Taeva tütred

by Piret Jaaks, Tiina Randus (Editor)

„See on haruldase sisendusjõu ja psühholoogilise täpsusega kirjutatud missioonilugu, mis pühendub kõige olulisemale ja välistab ebaolulise. Seda ka vormis. Ajaloolisele ainesele toetuv „Taeva tütred“ kasvab välja 19. sajandi lõpus Haapsalus sündinud Anna Hedwig Bülli eluloost ning päästab koos temaga armeenia orbusid Türgi genotsiidist. Autor on endalt varem küsinud: „Kas nende naiste tegelik hääl jõuab minu loomingu vahendusel inimesteni?“ Selle romaani põhjal saab talle vastata - see hääl on kuuldav." – Heidi Aadma, 2023. aasta Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii liige „Taeva tütred“ on lugu tugevast naisest, karjasest, kes ei jäta oma karja. Teost iseloomustab meisterlikult kujutatud keskkond ning ajastuliselt usutav keel, mis on ajaloolise romaani puhul väärtusteks omaette. Õnnestumine. Soovitan. – Tiit Aleksejev, 2023. aasta Kirjanike Liidu romaanivõistluse žürii liige

Genres: Fiction, Historical, Audiobook, Historical Fiction

272 pages, Hardcover

Published January 1, 2023

About the author

Piret Jaaks is Estonian prose, drama and children's author.

Reviews

[Gea · Rating 5 out of 5]

Väga tugev lugemissoovitus! Piret Jaaks on kirjutanud Türgis toimunud Armeenia genotsiidist ja Haapsalust pärit naismisjonärist selle keskel sellise raamatu, mis on väärt vähemalt Netflixi seriaaliks saama! Põnev, sügav, liigutav, mitmetahuline ja pieteeditundeliselt esitatud. Kurjust otse ei näidata, ent ometi on see läbivalt olemas, kõhe ja hirmus, nagu piiluks keegi selja tagant. Ja samas on nii palju lootust - ja usku, et igaüks meist saab teha midagi selleks, et maailm oleks parem koht. Ka täna. Raamat, mida on võimatu käest panna.

[Sille · Rating 3 out of 5]

Armeenia genotsiidist on Eestis teada võdlemisi vähe, nii et Jaaksi romaan püüab seda lünka veidi täita.
Aru on saada, et autor on ära teinud väga suure eel- ja taustatöö, mis on eelkõige märgatav usutavalt kujutatud keskkonnast ning ajastuomasest keelekasutusest. Plussiks on seegi, et autor ei kasuta tavapäraseid suuri eepilisi traumanarratiive, vaid jätab genotsiidi õudused vaid aimatavaks.
Aga teistpidi on see ka raamatu nõrkus, kuna kõik tundus toimuvat kuidagi liiga lihtsalt, sadade inimeste päästeoperatsioon kulges nagu jalutuskäik. Selle pealiskaudsuse tõttu (mis käib ka tegelaste kohta, kes jäid tegelikult kõik poolikuks ja psühholoogilises mõttes pindmiseks) minult kõrgemat hinnangut ei tule.

[Cäroly · Rating 5 out of 5]

Esimene audioraamat ✅️ ja muidugi oli see ajalooline romaan.
Ei olnud parimas mõttes valmis kuivõrd rikkalik see teos on! Baseerudes Haapsalu päritolu baltisaksa naismisjonäri Anna Hedwig Bülli tõsielulool, kes hakkas Türgi aladel uskumatut misjonitööd tegema. Pole ammu raamatust nii pahviks löödud! 😍
Tajuda on meeeeletult põhjalikku taustatööd ajaloos nii baltisakslaste, venelaste, armeenlaste, türklaste jt rahvuste elus ja oludes 20.sajandi alguses. Eriti paitas meeli omaaegne kõnepruuk ja ülimalt läbimõeldud karakterid. Ja nüansirohkust jätkus igal tasandil külluslikult.
Esines mitmeid kord kus värske emana sain ka ise pisarateni liigutatud Armeenia emade ja laste ebaõiglusest. Motiveerib väga ka ise Armeenia genotsiini lähemalt uurima kuna sellest kuigivõrd palju ei tea.
Igaljuhul olgu õnnistatud hinged Hedwig Büll ja Piret Jaaks, et selline fantastiliselt ilusvalus lugu sündis.

[Elisa-Johanna Liiv · Rating 5 out of 5]

See tasakaal ajaloolise isiku, sündmuste ja ilukirjanduse vahel on nii täpselt leitud.

[Helin Puksand · Rating 5 out of 5]

Lugu baltisaksa päritolu Eesti misjonärist Anna Hedwig Büllist (1887–1981), kes saadetakse Marashi linna orbudekodusse, kus ta satub armeenia genotsiidi sündmuste keskele. Esmapilgul tundub, et Hedwig on õrn ja habras, kuid tegelikult on ta tõeliselt tugev naine, kellel on ka väga tugev usk ja missioonitunne. Kuna teema on tõsine, et mitte öelda raske, siis on ka kogu raamat rusuv. Kui lõpetasin, oli mul nutt kurgus pea pool päeva.
Tõesti hea raamat.

[Mae Lender · Rating 5 out of 5]

Risti ja põiki juba läbi hekseldatud, ei hakka üle kordama.

Ainult üks mõte, mis mind lugedes üha painas... "Taeva tütred" oli siis kolmas koht eelmise aasta romaanivõistlusel, lugenud olen ka esimese koha tööd. Kui nüüd neid kaht kõrvutada, siis ma ütleks, et tervikuna oli minu jaoks Jaaks tugevam ja toimis paremini. "Vareda" oli tunduvalt rabedam ja ebaühtlasem, "kuidas kirjutada romaani"-traagelniidid karjusid valjemini näkku. On muidugi kaks võimalust, esiteks, et otsustavaks sai lõpuks ikkagi teemavalik (lähiminevikku asetatud noormehe kujunemislugu mõjub ehk esmapilgul apetiitsemana kui eelmise sajandi algusotsa baltisakslase misjonäritöö Lähis-Idas), teine võimalus, et "Taeva tütreid" on enne ilmumist tugevamalt toimetatud, ei tea...

[Sakari Neuvonen · Rating 3 out of 5]

Eestikeelne tekst on pärast soomekeelset teksti:
Kirja sai Viron vuoden 2023 romaanikilpailussa kolmannen sijan. Ostin kirjan tyttärelleni, ajattelin, että hän pääsee seuraamaan suhteellisen nuoren (syntynyt 1980) virolaisen naiskirjailijan uraa heti esikoisteoksesta lähtien. Tosin Jaaks on kirjoittanut parikymmentä näytelmää, joita on esitetty eri virolaisissa teattereissa. Lisäksi häneltä on ilmestynyt vuonna 2015 novellikokoelma Linnalegend.

Romaani kertoo virolaislähtöisen baltisakslaistaustaisen Hedvig Büllin uskonnollisesta kasvamisesta ja kokemuksista lähetystyöstä Turkissa armenialaisten kansanmurhan aikoihin. Kirjailija pystyy kuvaamaan hienosti nuoren naisen uskonnollista mieltä samoja ajatuskulkuja vähän toistaen. Kirjaa käteen ottaessani pelkäsin, että lukukokemus on synkkä, mutta kansanmurhan kauheudet jäävät vähän etäiseksi. Kuvauksessa keskitytään lähetyskoulun sisäisiin suhteisiin ja lapsista huolehtimiseen.

Kirjailijan tunnustukseksi todettakoon valtava taustatyö. Hän on tutustunut sadan vuoden takaiseen saksankieliseen lähetyskirjallisuuteen, jossain määrin armenian ja turkin kieleen ja paikallisiin oloihin. Kaikki se oli esitetty niin uskottavasti, että lukiessa heräsi tunne, että kirjailija oli itse vieraillut tapahtumapaikoilla ja että kirjailijalla on läheinen suhde kristilliseen uskoon. Kirjan lopussa kirjailija ilmoittaa motiivikseen halun nostaa esiin historian unholaan jääneitä vahvoja naisia.

Kirjan lopussa on tärkeä huomautus, että Viro ei ole tunnustanut Armenian kansanmurhaa vieläkään, vaikka esimerkiksi Viron ulkoministeri Margus Tsahkna on vaatinut sen tunnustamista. Myös Suomessa on vaadittu kansanmurhan tunnustamista, mutta asia ei ole vieläkään edennyt Turkin vastustuksesta johtuen.


Raamat sai Eesti 2023. aasta romaani konkursil kolmanda koha. Ostsin selle oma tütrele, mõeldes, et ta saab jälgida suhteliselt noore (sündinud 1980) eesti naiskirjaniku karjääri algusest peale. Kuigi Jaaks on kirjutanud kakskümmend näidendit, mida on mängitud erinevates Eesti teatrites. Lisaks ilmus temalt 2015. aastal novellikogumik Linnalegend ning teda on tunnustatud mitmete kirjanduslike auhindadega.

Romaan jutustab baltisaksa juurtega Eestist pärit Hedvig Bülli usulist kasvamist ja kogemusi misjonitöös Türgis armeenlaste genotsiidi ajal. Kirjanik suudab oskuslikult kirjeldada noore naise usulist meelt, korrates veidi samu mõttekäike. Raamatut kätte võttes kartsin, et lugemiskogemus on sünge, kuid genotsiidi kohutavused jäävad veidi kaugeks. Kirjelduses keskendutakse misjonikooli sisemistele suhetele ja laste eest hoolitsemisele.

Kirjaniku tunnustuseks olgu öeldud, et ta on teinud tohutu taustatöö. Ta on tutvunud saja aasta taguse saksa keeles ilmunud misjonikirjandusega, teatud määral armeenia ja türgi keelega ning kohalike oludega. Kõik see oli esitatud nii veenvalt, et lugedes tekkis tunne, nagu oleks kirjanik ise sündmuspaikadel käinud ja nagu oleks tal lähedane side kristliku usuga. Raamatu lõpus teatab autor oma motiiviks soovi tuua esile ajaloo unustusse jäänud tugevaid naisi.

Raamatu lõpus on oluline märkus, et Eesti ei ole siiani tunnustanud Armeenia genotsiidi, kuigi näiteks Eesti välisminister Margus Tsahkna on nõudnud selle tunnustamist. Samuti on Soomes nõutud genotsiidi tunnustamist, kuid asi ei ole siiani edenenud Türgi vastuseisu tõttu.

[Adelaniin · Rating 4 out of 5]

- ilusad metafoorid
- kuigi käsitletavad teemad on jõhkrad, jääb sisse ikkagi helge tunne
- alguses ei saanud vedama, pärast pidama
- palju Piibli viiteid
- Lähis-Ida ajaloole lisaks sisse põimitud ka Eesti ajalugu
- autor kasutas palju “nagu” võrdlusi, eriti saatelausetes (aitas paremini dialoogi olemust mõista)

[Mariann · Rating 4 out of 5]

http://www.hyperebaaktiivne.ee/2024/0...

Piret Jaaks "Taeva tütred" puudutab sügavalt, rääkides Haapsalus sündinud Anna Hedwig Bülli hinge suurusest ning misjonitööst armeenia orbudega. Romaan jäi mulle silma eelmisel aastal ja käisin ka selle Vabamus toimunud esitlusel, mis oli väga eriline koos armeenia muusika, küpsetiste ja veiniga. Lugemiseni jõudsin alles nüüd.

1903-1921, Haapsalu/Marash/Sankt-Peterburg/Saksamaa. Anna Hedwig Büll teab juba üpris varakult, et tema kutsumuseks on inimeste aitamine. Ta kipub lapsepõlve eeskuju järgi just idamaadesse, tegelema armeenia orbudega. Naisel õnnestub see unistus teoks teha ja sõita koos misjonärist sõbrannaga Marashi linna, kus ta on ema eest esmalt kümnetele, siis juba sadadele. Inimeste aitamine kaalub Hedwigi jaoks üles isegi surmaohu, kui armeenlaste küüditamine uuesti pihta hakkab.

Naudin väga, kui raamatud avardavad mu silmaringi. "Taeva tütarde" abil tutvusin nii Hedwig Bülliga, kes on kasvanud üles majas, mida täna tunneme Iloni imedemaana, ja kellest ma varem midagi ei teadnud, kui ka otsisin maakaardilt välja, kus asub Marash. Lisaks sain ettekujutuse, mida tähendab sõnapaar "armeenia genotsiid", millest olin varem küll kuulnud, aga ei teadnud täpsemalt millal, miks või kuidas. Mis mõttes Eesti seda siiani ei tunnista?!?

Romaanis peitub aga palju enam kui lihtsalt Hedwig Bülli või armeenia genotsiidi tutvustamine. Põhiliselt jäi teosest kajama, kuidas üks inimene saab maailma paremaks paigaks muuta. Naise teod ja nimi on küll ajalookurdude vahele ununenud, kuid ei pisenda kuidagi tema suuri tegusid. Kui enne lugemist arvasin, et romaan kõnele tema toimetustest Marashis, siis märkimisväärne osa keskendub hetkedele peategelase elus enne misjonitööd: Haapsalu, kus ta kohtub suure eeskujuga, Venemaa, kus ta õpib koduõpetajannaks, Saksamaa, kus ta läbib misjonäri koolituse. Tunnistan, jumalakaugena oli veidi võõras usuteemadest lugeda, aga nautisin kirjaniku otsirännakut, kust tuleb tung aidata, kui nii paljud pööravad pilgu eemale, põgenevad ja lasevad hirmul armastusest võitu saada. "Taeva tütred" mitte ainult ei näita, kui suur, isetu ja armastust tulvil võib olla naise hing, vaid üritab selgitada, kust tulevad inimesed, kelle südames leidub nii palju rohkem ruumi.

Tempokat sündmustiku siit ei leia. Oleksin tahtnud rohkem olustikku, pinevaid olukordi ja ületatud katsumusi. Raske oli hoomata mastaapi. Kirjeldatakse küll, et orbudekodus varjab end sadu lapsi, aga tegevusest see suur hulk ei aimunud. Kust tuli toit? Kuidas see mass märkamatult liikus? Siinkohal ei suutnud mu fantaasia lünki täita ja tundus kuidagi liiga kerge, kuidas Hedwigil armeenlaste päästmine õnnestus.

Mida Piret Jaaks ei tee - ta ei suru peale genotsiidi õõva, vaid suudab puudutada teemat nii õrnalt, et raamatu lõpuks jääb hinge helgus. Hedwig küll kuuleb-näeb ühtteist, aga see jääb kujutlusvõime hooleks, mis saab inimestest, keda kõrbesse küüditatakse. Minu jaoks varjutas võimas peategelane kõik jubedad sündmused. Tal endal pöörduvad mõtted rahustuseks alati Haapsallu - palavus toob silme ette lume, raskused loksuva merevee. Lisaks kahvatus kogu see õudus ka selle kõrval, kui ilusti kirjaniku eesti keel minus helises. Kaunis emakeeles raamatut lugeda on täiesti omaette klassist kogemus.

Aitäh, Varrak, raamatu eest!

[Liis · Rating 5 out of 5]

See on küll raamat, mida võiksid lugeda kõik.

[Tõnis Hallaste · Rating 4 out of 5]

Igati korralikult kirjutatud ajalooline lugu.
Hea on ikka võimalus heita pilk armeenlaste genotsiidile. Vähepaljastatud asi. Esimese maailmasõja aegne - türklased ilmselt arvasid, et maailm pilk on niikuinii mujale suunatud. Oligi.
Jõulise naistegelase lugu on ka hea - asjaolu, et lugu tutvustab tugevat naisnatuuri. On ju siiski väärtus omaette. Eriti silmas pidades seda, et on suurte tegudega inimene Armeenias, ent ühtlasi eestlane, erilise ja jutustamisväärse ajaloolise isiku avastamise rõõm.

Mul on mõned agad.

Õigupoolest ehk pisiasi, aga siiski: kõiki neid lapsi kujutati tõeliste inglikestena. Ja tema ise selline, et ilmub kohale ja kui mingit tüli ongi, siis paugupealt katkeb. Nojaa, lõputult pühaklik tegelane, kel pole isekuse raasugi, tõeline Serafima - aga milliseid alatoone tekst sisaldanuks, kui tegemist olnuks väikeste naaskmannidega, keda poleks "parandanud" ka ihuline karistus (ega see parandagi, aga kas polnud see toona go-to karistus?). Näiteks võinuks lugu sisaldada rahutute lastega tegelemisest tekkivat frustratsiooni, laste endi hirmu, et nad on "halvad kristlased", üleüldse küsimust, kas sellised inimesed väärivad päästmist (muidugi väärivad - aga lugu polnuks üksnes inglikeste põrgust väljatirimise lugu, vaid taaskordne kinnitus, et inimelu väärtus ei küsi selliseid tingimusi.

Sangarlik kõigi laste päästmise temp raamatu lõpus oli kuidagi kiirustades lahendatud. Ootamatult lühike jupp - sealjuures polnud täielikult tunnet, et saime suuremast loost vaid piisakese, ent suur lugu aimub kõigi sõnade tagant (nagu vahel paljastab kirjaniku taskulambikiir ülejäänud toa suuruse). Lihtsalt nats kiirustatud tundus.

Ma vist vahetanuks romaanivõistluse teise ja kolmanda koha ära ("Beeta" tekitas nats suuremat umbusku... ja samas, kohati just kõditav umbusk, nii et ma jätaks selle ebakindla "vist" sinna alles). Erinevalt mõnest siinsest kommenteerijast ei eelista ma Jaaksu raamatut Mikseri võiduraamatule - "Vareda" on mumst väga hea noortekas, "Taeva tütred" on lihtsalt hea ajalooraamat. (Ent "lihtsalt hea" on ka ikkagi kiiduväärt.)

Ootan huviga Jaaksu järgmisi proosatekste

[heleenethebookaholic · Rating 3 out of 5]

Raamatut lugedes on tunda, et autor on teinud ära väga põhjaliku eeltöö. Enne selle raamatu lugemist ei olnud ma kuulnud Anna Hedwig Büllist ja ka Armeenia genotsiidist teadsin ma väga vähe. Taeva Tütred oli selles osas kindlasti väga hariv ja silmaringi avardav raamat. Mulle meeldis autori ilus, voolav kirjastiil ning raamatust võib leida palju ilusaid ja sügavamõttelisi metafoore.

Raamat mulle iseenesest meeldis ja kindlasti see mind mingil moel puudutas, kuid mitte nii sügavalt kui ma ehk ootasin. Võibolla olid ka raamatu suhtes suuremad ootused, arvestades, kui palju head ma selle kohta lugenud olen. Selle tõttu ka natuke madalam hinne minu poolt, kuid soovitaksin seda ikkagi kõikidel lugeda.

[Janne · Rating 4 out of 5]

4.5*
•
Raamatu peategelasest Anna Hedwig Büllist polnud ma mitte kunagi varem kuulnud. Küll aga olen ma kuulnud armeenlaste genotsiidist ja seda ka rohkem ühe teise historical fiction raamatu kaudu - Chris Bohjalian “Liivalossitüdrukud”.

Ega ma väga midagi öelda ei oskagi… Kõik see pani mind aga mõtlema, et ka kõigist praegu toimuvatest sõjakoledustest saame me kunagi kindlasti raamatuid lugeda. No siis kui piisavalt aega on mööda läinud… Kuigi kas on üldse sellist asja nagu piisav aeg…

Kindel lugemissoovitus!

[Marca · Rating 1 out of 5]

Ma saan aru, et tohutu töö ja oluline teema, aga kui ma ei suuda stiili tõttu raamatut lugeda, siis on ju aus vastus, et ei, see ei meeldinud mulle? Olengi üks kalk inimeseloom, aga mulle mõjus raamatu keel niivõrd läila ja punnitatuna, et otsustasin ennast mitte lõpuni piinata.

[Liisi Viljalo · Rating 4 out of 5]

Väga silmiavav raamat Armeenia genotsiidist, millest ma ei teadnud varem midagi. Raamatu lõpus on toodud autoripoolne taustalugu, mis oleks võinud olla kohe raamatu alguses, oleksin palju rohkem antud teose sisu mõistnud ja teemast terviklikuma pildi saanud.
Kuigi teose sisu oli karm ja raske, on raamatu keel väga ilus, mõtted kaunilt sõnastatud, helgelt väljendatud. Väga nauditav keelekasutus!

[Diana · Rating 5 out of 5]

"Kas see on toimunud kogu maailma silme all?" lausus ta õpetajale ja tõstis ajakirja tema silme ette. "Ma arvasin, et sellest teavad vaid need, kes kohapeal käinud, vähesed inimesed, ja ma arvasin, et nemad ei jaksa aidata. Aga siin on näha, et kõik on teada. Kõik räägivad sellest. Miks ometi midagi ei tehtud?"

aktuaalne ja tundlik raamat.

[Deisy · Rating 5 out of 5]

"Nüüd istus ta siin selles õnnistuses, kus kõik oli otsekui käeulatuses, ja ei teadnudki ühtäkki, kas suurim rõõm on see, et kõik on valmis, või see, et ta saab peagi siin lugeda esimesed palvesõnad. Millal on üldse õnn täielik? Kas siis, kui hinges on rahu? Kuid see oli vaid ju viivuke, sest hing tahab alati juurde saada, uut saada, kisub parema poole. Miks on rahu alati nii üürike?"

[Monika · Rating 5 out of 5]

See oli väga positiivselt üllatav teos minu jaoks. Eestis vist väga tihti ei kirjutata häid ajaloolisi romaane, aga see on kindlasti üks neist. Nii huvitav teemavalik ka, mina polnud samuti Hedvig Büllist enne miskit kuulnud. Lisaks pole ma ammu lugenud peategelasest, kellel on nii tugev usk, et justkui jumalast saab üks raamatutegelane. See oli ka värskendav. Kindlasti soovitan.

[Annika · Rating 4 out of 5]

Võtsin raamatu lugemiseks sarnastel põhjustel, mis olid autoril ajendiks selle kirjutamiseks - suviti lapsepõlves tihti haapsallane, kuid Büllidest pole varasemalt kuulnud. Veel vähem ka misjonäritööst armeenia laste abistamisel Türgis. Armas ja vahelduseks hinge kosutav lugemine, mil ka kõige karmimatel inimväärikust alandavatel hetkedel jätkus peategelasel usk headusesse, halastusse. Silme ees jooksis film ja tihti pöördusid katked mõnda Auschwitzi eluolu kujutavasse filmi.

[Grete Maria · Rating 5 out of 5]

Naised on imelised. Emad on imelised. Südantsoojendav ja südantlõhestav lugemine. Ja tõesti - miks pole Eesti siiani tunnistanud Armeenia genotsiidi?

[Betty Abel · Rating 5 out of 5]

Ütlemata hea, kuid valus lugemine. Autor toob orbude kaudu esile hingematva ebaõigluse ja genotsiidi, mis tabas armeenlasi.

📌 “Tuleb veel kasvada, aga kui palju kasvada? Kui kõrgele? Millal saab pajuvõsast suur uhke remmelgas?”

Õhku jäävad valusad küsimused. Kuidas armastada inimesi olukordades, mis selgelt kedagi hävitab? Kuidas olla halastav? Siiski on nendes olukordades kalju, kellele toetuda. Kui oled taeva tütar.

[Triinu · Rating 4 out of 5]

Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Piret · Rating 5 out of 5]

“…Miks nad käituvad nii omaenese inimestega? Kas nende südames pole kohta halastusele?”
Hedvig vaikis pingsalt ja mõtles, mida öelda sellist, mis noort naist rahustaks, sest seda vastust, mida Lotta temalt ootas, tal ei olnud.
“Oma hinges tuleb alati olla nendega, kes ebaõiglaselt kannatavad,” lausus ta. “Kui see oleks minu enda rahvas, kes nõnda kannatab, sooviksin ka mina, et keegi neid aitaks. Sooviksin, et keegi mõtleks samamoodi, et on oma hinges ja südames nendega.”

[Katri-Helena Allas · Rating 5 out of 5]

Tõeliselt mõjus, puudutas hinge.

[Kaire Saarse · Rating 4 out of 5]

Uskumattu lugu, uskumatu kutse, milline veendumus usk. Enne seda raamatut lugema hakates ei tead id ma Armeenia genotsiidist väga palju.
Ma oleks tahtnud veel selle uskumatu naise elust ja tegemistest osa saada. Raamat lõppes liiga kiirelt ära. Selle eest läks maha ka üks punkt.

Kindel lugemissoovitus. Tänud autorile, kes selle kirja on pannud.

[Sandra Fomotškin · Rating 3 out of 5]

Selles teoses oli justkui kõik olemas, mida ühelt raamatult võiks tahta - kaasahaarav päriselt toimunud sündmustel põhinev lugu, seni vähetuntud võimas naiskangelane, hetkel maailmas toimuvat arvestades aktuaalne temaatika ja usutavalt kujutatud ajalooline õhustik. Ja kuigi see kõik mulle meeldis ja lugemine edenes üsna tempokalt, siis millegipärast ei puudutanud sügavalt. Miks, ei tea.

"/---/ kõikides keeltes on peidus varandused, mida hakkab mõistma alles see, kes tunneb tähtede taga olevaid maailmu." (Lk 50)

"Ära otsi ihulistes kannatustes midagi suuremat, kui seal on, alati on neid, kellel on raskem, alati on neid, kellel on vähem, kes on kurvemad, leia selles oma suurus ja tugevus." (Lk 169)

[Maaria · Rating 4 out of 5]

Hea lugemine, mida oleks tahtnud veel ja veel edasi lugeda, sest lõpuks jäi nagu liiga palju puudu sellest seiklusest ja õdusest.

Tõsielulusel ainesel põhinev raamat. Noor Eesti juurtega baltisakslane Hedwig teadis juba varakult, et tema pühendab oma elu jumalasõna levitamisele ja teiste aitamisele ning hakkab misjonäriks. Siht silme-ees kaitsta naisi ja lapsi Armeenias sinna ta ka jõuab – orbudekodusse õpetajaks, lastele emaks. Tugeva isiksuse ja tahtejõu ja usuga neiu, kes küllaltki noorena seisab vastamisi armeenlaste genotsiidiga türklaste poolt ... samal ajal aidates ja hoides naisi ja lapsi. Lugu sõjast, usust, enesekindlusest ja armastusest.

Oleks tahtnud tõesti pikemalt lugeda.

[Merly Sepri-Eha · Rating 3 out of 5]

„Naistel ongi seal lihtsam aidata,” vastas Kargel ja Hedvig ei saanud päris täpselt aru, mida ta selle all mõtles. Naistel oli ju alati kõik keerulisem kui meestel, ta oli seda näinud juba väikesest peale. Ainus, mida ema ütles naistel olevat rohkem, on armastus. Seda on neile antud teinekord liigagi palju."

[Sugar · Rating 4 out of 5]

4

See raamat on igal pool tohutut kiitust ja kajastamist saanud ning kiidulaulul on, õnneks, alust. Tegu on looga, mis paneb uskuma kurjusesse, kuid ka headusesse ning pakub lootust ja usku. Ning tõdemist, et meie seas on imelisi inimesi, kes teevad otsekui ilmvõimatutena näivaid tegusid, kus kõik on nende vastu, kõik võib valesti minna ja kaalul ei ole ainult isiku enda elu, vaid ka suure hulga teiste. See on ootamatult positiivse noodiga teos, mis jätab pärast lõpetamist meelele helge maitse. Vaatamata äärmiselt raskesti seeditavale ning traagilisele taustaloole. Olen teadlik armeenlaste genotsiidist. Olen näinud filme ja lugenud lisaks. Teema ei olnud uus ega, sellest tulenevalt, ülemäära šokeeriv. Kiidan autorit aga delikaatse ja diskreetse lähenemise eest kõigele verisele, õudsele ning võikale. Pelgasin, et pean hakkama lugema detailsetest piinamistest, tapmistest ja inimeste kannatustest lihtsalt sellepärast, et kontekst oleks autentne ja võtaks jalge alt õõnsaks. Traagikat saab edasi anda aga ka sedasi, et ei laskuta odava pahviks löömise lõksu. Oli ilmselge, et olukord on kohutav, ebainimlik, jõle, košmaarne ja kõike ekstreemset, kuid seda ei saa muuta, ning tahaks pigem lugeda sellest ühest lillest kasvamas keset kõrbe. Ei tasu, muidugi, siiski eeldada, et romaanis ei leidu ühtegi ahastama panevat hetke. Neid on omajagu, kuid nad ei võta täitsa hinge alt külmaks just selle lootuse fookuse pärast.

On täitsa hämmastav, et selline naine, nagu Anna Hedwig Büll, eksisteeris ja on tihedalt seotud just Eestiga. Mäletama kipume neid, kes midagi jubedat korda saadavad, kuid sellise kartmatu heategija laiema üldsuse unustuste hõlma vajumine on kurb. Noh, vähemalt on viga parandatud. Kui ei teaks, et selline isik on päriselt olemas olnud, selliste uskumatute ettevõtmistega hakkama saanud ja hullema üle elanud, siis ei peaks tegelase iseloomu ja käitumist usutavaks. Jumal ja usk on misjonäride veendumuste aluseks, okei, kuid ikkagi, olid tingimused orbudekodus ju katastroofilised. Peategelase kaasmisjonär, tasakaaluks, pakkus inimlikumat vaatevinklit. Sellist ehedat ja kahe jalaga maa peal olevat. Ta vist isegi meeldis mulle selle lihtsamalt kontakti loomise pärast enam kui Hedwig. Viimane oli lihtsalt kohati liialt pühakulik, sihikindel, julge, tasakaalukas ja perfektne. Oli hetki kus ta ei tundunud nagu päris inimene. Aspekte, mis natuke ebausutavuse tõttu nina krimpsutama panid, leidus veelgi. Nt no ei veendud mind, et kolmenumbriline arv naisi ja lapsi põgeneb nii, et keegi ei märka, ning just sõjaväelased ei pane tähele. Samuti, kuidas ikkagi mahtusid nad kõik tööliste juurde varjule nii, et keegi vaenlastest ei mõistnud, et äkitselt on suur mass olemasoleva hulgaga liitunud. Arusaamatust tekitas ka plaan tagasi linna pöörduda.

Teos on ülesehitatud peatükkidena, mis liiguvad mineviku ja tuleviku vahel. Pikalt saab orbudekodus toimunuga vahelduseks tutvutud peategelase rännakuga Haapsalu baltisaksa perekonnast, tutvumaks oma inspireeriva usulise õpetajaga, minemas misjonärikooli ning jõudes lõpuks Marashi linna. Detailselt süüvitakse naise usutugevusele ja veendumustele Jumalaga. Peab tunnistama, et kuigi igati adekvaatne antud kontekstis, oli Jumala teema minu jaoks peaaegu, et üledoosi tekitav. See ei ole raamat, mida tavapäraselt kätte võtaksin ja üks põhjus on religiooni üleküllus. Samas, just põnev oli see salapärane taustaliin Anna õpetaja ning vandenõuliku sigimise sagimisega kirikute ja usujuhtide vahel. Oleksin hea meelega sellest rohkemgi lugenud, sest see oli nii köitvalt ja müstiliselt põhiliini taha varjudesse sisse vupsatud. Üllatavalt ehe ja piisavalt detailne oli, lisaks, peategelase suhe erinevate lastega orbudekodus. Välja joonistusid mitmed lapsed, kes mingil moel narratiivselt teatud rolli mängisid. Kuna Anna on nii kõikehõlmav, raamatus kajastatakse paljut ning naise ajalugu on tihe, siis on mul väga hea meel, et lugu ei jäänud ainult peategelase ühemeheetenduseks. Natuke võiks norida psühholoogilise aspekti juures, sest on keeruline tõsiselt võtta tõsiasja, et üldiselt olid lapsed, kes pidid olema traumeeritud ja kelle elud olid ohus, niivõrd vaoshoitud, korralikud ja mõistlikud kõigis olukordades.

Teos on kirjutatud sujuvas kirjas, on lobedalt loetav, lihtsakoeline, kuid samas ka sügav ja liigutavas keeles. Meeldiv on tõdeda, et tekst ei kaldu ülemäära modernsusesse vaid jätab ajastutruu mulje, andes realistlikult edasi neid keerulisi aastaid I maailasõja ümber. Tegu oli üpris lühikese ja kiirelt käes lendava raamatuga, arvestades teemat ja selle kompleksust. Samas, ei saa otseselt öelda, et midagi jäi napiks või pealiskaudseks. Süžee poolelt kõik toimis, kuigi ehk oleksin eelistanud enam fookust orbudekodu tegevustele, sest seal toimuv oli lihtsalt niivõrd sisutihkem ja kaasahaaravam, kui naise noorusaastatele, mis kohati natuke venivalt ja pidurdavalt toimisid. Lõppkokkuvõttes on siiski tegu emotsionaalse ja paeluva kirjateosega, mis käsitleb teemat, mille kohta Eestis eriti midagi ei kuule, ja seostab selle vaevatult meie kodumaaga. Vahva oli lugeda lõpus epiloogilaadset osa tulevikus, kus Eestil natuke tähtsam roll. Kindlasti tasub raamatule võimalus anda, isegi kui, nagu minu puhul, ei tundu, et see just tavapärane lektüüritüüp oleks.

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Öeldakse, et kui raamat viib mõtted kuskile mujale ja äratab mälestusi, siis on olnud hea raamat. Mulle tuletas ”Taeva tütarde” lugu palju erinevaid lugusid, mida ma olen enda elust läbi lasknud, olen kogenud kas isiklikult või raamatutena. Kunagi, põgusalt, aga intensiivselt, olin tööl Indias vaeslastekooolis. Ja kunagi elasin aašramis, kunagi käisin õigeusklike kloostrite juurde ja majutusin seal. Nii et ma olen näinud, et sellised inimesed nagu misjonär Anna Hedwig Büll on tõepoolest olemas. Ei saa öelda, et Piret Jaaks oleks oma peategelast kuidagi liiga lamedalt ja idealistlikult kujutanud, sest selline inimtüüp eksisteerib. Oma parimatel hetkedel olen ma ka ise kogenud, mis tunne see on: sügav hingerahu ja meelekindlus selle teadmise kaudu, et alati tuleb usaldada jumalat. Siis pole sinus ärevust ega hirmu ja sa julged olla sirgeselgne. Ja ka seda olen kogenud, mismoodi vastutus, teiste sinu poole vaatamine annab sulle identiteedi ja jõu - seda kogeme ilmselt kõik ka ilmalikus elus päris sageli.
Päris adekvaatselt tuleb raamatus välja veel üks oluline ajend, mis naisi 19. sajandil ja 20. sajandi alguses misjonitööle kihutas (ja see on ka põhjus, miks peategelane liiga ideaalne ja lame ei tundu), seda võib nimetada seiklushimuks. ”Ma ei ole loodud mehele minema ja sukki nõeluma,” umbes midagi niisugust ütleb peategelanna. Regelikult saab ”Taeva tütred” romaani ja Anna Hedwig Bülli lugu võrrelda meie tänapäeva ”Minu...” sarja lugudega: nendega, kus noort inimest kisub kodust kaugele ja ta läheb kusagile ilmanurka kedagi aitama. Sest ta soovib aidata, iseenda elule laiemat tähendust luua, ja ikkagi, ta soovib ka maailma näha. Sealt lugu algab: kas eksootilisest sihtpunktis tullakse vastu, millised on toad ja muu olme, millised on esimesed kokkupuuted oma alanud missiooni kolleegidega ja nendega, keda aidata vaja... Need leheküljed meenutasid mulle näiteks põlisameerika lapsi aitama läinud Mirjam Johannese ”Minu Tobat”, kui üks näide tuua.
Ma olin juba eelmistest arvustustest märganud seda, et ”Taeva tütred” on pigem helge kui painav. Tõepoolest. See on pigem uks, mida võib praotada ja edasi googeldada, mismoodi täpselt toimus armeenlaste genotsiid. (Muide, ka ”Minu Armeenia” raamatus on sellest tausta, aga ka mitte liiga reljeefselt. Selle raamatu autor, Armeenia taustaga Brigitta Davidjants on ka Piret Jaaksi romaani konsultant.) Lugedes tuli pähe võrdlus, et leeduka Alvydas Šlepika ”Minu nimi on Maryte” on valinud valusama, reljeefsema tee häirivast ajalooperioodist kirjutamiseks (tema kirjutas sellest, kuidas Königsbergist sai Kalindingradi oblast – sisuliselt samamoodi genotsiidist). Kui ma neid kahte võrdlen ja meenutan, siis mõlemast raamatust jäävad sisse pildid, midagi on vermitud nii ajalooteadmisse kui hingeharidusse. Sümbolina liigub meenutuses vaevaliselt edasi see voor inimesi, pisikesed mõttetud pambud käes, kusagilt kusagile... (Muide, siiani on kirjutamata romaan sellest, et Eestis olid juudi koonduslaagrid... juudid kõndisid läbi lume, jala, kes kukkus, see jäi... See toimus siinsamas meie Virumaal, Vaivara-Kiviõli kandis.)
Ajaloolist romaani on keeruline kirjutada. Ma ise olen proovinud kätt lastele jüriöö ülestõusust seiklusjuttu kirjutades (”Riks ja neli kuningat”) ja mul on umbes aimu, mitu kilo materjale tuleb läbi töötada selleks, et tekiks tunne, et nüüd on aeg fabuleerima asuda. Ja on ka aimu, et ajaloost kirjutades tuleb valida, mida ikkagi peale hakata vägivallastseenidega – tavaliselt on ajaloost huvitav ju ikkagi see periood, kui kellelegi on väga haiget tehtud. Mina valisin lastele jutustades selle, et lahingutesse nad oma ajarändudega ei jõudnud. Ja Piret Jaaks on ka tegelikult samamoodi maheda tee valinud. Kõik vägivald on kas ära olnud (naisel äralõigatud rind, mida ta häbeneb, näiteks) või õhus (Hedwigi julgus türklastest sõduritega kõnelema minna) või alles ees (kuhu need küüditatute voorid kõnnivad, mis mõttes kõrbesse, mis neist seal saab...?)
Aga raamatu lõpp toimub hoopis Haapsalus. Me ei saagi teada, kuidas oma varjupaigast põgenenud orbudekodu kasvandikud ja armeenia naised edasi hakkama saavad... Kui paljud neist ellu jäävad? Pahaendelisus on õhus... Aga vahepeal on möödunud aastad. Hedwig on elus ja teatud põhjusel korraks Eestisse tulnud... Teatud ilusal põhjusel. Ja tal on lapsed, tema oma armeenia lapsed, kelle juurde ta tagasi kiirustab.
Mulle tuletas see lõpp meelde Juhani Pütsepa raamatut ”Kuu...”, kus üle mere paadipõgenikuna Rootsi läinud peategelanna pöördub vanana tagasi Eestisse, koju (ja juhtumisi täpselt samamoodi Haapsallu). Hinges on rahu. Kõik on hästi, kuigi teel on olnud hukkunuid, aga inimene on andnud oma parima ja jagab oma hingetarkust nüüd ka teistele.
"Taeva tütred" on raamat usust ja inimestest. Kui veidi kaugemalt vaadata, siis on see raamat usust nii oma suurimas ilus kui ka suurimas inetuses... Eks ju türklasedki tapsid armeenlasi usu pärast.