No mida rõõmu! Lõppeks miskit positiivset! Ka siis, kui endal sellest jäänud vajaka. Ei saanud mööda minna teosest ma maisest, mis minu kätes kõrvaltvaatajelt pälviks kõlas naerukajaka.
Ma elus piisavalt vast olnud üksi, et üksikuna ennast juba tunda omas nahas. Ma juba poisist saati olen teadnud, et seksist ikka rohkem teada tahaks.
Kuid kellelt küsida, kui tempora on mores. Ja enamuse ajast vanemad on tööl. Neil magamistoa ukse taga passida on toores. Eriti veel siis, kui tead, et papsil riigiloaga tukk on vööl.
Ma olin lugenud, et mehed Marsilt. Ja naised suisa tulnud Veenuselt. Ma ise Kopli huudist, sega varksi, ma lootsin leida end no maksimum ehk Palamuselt.
Ma näinud olin internetis asju, mis rohkem küsimusi tekitas, kui mata. Ma ise hinges humanitaar ja seega kardan, et nende videote põhjal jään ma hätta.
Kuid õnneks leidub ilmas inimhingi suuri, kes teiste piinu kõrvalt niisama ei näe. Nad võtsid kiirelt appi klaviatuuri ja minusugusele totule, siis ulatasid abikäed.
Nüüd tean, et täiesti okei on olla ise. Nii enda avastaja, kui ka mudija. Nii enda sisse teha sisekaemusi, kui nende põhjal olla hurmav otsija. Ma samuti sain teada, et mul äkki, on mingeid ihasid, mis täiesti okei. Ka siis, kui alati ei taba täppi, siis tuleb edaspidi olla leidlikeim.
Sain sellest raamatust ma juurde julgust. Ja mine ta, mis elu edasi veel toob. Kuid üks on kindel, enne veel see uks ei sulgu, kui täidetud saab mõnigi mu soov.
See muidugi on juba teine ooper, kas soolo-, paar- või suisa kollektiiv. Kuid see on igati ju tervitatav, noobel ja ka lootev, et elus olla võib veel rõõmu eliksiir.
Nüüd olen teadlik, et mul asjata on olnud piinliik. Et tegelikult elus juhtub nii. Et see, mis sulle meeldiv leida võib end reeglilt - sa oled olemuselt ja ka tundeilt positiiv!