Tunnustatud kirjaniku Mathura uus luulekogu “Sostenuto” on pühendatud sügisele nii looduses, ühiskonnas kui inimeses. “Suurim kaotus pole mitte see,” ütleb ta hääbumisele mõeldes, “kui kaob värvikirevus, vaid see, kui lakkame eristamast pooltoone ja varjundeid.” Selles meeleolus vaatlebki raamat hämaruse saabumist, võimaluste ahenemist ja inimese sisemist valgusepüüdu. Keele- ja kujunditundlik raamat pakub viiteid nii Ludwig van Beethovenile kui Nils Frahmile, nii budismile kui varakristlusele. See on hillitsetud, kuid väljapeetud mõtisklus muutuvast ajast ja inimelu kestvatest dilemmadest.
Mul on meeles, et Mathura eelmine, vahest koroonaaegne luulekogu mulle väga ei meeldinud. Liiga õnnetu oli see viisil, mis minu mõtteid mitte ei laiendanud, vaid kängitses. See siin aga liigutas mind vägagi, kuigi on samuti nukker ja lõpunootidegagi ei koonerda. Võib-olla vajas ja igatses autor rändamist nagu lind tahaks tiivad avada ja lendu tõusta, võib-olla lihtsalt mind kodune sfäär ei kõnetanud, pealegi on luule erinevatel päevadel lugedes väga erinev. Siin tegutseb palju tuuli.
Ükspäev laon kive rannal ritta see tähendab: ma tahan elada siin
kodu on seal kus kodu sind kord üles leiab tuulte pesas saare lääneküljel vana üksiku pahkliku pihlaka all mille lõõm ja vägi on peatseltki lahtunud