Kaasahaarav ja kõhedust tekitav kriminaalromaan „Vanaema“ heidab valgust tänapäeva Eesti varjukülgedele, kus laiub lahendamata seksuaalkuritegude paradiis. Ka peategelane Tiina leiab end pärast üht süütuna alanud saunapidu justkui teisest reaalsusest, kus iga naine teab oma tutvusringkonnas mõnd naist, keda on kunagi vägistatud, kuid iga mees ei tea oma tuttavate seas ühtki meest, kes oleks sellise kuriteo eest iial vastutama pidanud.
Keset kriminaaluurijate, töökaaslaste ja isegi pereliikmete ohvrit süüdistavaid hoiakuid kujuneb Tiina tugiisikuks hoopis tema raamatukoguhoidjast vanaema, kes tänu oma aastakümneid kestnud abielule teab varjatud vägivallast rohkem kui keegi teine. Nende kahe naise teineteist toetav teekond läbi traumajärgsete katsumuste, lagunevate lähisuhete ning kahtlase väärtusega psühhoteraapia viib aga ühel hetkel ka karistamatustunnet nautivate kurjategijate jaoks pöördumatute tagajärgedeni.
Andekate illustratsioonidega vürtsitatud „Vanaema“ on kaasaegse Eesti proosa tähtteos, mis väärib kohta iga kodu raamaturiiulil. Menukirjanik Sass Henno on mitmeid kõrgeid tunnustusi pälvinud romaanide „Elu algab täna“ (2002), „Mina olin siin. Esimene arest“ (2005) ja „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ (2022) autor. Ta on ka sotsiaalmeediavõrgustiku „Mehed vägivalla vastu“ rajaja, Sensoa lipusüsteemi koolitaja ning seksuaalkuritegude alase teadlikkuse tõstmiseks ellu kutsutud mittetulundusühingu Julge Rääkida asutaja.
Sass Henno (born September 13, 1982 in Tartu, Estonia) is an Estonian writer.
He attended Miina Härma Secondary Grammar School in Tartu between 1989-2001. 2001-2003 he studied computer graphics and advertising in Tartu Art College, then film and video directing in the Tallinn University between 2003-2005. Since 2007 he has been attending a master's level screenwriting course in Baltic Film and Media School.
He won the first prize in Estonian Novel Competition 2005 with his work "Mina olin siin. Esimene arest." A feature length film based on the novel was released in 2008 (I Was Here).
Henno worked in Estonian Television as an assistant and director. Since 2005 he has been a member of Estonian Writers' Union
Kuidagi läks nii, et lugesin järjest kahte raamatut sarnasel teemal, naistevastasest vägivallast. Üks siis see siin, Henno "Vanaema" ning teine Heli Künnapase "See ei ole sina!". Kuigi raamatud on oma rõhuasetustelt ja tehniliselt äärmiselt erinevad, siis mõlevad teenivad sama eesmärki - ilukirjanduslikult meelde tuletada ja teadvustada, et kogu turvalise ja meeldiva maailma kõrval on ka teised lood, millest keegi midagi ei tea, keegi midagi ei räägi. Pealegi kuidas on võimalik, et Eestis iga naine teab teab naist, keda on vägistatud, aga ükski mees ei tea meest, kes on vägistanud? Sest tõepoolest - ma olen läbi elu kuulnud mõne naise käest küll tõesti õudseid lugusid despootlikest meestest, aga läbi usalduslike juttude meestega, ei ole ükski seksuaalvägivaldne mees ega juhtum küll jutuks tulnud. Kusjuures veel üks eraldi alamosa on mehed-poisid, keda on meeste poolt vägistatud, kelle lugudest me ka midagi ei tea.
Sass Henno toobki meieni ühe sellise loo, mõned sellised lood. On ju ta teinud aastaid head tööd harimise ja ennetustöö vallas, nii ohvreid otse toetades, kui Mehed Vägivalla Vastu gruppi luues kui kümnetele tuhandetele õpilastele loenguid pidades - ning see nimekiri ei ole lõplik. Mingil hetkel ütles Daniel Vaarik Sass Hennole, et aga kirjuta sellest kõigest ka raamat, sest teatavasti on dokumentalistikal lühikesed tiivad ning see lind kukub kiirelt maha peale lendutõusmist, ei toeta teda ei Kultuurkapital ega panda kohustusliku kirjanduse nimekirjadesse. Kunst ilukirjandusena lendab aga tihtipeale kõrgele ja kaugele.
"Vanaema" raamatu esitlus oli jube ägedas kohas, Pääskülas vanas mahajäetud majas. Ma ise küll ei saanud sinna minna, kuid selline sümbolistika on väga äge - sest teatavasti hakkab raamatu tegevus samuti mahajäetud majaga, kuhu peategelane Tiina pelgupaika poeb. Edasine ongi lugu sellest, millised minevikuvarjud Tiinat jälitavad ning mäherdused deemonid võivad jääda, jäävad kurjategijast ohvri manu ja ellu maha. Ma sisusse liiga palju ei tahakski laskuda, sest raamat loeb ennast ise, on ühtepidi ladusalt kirjutatud ja teistpidi vastikult õudne, mille kõrval erinevad Kingid kahvatuvad - sest päriselul tuginevad koledad lood on vähemalt minu jaoks märksa õõvastavamad, kui väljamõeldised. Äkki niipalju ütlen, et siia raamatusse on pandud väga palju erinevatest eluetappidest, mis kõik kokku aitavad paremini mõista, millised tumedad lained vigasaanu sees mäslevad. Müts maha, kraaps ja mu igavene lugupidamine Sass Henno ees, kes on nii hea raamatu kirjutanud, mis on nii keeleliselt äärmiselt nauditav kui paganama olulise sõnumiga.
Muide, tõepoolest paistavad Kitzbergi näidendi kõrvad Henno raamatu tagant välja, kuna läbi aja on erinevaid Tiinasid tagant kiusatud, põlatud, mutta tambitud, silikaattellisega uimaseks löödud, tuleriidal põletatud ning tagatippu suitsevasse lõkkesse veel sülitatud. Henno raamat on kaasaegne lugu kaasaegsest Eestist, kus klantspinnalise ilupinna alt paljastub palju nukraid lugusid, rääkimata saatuseid ning vabalt ringikõndivaid kurjategijaid. See on ka koht, kus võiks iga inimene, mees ja naine, noor ja vana, hetkeks mõtelda, et vaikides kõrvaltvaatamine aitab ainult ebaõiglusel jõudu juurde saada.
Kokkuvõttes: kui äkki täna, meestepäeval, midagi ütelda, siis minu jaoks on peamine see: mehed, ärge vaadake vaikides pealt, minge kannatanule appi ning takistage vägivalda. Sest tegelikult on kõigil vägistajatel sõbrad, sugulased, lapsed, kes kõik teavad, mida jõhkard teeb. Meie asi ja võimalus on neid takistada. Üks võimalus saada selleks innustust on lugeda Sass Henno "Vanaema" raamatut, mis on teravalt aus sisevaade ohvri maailma.
Ei hinda, sest ilukirjandusena saaks see mu käest neli tärni, aga tegemist on väga olulisel teemal kirjutatud raamatuga ning see ettevõtmine omaette väärib rohkemat. Meeldis, et ei keskendutud vaid ohvrile-kurjategijale, vaid räägiti ka kõrvalseisjate vastutusest või õigemini kõigi inimeste rollist selles teemas, kus nii lihtne ja mugav on kõik vaiba alla pühkida, öeldes, et mind see ju ei puuduta.
Väga vajalik raamat ja teemakäsitlus! Julmalt ühiskonna valupunkte välja tuues ehk jõuab see teema ka suurema auditooriumi ja kajastuseni. Sass Henno on väga suure töö ära teinud ja autori põhjalik järelsõna aitas ka antud romaani paremini mõista ja tõlgendada. Hoolimata sellest, et peategelane on juba täiskasvanud naine, võiks olla see raamat põhikooli keskastmes kohustusliku kirjanduse nimekirjas.
Illustratsioone on palju kiidetud, kuid mind need just miskipärast häirisid. Samuti tundus kuidagi võõras autori korduv otsene pöördumine lugejate poole romaani alguses ja keskel, tegevus oleks ehk ilma nende pöördumisteta ladusamini jooksnud.. 4,5*
ahmisin ja hingasin selle raamatu ühekorraga endasse! kui minust peaks kunagi gümnaasiumi kirjaduse õpetaja saama muudan kogustuslikuks kirjanduseks. varasem kogemus krimi-žanriga puudub ja ma ei tea kas ma lahterdaks antud teose kriminaalromaaniks, ennekõike peegeldus mulle romaanist sotsiaal-kriitilisust.
sass never dissapoints and always delivers, kindel top-10-eesti-nüüdiskirjanike-listis.
Esmalt, väga olulistest teemadest rääkiv raamat, mis mehe kirjutatuna veelgi tänuväärsem on. Ühe ampsuga lugemine, mida järjest seedida raske, ent teost pooleli jätta ka ei saa. Autori järelsõna oli väga vajalik, ilma selleta oleks teos mõjunud poolikuna ja kõlama oleks jäänud moraal, et vägivallaga vägivalla vastu hakkamine on aksepteeritav ning isegi üllas toimimisviis. Suur rõõm, et Sass Henno südikalt seksuaalvägivalla vastu võitleb ja samal ajal suur viha, et õigussüsteem nii saamatu on. Samuti on tohutult üllas raamatumüügiga teenitava tulu otstarve. Igastahes, mõtteainet ühiskonna valupunktidest jagub pikemaks.
Raamat ilukirjanduslikust poolest jäi minu jaoks kohati aga veidi nõrgaks. Autori varasemate teostega “Mina olin siin” ja “Elu algab täna” oli kirjanduslik vaimustus suurem, mis võib olla tingitud muidugi vanusest, sest eelmainitud teoseid lugesin mitmeid aastaid tagasi palju nooremana. Esmalt häiris mind lugejana autori valik kasutatud arheteksti sõna-sõnalt välja öelda ja seda pidevt rõhutada. Vanaema, Tiina ja Marguse tegelaskuju andsid ilmselget aimu, et ainest on võetud Kitzbergi “Libahundist”, selle korduv esile tõstmine tekitas aga tunde, et autor peab lugejat lolliks, kes ei suuda ise antud järelduseni jõuda. Veel mõjus võõrastavalt sadistliku vanaema tegelaskuju, mis murdis koheselt narratiivi usutavuse ja seeläbi ka minu haaratuse ning sümpaatia peategelaste suunas. Küll aga teose lõpuosa pöördepunkt oli ootamatu, mis päästis suuresti ebarealistlikult mõjunud loo. Kohati tajusin lugedes ikkagi mehepoolset vaatevinklit, seda näiteks Tiina kehakuju ja välimuse kirjeldustes, mis mõjusid objektistavalt ning tühistavalt raamatu sõnumi edastamisel. Viimaks valmistas tohutut nördimust viimases peatükis ilmnenud asjaolu, et ainus siiras tegelane psühhiaater Verner peategelasega lapse sai, mis näib konkreetselt võimupositsiooni kuritarvitamisena. Ilmselt on seegi autori taotlus ilmestada läbinisti heasüdamlikena näivate inimeste võimalikku kahepalgelisust.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Kindlasti vajalik raamat ja ladusalt kirjutatud. Nagu õpik. Paneb mõtlema, kuigi pelgan, et need, kes tõesti seda lugema peaksid, ei loe, sest nad ei loe! Vist! Aga teadvustama peab seda ilmtingimata. Mulle meeldib väga see pöördumine meeste poole raamatu lõpus, isad, pojad, vennad aga ka emad, kes need pojad kasvatanud on. Kõik peavad märkama. Et haiget ei tehtaks ega haiget ei saadaks.
Sass võtab rasked teemad, millest ta on aastaid rääkinud, ja paneb need müstilisse ja kaasahaaravasse storytellingu formaati, kustkaudu see jõuab kõige kiiremini ja kõige selgemalt kohale. Vanaema on põnev ja tabav ning tekitab vastandlikke tundeid, mõjudes samal ajal nii tõelisesuna kui fantaasiana. Lõpuks tundub, et ainult väga vähesed osad sellest raamatust ei ole kuskil kellegagi päriselt juhtunud.
No mina ja Sass Henno ei suuda lihtsalt kuidagi vist hästi läbi saada. See tegelikult päris kurb, sest teose temaatika on väga oluline. Rohkem mõtteid hiljem :p
(Aga "Mina olin siin" asemel võiks küll nüüd noortele midagi sellist hoopis sisse sööta, mis siis, et tegelased on 30ndates)
Üsna nõme on anda nii palju kiidetud raamatule ainult kolm tärni. Eriti, kuna raamatu teema on väga sügav, valus ja oluline. Teema, millest tuleb rääkida. Ma toetan seda kõike, kirjanik on teinud suurepärast tööd oma elus, ma ei kahtle selles - aga lihtsalt see raamatu lõpp ei meeldinud mulle absoluutselt... Ma aimasin juba poole peal lõpplahenduse ära ja see oli minu jaoks nii jabur pööre, mis kuidagi muutis kogu raamatu emotsiooni ja mõtte minu jaoks ära. Ma saan aru, et selliseid asju on päriselt ka olemas, aga minu jaoks see lugu ja lõpp kuidagi kokku ei kõlksunud.
Hoolimata Sass Henno puudulikest loodusalastest teadmistest (termiidikäigud seinapalkides) ja kohatistest komistamistest, mis lõpplahenduse liiga vara ära lasid arvata, oli väga pinev ning paeluv lugemine. Tema teavitustöö on väga vajalik ja tänuväärne. Ühiskonna ümber kasvatamine pole just kõige lihtsam ülesanne.
Kohati nii eluline ja masendavalt päriseluga sarnane ning siis jälle see vanaema. Tiina ärkab lapsepõlvesõbra saunas, mõistes et teda on seksuaalselt ära kasutatud. Ise ta ei mäleta midagi. Lugu läheb edasi, kättemaksuinglina tegutseb ammu surnud vanaema.
The theme of the book was difficult for me to read. I took some breaks and came back to it (some breaks were because life got in the way too) that is why it took me this long to finish, but I actually really loved the flow and the writing, the book had a good tempo. 5/5 would suggest!
“Pulmadeks paraneb ära. Ei parane. Sa õpid oma haavu lihtsalt ignoreerima ja su armistunud hingest saab kodu tuhandetele nähtamatutele päästikutele, mida sa hiljem ekslikult enda iseloomuks pidama hakkad.”
No mida raamatut! Lugesin selle ühe ropsuga ära ja loeksin veel. Sass kindlasti teab mida kirjutab ja see on niii õigete sõnadega kokku pandud! Super !