„Part lendab edasi“ on järg Olav Osolini ülimenukale debüütromaanile „Kus lendab part“. Ootamatult Eesti Politsei vaneminspektoriks määratud Samuel Part saab endale uue paarimehe – politseikooli noore nutika praktikandi Kevini. Üheskoos tuleb neil lahti harutada moodsas idufirmas aset leidnud saladuslik mõrv ning selle käigus avastada ka teineteise diametraalselt erinevat maailmavaadet. Romaanis on rohkelt lustlikku huumorit, kuna autor vaatleb isegi Eesti elu kõige tõsisemaid tahke läbi lõbusate pilaprillide, kuid samas on selles piisaval määral kriminaalset põnevust ja ootamatuid keerdkäike, pakkudes lugemisrõõmu ka krimiromaanide fännidele.
Uurija Pardi seiklused jätkuvad. Sel korral on ta endale kaela saanud kursandi, kes bossi sõnul oli lumehelbekeste seas üks asjalikumaid tüüpe. Kui alustatakse moosipurgi ja suusapaari vargusest, suudab kursant Parti üllatada. Kuid üsna pea saavad nad hakata tegelema ka mõrvari leidmisega.
Krimilugu kujuneb christielikuks müsteeriumiks. Kusjuures kutsutakse siingi ühel hetkel kahtlusalused ühte ruumi kokku ning viiakse läbi pingeline ristküsitlus. Tegelased on muhedad ning autor on suurepäraselt tabanud ära generatsioonidevahelised erinevused. On hästi näha, miks noorele ilmselge kõnekeel kõlab X-generatsiooni esindajale nagu suvaline pudrukeel.
Mis mind siin raamatus negatiivselt üllatas oli ... tootepaigutus (inimkeeli reklaam), ilukirjanduslikus raamatus - uskumatu!! Ma ei oleks osanud arvata, et me ühel hetkel enam absoluutselt reklaami vältida ei saa. Vähemalt nii konservatiivse meediumi kui raamatu puhul võiks ju ometi kehtida vaikimisi otsene reklaamikeeld, nagu saab postkastile kleepida "palume siia aadressita reklaami mitte panna". Jah, ma oleks võinud jätta selle raamatu lugemata, aga siiski, kas tõesti on autor nii meeleheitel?
Krimiromaan on selle kohta pisut palju öeldud, pigem kriminaalsete sugemetega komejant. Viited tuntud inimestele olid natuke liiga otsesed ja kohati magedad (Siim Pallas, Angeelika Pang). Sellegi poolest meeldis see raamat mulle väga, pole ammu lugedes nii palju naerda saanud. Loodan, et Osolinilt ilmub ilukirjandust veel.
Soov sai täidetud ja teine osa on loetud. Igati sarnane esimesele, sai naerda, hea lihtne meelelahutus. Loodan, et kolmas raamat tuleb ka :)
Samuel Part saab oma käsualuseks politseikooli tudengi ja koos tuleb neil lahendada Ülemiste ärilinnakus mõrvatud naise juhtum. Raamatu tegevus toimub koroona-perioodil ja on täis tagasivaatavat sarkasmi toonasele ajale. Pean nentima, et sarja esimene osa meeldis mulle rohkem, hetkel ma ei suutnud selle huumoriga siin kuidagi haakuda. Mõrvalugu oli täitsa normaalne, kuigi põhirõhk pandi ikkagi uurijate duo suhetele - keskealine vanemuurija versus noor kadett. Kogu see kontrastide loomine oli minu jaoks veidi kunstlik ja ei mõjunud usutavalt. Lisaks ei saanud kumbki peategelstest mulle kuidagi sümpaatseks. Samas kiire lugemine, ekstra pool lisapunkti selle eest, et viimase peatüki (enne epiloogi) viimane lause suutis mind siiski muigama panna. 😅
Järjelugu saab minult küll koolipoisi keskmise, kuid on tegelikult täitsa muhe lugemine. Lõpplahendust oli ka oluliselt rohkem, kui Pardi esimeses seikluses. Mingi osa huumorist läks küll kõrges kaares minu tassist mööda (Reagan - Reiljan, Billie Eilish - eilne pill jne...). Oli ka täiesti ootamatult nauditavat onueinolikku otsetuld ühiskonna variserlikkuse pihta. Mõte hakkas mänglema, et mil määral Osolini ja Pardi eluvaated kattuvad ja kas peategelase ülepaisutatult olematud teadmised muusikutest-näitlejatest ning üldse ilmaelust on autori viis temast (igaks-juhuks) distantseeruda... Krimiloo lugejana oleks tahtnud ka ise natuke detektiiv olla, aga seda võimalust kirjanik ei andnud.
Kui esimene osa oli kogu aeg väga piinlik, siis see enam ei ole, isegi kohati naljakas, nagu ta mõeldud on. Isegi kui autor irvitab noorte ja startupperite üle, ei ole see enam selline õel ja kistud nali, vaid tükk maad kergem. Ja kui esimeses osas eriti krimi materjali ei olnud, siis siin hakkab vaikselt looma. Tundub, et edasi saab ainult paremaks minna, jõudu selleks.
Kergesti loetav ja väga meelelahutuslik. Loodan, et korravalvur S. Part seob oma uute tossude paelad tugevalt kinni ja jätkab oma seiklusi ka kolmanda raamatu kaante vahel. Noorpolitseinik Kalamajast võiks ka kaasa lüüa.
Umbes-täpselt nagu esimene osa. Natuke naljakas ja natuke piinlik, natuke äratundmist, aga samas olen ma täpselt kahe tegelaskuju vanuse vahel ja no ei olnud nii vahva ja naljakas. Aga kiire ja lihtne lugemine.
Väga (isegi liiga) lihtne lugemine, light entertainment, kohati üle paisutatud satiiriga. Ei oleks ilmselt seda teost kätte võtnud, kui poleks soovitatud; lihtsalt pole ka selles sihtgrupis, kellele see kirjutatud on. Samas kindlasti ei ütleks ka, et täielik ajaraisk.
Väga tore ja lõbustav muhekrimi :) Sisse on toodud nii koroonateema, toitumisharjumuste teema kui ka põlvkondade erinevused :D Ma loodan, et mõni osa tuleb veel :D