mulle oleks see raamat veel rohkem meeldinud, kui seal olekski olnud ainult raamatu- ja vb ka teatriarvustused. need lõpupoole sätitud kolumnid olid, noh, ka okei, aga kas just niipalju ajatud, et neid nüüd viitsiks mõni aasta pärast esmailmumist enam lugeda. (no ma olen suht allergiline igasugustele pandeemiaheietustele - ei tea, kas mul ongi lihtsalt kehvem mälu, kui teistel, või ma ei taha mäletada, aga mul nagu ei ole enam eriti detaile meeles sellest ajast ja eriti ei viitsi neid meenutama ka hakata enam.)
aga jah. hea, kui inimese oskab raamatutest kirjutada nii, et on ühtmoodi huvitav lugeda nii siis, kui oled ise seda raamatut lugenud, kui ka siis, kui ei ole. eks see osaliselt ikka tuleb muidugi sellest, et Mudlum kirjytab umbes nii, nagu ma ise - suurem osa ajast mitte raamatust, vaid et kuidas endal oli seda lugeda ja mis muidu ka elus ja mõtetes toimub.
Päris huvitav raamat jupi kaupa lugemiseks, aga kuna mul oli vaja see korraga läbi lugeda, siis see oli küll väga keeruline. Ühe jutukese haaval on sellist raamatut hea lugeda, aga järjest erinevate raamatute ja etenduste ja elu kohta jutte lugeda, oli liiga piinarikas ja võttis väga kaua aega. Mudlum kirjutab hästi ja ma usun, et tahaks kunagi ta teisi raamatuid ka lugeda. Ainult kaks asja mind häirisid, tema kohati liiga keeruline ja ülevoolav sõnakasutus. n: "Lõpetame ülevaate hüpertekstuaalsuse kvintessentsiga." (lk 183) Ja teiseks tema väga halb suhtumine Mart Sanderi raamatutesse. Et kellele ta neid üldse kirjutab ja need on nii igavad. Läksin kohe Goodreadsi ja vaatasin, mis hindeid teised peale minu olid tema raamatutele pannud. Leidsin enamuses ainult ülivõrdes tagasiside, nii et julgen vastu vaielda, Mart Sander on oivaline kirjanik ja ilmselt minusugused ta raamatuid ikkagi loevad. :)
Mudlumi arvustused on mulle ammu silma hakanud. Positiivselt. Et kui sageli loed kellegi arvustuse läbi, pärast lugemist teed meh, ja lähed eluga edasi, siis Mudlumi kriitikaga mul seda meh-i enamasti ei teki. Seal on alati mingi konksuke, mille otsa enesegi lugemismulje meelsasti riputaks ja nõustuvalt kaasa noogutaks. Mõni palitu jääb küll vahel ka samasse varna panemata, aga seegi on normaalne.
Ent see pole ainult nõustumine ja arvamuse ühisosa, mis tema arutelud loetu üle mulle meeldima paneb. Küllap see tema pisukene teravus ja otseütlemine on samavõrd oluline. Mõne arvustatava raamatu puhul saad aru, et ainult teravustest see koosnema peakski, aga siis oskab ta ikkagi mõnusalt mahedaks värvid keerata, et asi päris käest ära ei lähe (näiteks selle Tartu-raamatu puhul). Ja muidugi see, kuidas ta seda teeb. Hirmus hea tasakaal - nagu mina endamisi nimetan - "targutamise" ja lihtsale inimesele arusaadavalt seletamise vahel.
Ma olin skeptiline raamatu lugemise suhtes. No et paljudki siinsetest tekstidest on ju ilmumise ajal loetud, kas ma ikka viitsin üle lugeda ja kas üleüldse järjest lugeda kannatab, ent vastu ootusi oli päris põnev. Mõni arvustus oli koguni parem kui kritiseeritav raamat ise. Uusi lugemisvihjeid palju ei saanud, eks ole suuresti loetud need raamatud, aga näiteks Janar Ala raamatutele vihjed noppisin küll siit välja.
Mudlum armastab kirjandust. Siia raamatusse kokku koondatud tekstid on (näiliselt) lihtsad, aga kõigist neist kumab läbi suur lugemus. Autor on enamasti väga hästi saanud pihta arvustatava teksti tuumale. Vähemalt nii näib. Ja seda kõike on lihtne ja mõnus lugeda.
Raamatute arvustused ongi kogumiku tugevam osa, teiste teemade valik on kuidagi kaootilisem ja oleks võinud vast ka olemata.