Esmalt, väga olulistest teemadest rääkiv raamat, mis mehe kirjutatuna veelgi tänuväärsem on. Ühe ampsuga lugemine, mida järjest seedida raske, ent teost pooleli jätta ka ei saa. Autori järelsõna oli väga vajalik, ilma selleta oleks teos mõjunud poolikuna ja kõlama oleks jäänud moraal, et vägivallaga vägivalla vastu hakkamine on aksepteeritav ning isegi üllas toimimisviis. Suur rõõm, et Sass Henno südikalt seksuaalvägivalla vastu võitleb ja samal ajal suur viha, et õigussüsteem nii saamatu on. Samuti on tohutult üllas raamatumüügiga teenitava tulu otstarve. Igastahes, mõtteainet ühiskonna valupunktidest jagub pikemaks.
Raamat ilukirjanduslikust poolest jäi minu jaoks kohati aga veidi nõrgaks. Autori varasemate teostega “Mina olin siin” ja “Elu algab täna” oli kirjanduslik vaimustus suurem, mis võib olla tingitud muidugi vanusest, sest eelmainitud teoseid lugesin mitmeid aastaid tagasi palju nooremana. Esmalt häiris mind lugejana autori valik kasutatud arheteksti sõna-sõnalt välja öelda ja seda pidevt rõhutada. Vanaema, Tiina ja Marguse tegelaskuju andsid ilmselget aimu, et ainest on võetud Kitzbergi “Libahundist”, selle korduv esile tõstmine tekitas aga tunde, et autor peab lugejat lolliks, kes ei suuda ise antud järelduseni jõuda. Veel mõjus võõrastavalt sadistliku vanaema tegelaskuju, mis murdis koheselt narratiivi usutavuse ja seeläbi ka minu haaratuse ning sümpaatia peategelaste suunas. Küll aga teose lõpuosa pöördepunkt oli ootamatu, mis päästis suuresti ebarealistlikult mõjunud loo. Kohati tajusin lugedes ikkagi mehepoolset vaatevinklit, seda näiteks Tiina kehakuju ja välimuse kirjeldustes, mis mõjusid objektistavalt ning tühistavalt raamatu sõnumi edastamisel. Viimaks valmistas tohutut nördimust viimases peatükis ilmnenud asjaolu, et ainus siiras tegelane psühhiaater Verner peategelasega lapse sai, mis näib konkreetselt võimupositsiooni kuritarvitamisena. Ilmselt on seegi autori taotlus ilmestada läbinisti heasüdamlikena näivate inimeste võimalikku kahepalgelisust.