Surmalähedased kogemused: mis saab elust peale surma?

by Karl Käsnapuu, Heidit Kaio (Editor)

Karl Käsnapuu on tanatoloog ehk surmauurija, keda isiklik surmaga silmitsi seismise kogemus Indias dalai-laama kodulinnas pani küsima, millele me inimestena saame toetuda, kui tuleb otsa vaadata iseenda surmale. Keerulisele küsimusele vastuse otsimine viis ta Lõuna-Mehhikosse ja sealt Tartu ülikooli, kus ta omandas teoloogia ja religiooniuuringute kraadid. Lisaks täiendas end Utrechti ülikoolis bioeetika ja analüütilise sotsioloogia alal. Hollandi teaduspõhine ühiskond koos pikaajalise eutanaasiapraktikaga pakkus surma suhtumiseks omakorda uusi vaateid. Karli teaduslik huvi on hõlmanud surmakultuuri, surmahirmu ning surmalähedasi kogemusi. See raamat tutvustabki surmalähedaste kogemuste olemust, esitledes seejuures üle 30 Eesti inimese kogemuslugu.

Raamatu süžee kulgeb sõnulseletamatus ilmas, millest raamatu autor Karl Käsnapuu on palju lugenud, filosofeerinud, ise kogenud ja kogunud kogemusi. Selle raamatu suur väärtus on eestlaste isiklikud lood, aga ka Karli mõtisklused inimeseks olemise kohta, teadusmaailma võimekusest ja piiratusest ning intrigeeriv fantaasiapilt elu mõttest.

Nüüd on ka lugejal võimalus minna koos Karliga retkele ebamaistele radadele.

Heidit Kaio, raamatu toimetaja
ajakirja Eesti Naine peatoimetaja

159 pages, Paperback

Published January 1, 2023

Reviews

[Kristel Rebane · Rating 5 out of 5]

Raamatu puhul rõõmustab autori eluterve ja positiivne, ent teps mitte imal!, maailmataju ja sugestiivsus. Loed raamatu ära ja tahad natuke parem inimene olla. See on suur asi.

[Jane Tiidelepp · Rating 3 out of 5]

Kõige enam kõnetas koht, kus Karl räägib oma kogemusest leida elu eesmärk. Pani mõtlema enda elueesmärgi üle.
Samuti meenusid mõned enda kogemused elust, kus elasin üle autoavarii ja peaaegu uppumissurma ja siiani polegi selge, mis kogemused need õieti olid.
Raamatu lõpp, kus räägiti "teaduslikumast" poolest, läks lappama ja ei suutnud süveneda.
Olen kindel, et igale raamatule on inimese elus oma aeg ja koht. Praegu polnud väga minu aeg ja koht sellele raamatule, sellest ka 3 tärni.

[Gaialy · Rating 4 out of 5]

“Sissejuurdunud uskumise najal võib end nii haigeks mõelda kui kosmoseraketi ehitada.”

“Me oleme alati oma maailma keskel ja saame tegutseda ümbritsevast vaid teatud kauguseni. Mida kaugemale me endast vaatame, seda suhtelisemaks kõik läheb. Ei pea põdema, kas kõik on ikka igast vaatenurgast õigesti nähtud. Niikuinii ei ole. Kõik oleneb vaatevinklist.”

[Epp Petrone · Rating 4 out of 5]

Lükkasin tükk aega selle muljetuse kirjutamist edasi. Surmalähedase kogemuse teema on väga isiklik ja mõnes mõttes sõnastamatu teema neile, kes on selle läbi elanud. Samas on see teema, mida võidakse kellegi teise poolt naeruvääristada ja uhhuutada. Teadagi, kõik, mis väljub teadusmaailma piiridest, võib põhjustada konflikte.
Karl Käsnapuu on lausa ametlikult surmauurija ehk tautoloog (hariduslik taust teoloogia, bioeetika, sotsioloogia, aga ise uurinud ka neuroloogiat). Ja on ise teinud läbi surmalähedase kogemuse, sellest on juttu kohe raamatu alguses.
Ka mina kuulun nende hulka, kellel on see kogemus seljataga. (Oma romaanis „Linnutee koodid“ kasutan seda lugu, kuidas ma kuueaastaselt uppusin ja päästeti.) Ma arvasin tegelikult kuni selle raamatuni, et kõigi inimeste surmakogemus on helge ja tagasitulek on kalk reaalsus, nagu see mul oli. Ja arvasin, et kõiki surma kogenuid ühendab see, et neis puudub hirm. Aga siin on palju erinevaid võimalusi, nagu selgub. Surmakogemus võib siiski olla ka kehvavõitu, aga see on pigem erand.
Tõesti sündinud lugude kiht raamatus on kõik eestlaste enda käest kogutud: Karl Käsnapuu esines meedias üleskutsega, et inimesed saadaks talle oma lugusid (minu radarile see raamatu koostamise ajal ei jäänud, oleksin arvatavasti ka saatnud). Asjasse oli segatud ka surmateema huviline Marko Reikop (ja tema surnud vanaema, vaat nii).
Raamatu teine kiht on teaduslik, ka kultuurilooline. Siin on nii antropoloogilisi killukesi kui ajukeemiat. Kohati on tekst kuidagi rabe, hüppab ühelt killult teisele ja proovib rääkida vahepeal justkui liiga laialt (miks me elame ja kuidas saame meie teada, mis tunne on olla nahkhiir...) Ja muidugi ei meeldi mulle, et tõsielulood (kohati ka pikalt kestvad lood) on pandud kursiivi, va silmaväsitajasse. Aga! Samas on see oma ebatäiuslikkuses mulle täiega põnev, lummav ja oluline raamat. Praegu sirvides saan aru, et igal juhul tahan uuesti lugeda, sest igal juhul on siin palju selliseid kohti, mis tekitavad edasi mõtlemise ainet. Ja seda erilist-erilist tunnet. Ime kogemise tunnet.
Siinpuhul mainin ka ühte inglisekeelset seriaali, fantaasialugu, mida nägin mitme aasta eest Netflixis. The OA. Seal tegeles teadlane eksperimentidega, kus olid katsealusteks just need inimesed, kes olid surmalähedase kogemuse üle elanud (inglise keeles NDE), sest hüpotees oli, et nende ajukeemia on muutunud. Soovitan seda sarja, see oli nišikas ja lõpetati minu meelehärmiks, süžeed pooleli jättes, sest ilmselt ei tulnud rahvahulkade huvi taha.