Punkti ümber

by Meelis Friedenthal

Raamatus räägitakse igatsusest ja armastusest, surnuvestlustest, üksindusest ja reisist, katastroofidest ja kunstist, maagiast, okultismist ja mustkunstist 20. sajandi alguses. Taustal käib esimene maailmasõda, revolutsioonid, inimesed loodavad uue maailma saabumist, mida mõned näevad kommunismis, mõned natsismis, mõned füüsikas, mõned spiritismis, aga teatud mõttes on need kõik üks ja seesama. Raamat põhineb väga kaudselt eesti päritolu Friedrich Jürgensoni elul, kes oli kunstnik, filmirežissöör ja kirjanik ning kes hakkas mingil hetkel tegelema surnute häälte lindistamisega.

„Punkti ümber“ on kirjaniku ja Tartu ülikooli humanitaarteadlase Meelis Friedenthali neljas romaan. 2004. aasta romaanivõistlusel auhinnatud „Kuldne aeg“ rääkis inimkonna kaugest tulevikust, 2013 Euroopa kirjandusauhinna pälvinud ja paljudesse keeltesse tõlgitud „Mesilased“ 17. sajandi Tartu ülikoolist, 2017 kultuurkapitali aastaauhindadele nomineeritud „Inglite keel“ käis 17. ja 20. sajandi Tartu vahet, 2020 ilmunud kogumiku „Kõik äratatakse ellu“ auhindu pälvinud juttudes väisatakse mütoloogilisi algaegu ning erinevate ajaperioodide alternatiivseid harusid. 1903. aasta Odessas alustav „Punkti ümber“ annab sissevaate 20. sajandi alguse maailma ja moodsasse kunsti.

312 pages, Hardcover

Published November 1, 2023

About the author

The Estonian writer Meelis Friedenthal (b.1973) has written a doctoral thesis at Tartu University on a 13th century philosophical-theological treatise about seeing and vision. Friedenthal is currently Associate Professor in Tartu University and his research topic is the intellectual history of the Early Modern Period.

In 2013 his novel Willow King was one of the winners of the European Union Prize for Literature (EUPL).

Reviews

[Oskar · Rating 5 out of 5]

Vast kõik lugemisega rohkem sina peal olijad on kogenud seda, et vahel jääb mõni raamat sind kuudeks või aastateks kummitama. Vahel on see ainult mõni kindel stseen raamatust, teine kord jällegi kogu lugu tervikuna. Üks hetk saad aru, et sa lihtsalt ei lugenud üht teksti ja lugu, vaid sa olidki päriselt sellel hetkel ühes teises aegruumis nende tegelastega. Sa mäletad värve, lõhnu, valgust, lausekatkeid. See oli midagi enamat kui lihtsalt hea lugemiselamus. See on reaalselt töötav ajamasin.

Viimasest aastast on minule nõnda mõjunud André Gide'i "Valerahategijad" ning Meelis Friedenthali "Punkti ümber". Friedenthali romaani lugesin juba poole aasta eest, aga ei osanud sel hetkel kuidagi oma mõtteid selle kohta kirja panna. Tegelikult ei oska ka praegu. Ma lihtsalt tean, et see tunne, mille "Punkti ümber" lugemine minus tol korral tekitas, ongi see, mida ma raamatutest otsin.

"Punkti ümber" ei ole kindlasti täiuslik romaan (mulle ei sobi kuidagi see, kuidas Friedenthal oma teoseid lõpetab) või isegi ta parim/terviklikum tekst (selleks on minu arvates jätkuvalt "Mesilased", mille olen lugenud läbi 3-4 korda). Hindan väga kõrgelt tema oskus tuua lugejani üks kadunud maailm (sel korral esimese maailmasõja eelne Odessa ja järgne Euroopa - aeg, millal sind peeti kultuurseks inimeseks ning "seltskonna" vääriliseks, kui oskasid rääkida vähemalt nelja keelt) ning sellesse sisse põimida unenäolist (sarnaselt "Mesilastele") ja kergelt ulmelist elementi (sel perioodil kogub Euroopas jõuliselt populaarsust spiritism).

Kõike seda vana ja seni nii kindlana tundunud maailma kokkuvarisemist ja uue otsinguid näitab autor läbi ühe noore mehe silmade (kaudseks prototüübiks eesti päritolu Friedrich Jürgenson, kes oli kunstnik, filmirežissöör ja kirjanik ning kes hakkas mingil hetkel tegelema surnute häälte lindistamisega), kes üritab selles maailmas leida seda üht kindlat punkti, millele oma ekslev pilk kinnitada, et see keerlev virvarr tema ümber korrakski peatuks.

Ma usun, et oleks parem, kui "Punkti ümber" ei oleks sinu esmakohtumine Friedenthaliga. Lihtne on see võtta ekslikult kätte ajaloolisest isikust rääkiva romaanina ja pettuda. Lugeja peab olema valmis selleks, et autor juhatab su maailma, kus kõik ei ole teaduslikult seletav ja tõestatav. Selles maailmas ei ole alati selgeid piirjooni meie ja teispoolsuse, ärkveloleku ja unenägude vahel. Vahel on su kogetu lihtsalt sõnulseletamatu.

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Hipp · Rating 4 out of 5]

See raamat on võrratult põnevusttekitav ja mõnusalt loetav, väga ilus ja kohati isegi üllatuslikult naljaka ütlemisega. (vt "igavesti taaskorduval GIFil" jt. Unenäolisus või kergemalt öeldes skisomine väga sobis siia juttu ja polnud nii uputav, et pidanuks raamatu käest panema ja välja ujuma.

Ma ei teagi, mida arvata vahepealset "targutuspeatükkidest", nagu ma neid hellitavalt kutsuma hakkasin, ehk paladest, mis otseselt seletavad kultuuri- ja ajaloolist tausta. Tundusid lugu liialt katkestavad, kuid samas ka kasulikud, sest muidu oleksin seda kõike googeldama hakanud ja raamatu lugemise ehk unustanudki.

Peategelase enda lugu oli ka põnev, ei saa küll öelda et hingepõhjani liigutav või samastutav, aga tekitas kindlasti ärevust, et mis heast Verdikesest saab, kas ta ikka jõuab tõotatud maale jne.
Küll aga liigutas see tunne maailma suuremast kannatustest, olgu sõjad või tuli või vulkaanituhk. Kusjuures tõotatud maast ehk Eestist eeldasin rohkem juttu olevat kui lõpuks välja tuli. Aga noh, eks teekond loebki vahel rohkem.
Ja see oli hea lugemisteekond!

[elo kaalep · Rating 3 out of 5]

Juba teine Friedenthali raamat, mis mulle väga korda läheb, aga millele mingist vormiebalusest tulenevalt ei suuda rohkem tähti panna

[Elar · Rating 3 out of 5]

Suht täpselt selline tunne nagu enamiku antud autori tekste lugedes: meisterlikult kirjutatud, otseselt igav ei hakka, aga see mõtlikkus ja kohatine flagemaatilisus isegi tegevust täis stseenides ei ole kohe üldse minu maitse.

[Monika · Rating 5 out of 5]

Verdi lugu saab alguse esimese maailmasõjaeelses Odessas. Ta on haritud vanemate ainuke laps, valdab mitmeid keeli ning saab hea hariduse. Sõja puhkedes, hakkab ta üksinda Eestisse, sugulaste juurde liikuma. Esimene vahepeatus on Konstantinoopolis, kus ta teenib elatist, morgis surnute pesemisega. Seal näeb ta noorelt surnud tüdruku vaimu ning räägib temaga. Sellest kohtumisest saab alguse Verdi hoopis teistsugune elukäik, kui keegi ennustada oskas.
Minu jaoks oli see on raamat eelkõige suurekskasvamisest, kuid ka igatusest kadunud lähedaste järele. Sest, mis sunnib inimesi surnutega suhtlemise poole - ikka ju soov nendega veel kord rääkida või hüvasti jätta.
Olulisel kohal on ka Verdi teekond, rännak (kuhugi). Sihtkoht polegi nii oluline, kui teekond ning sellel rajal vastutulevad inimesed ja kogemused. Mõnes mõttes on ju see elus samamoodi, sureme me ju kõik, aga oluline on see, mis me eelneva, meile antud eluga teeme.
Nautisin selle teose lugemist väga.

[Sulev Reisberg · Rating 1 out of 5]

Kuna Friedenthali “Mesilased” mulle ei istunud, aga “Punkti ümber” valiti 2023. a Kultuurkapitali proosakirjanduse laureaadiks, lootsin sellest teosest leida enda jaoks suurt üllatust. Kahjuks mingit üllatust ei tulnud ja ütleksin lausa, et raamat on tapvalt igav. See on selline žanr, millele stiili poolest sarnaneb Rein Raua “Päikesekiri”. Mõlema raamatu puhul kogu tegevus toimub justkui unenäos, kõrvalt vaadates, kus tegelased tegutsevad võõrastes kultuuriruumides, erilisi emotsioone tundmata, tuimalt ja täiesti ebaratsionaalselt. Selleks, et lugejale tegelaste tegutsemismotiivide kohta mitte selgitusi jagada, kasutavad mõlemad autorid erakordselt sagedasti sõnu “muidugi” ja “ju”, mille eesmärk on nähtavasti kõik küsimused eos lämmatada ja jätta mulje, et me oleme lihtsalt selle maailma vaatlejad ning kõik kulgeb oma vääramatus ettemääratuses meist ja tegelastest täiesti sõltumatult. Nii sõidavadki raamatu sündmused sinu eest läbi kui üks lõppematu tapeet, millega sul tuleb lihtsalt leppida. Kui ma ei teaks, et Meelis Friedenthal on päriselt olemas, võiks lausa kahtlustada, et tegemist on Rein Raua pseudonüümiga, kuid erinevalt Rauast on Friedenthali laused lühemad ning iga punktiga kaasnev paus “punkti ümber” ei luba ka jutu voolavuse eest lisapunkti anda. Ma möönan, et ilmselt on inimesi, kellele just selline stiil ja raamat väga hästi istuvad - aga kahjuks mina see ei ole.

[Kairit Leibold · Rating 5 out of 5]

Väga huvitav lugemine.
Põnev, kohati paneb oma mõistuses ja teadmistes kõvasti kahtlema ja ilmselt oleks pidanud selguse saamiseks lugema pidevalt googeldades, et mis võis olla päriselt ja mis on puhas fantaasia. Võtsin siis lähenemise, et tegemist on väljamõeldisega, kus kõik oligi täpselt nii nagu peategelane seda tundis.
Aga milline sõnakasutus ja oskus kirjeldada asju nii, nagu jookseks silme ees film! Väga nauditav lugemine!

[Tiiu · Rating 4 out of 5]

Odessa kirjeldused jäävad mind kindlasti ka edaspidi saatma, nauditavad olid ka viited, põiked ja vihjed ajaloolistele isikutele - samas, raamatu teine pool kujunes katsumuseks, st raske oli fookust hoida

[Katrin · Rating 4 out of 5]

4,5. Mõned kohad hakkasid tüütama, mõned motiivid olid väga ilusad ja jõudsid kohale.

[Tiina · Rating 3 out of 5]

Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhind proosa kategoorias.
Tegemist on minu esimese teosega sellelt autorilt ning arvamuse kujundamine võttis oma jagu aega. Mingi osa teoses lausa lendas, teistel hetkedel vajasin ikka rohkem järelemõtlemise aega. Raamatu peategelaseks, kelle elu jälgime, on Verdi Jürgensson. Eesti juurtega noormees, kelle lapsepõlv möödub Odessas. Hoolimata välisvõimu ohust möödub tema lapsepõlv mõneti normaalselt, tegelane teab ka ise märgata, kuidas laste elu jäi alguses samaks. Tal on silmarõõm, on sõbrad, on seiklused. Seejärel tuleb raske haigus ning muidugi põgenemine, alguses eesmärgiga Eestisse. Järgmisena jõuab Verdi Konstantinoopolisse, kus hakkab rulluma lahti müstitsismi käsitlev süžeeliin. Tegevustike hulka kuuluvad ka Smyrna, Pompei, Pariis, Berliin. Elu viib Verdi kokku väga eripalgeliste inimestega, kultuurielu kuulsustega ning muidugi traagika ja teispoolsusega. Oluline osa on ka kunstil ning selle eri vormidel: maalikunst, filmikunst, illustratsioonid. Saan aru, et inspiratsiooni on autor saanud ka Eesti juurtega Friedrich Jürgensoni elust ehk mehest, kes raadioga teispoolsuse hääli püüdis, kuigi pigem on raamatutegelane Verdi vaid kauge prototüüp. Mulle jättis teos hea mulje, aga olen ka selliste päriselu ja ilukirjanduse põimimiste suur austaja, kui see on tehtud ladusalt.