteekonna algul) on loomulikud, üldteada, tema jaoks seda pole, väärides eraldi väljatoomist.
Lisaks tundsin, et näidete ja teooria vahel haigutas väike tühimik, mida minu enda jaoks aitas täita hiljuti loetud Thomas Gordoni "Tark lapsevanem", mis seletab väga hästi aktiivset kuulamist, peegeldamist ja lapsega koos probleemidele lahenduse otsimist, sealsed näited on ka kõnekamad.
Üldse pole paha raamat, ehk sobibki lugemiseks vanemlusteekonna päris algul, kui teisi sellealaseid raamatuid eriti pole loetud, või loodetavasti saavad siit inspiratsiooni isad, abiks see, et autor on ise isa :)
Mul on siiralt hea meel, et meie ühiskonnas on järjest rohkem vanemluse raamatuid, kus tuuakse välja lapse vajadused, oskus näha laste käitumise taha ning turvalise suhte olulisus. Lisaks on hea meeldetuletus see, et põhiväärtuste kujunemine ja edasi andmine on palju olulisem, kui välised hinnangud (näiteks hinded).
Inimesele, kes loeb pidevalt enesearengu või vanemluse raamatuid võib jääda liiga üldiseks. Siiski pean pigem heaks lugemiseks ja raamatuks, mida aeg-ajalt uuesti kätte võtta.
Põhimõtteliselt väga hea raamat. Asjalikud mõtted ja soovitused. Samas ootasin enamat. Võib-olla osaliselt on põhjus selles, et Tanel on sotsiaalmeedias ja podcastides mõningaid teemasid veelgi detailsemalt käsitlenud, seega raamat on justkui veidi pealiskaudne kokkuvõte. Kohati tundus ka veidi kordav. Sellegipoolest arvan, et kõik lapsevanemad võiks selle raamatu läbi lugeda.