What do you think?
Rate this book
Götterdämmerung
„Götterdämmerung“ on viiekordse Stalkeri-laureaadi Manfred Kalmsteni neljas raamat tunnustust ja auhindu kogunud kogumike „Raske vihm“ ja „Kaarnalaul“ ning Stalkeri pälvinud lühiromaani „Täheraua saaga“ järel. Siia on koondatud viimaste aastate looming ja sisaldab see aurupunki, postapokalüptikat kui ka lihtsalt võõrikmaailmades toimuvaid lugusid.
Jääkattes Emajõgi voolas oma teed, kuid selle jääl ratsutav Ühesilmne kuulis seda. Kuulis haldjahelinat ja teadis, et ta on ikka veel siin. Peidus ilma vägevaima eest.
Mets kohises tasa, hirmunult. Teades, miks Ühesilmne jälle siia on ratsutanud.
Viimasel korral oli ta ju tulnud rohkete lubadustega ja teda tervitati kõikides haldjakodades. Ta oli tulnud oma kaheksajalgsel hobusel jõeveel ratsutades, oli hoidnud Rappijat taeva poole, nii et selle teravik kuldseid kuukiiri püüdis ja nende kutsuvat helki igasse kojaaknasse peegeldas. Tema kaarnad olid lennanud tema teel ja teda oli juubeldades vastu võetud.
Särasilmsete haldjapiigade kandlehelid olid saatnud ta värsse, naer oli palistanud tema naljatusi, sel muistsel ajal, kui ta tuli. Peale lahkumist olid aga mürtsuma löönud sõjatrummid, sest tõi ta ju siia tagasi lootuse.
Jääkattes Emajõgi voolas oma teed, kuid selle jääl ratsutav Ühesilmne kuulis seda. Kuulis haldjahelinat ja teadis, et ta on ikka veel siin. Peidus ilma vägevaima eest.
Mets kohises tasa, hirmunult. Teades, miks Ühesilmne jälle siia on ratsutanud.
Viimasel korral oli ta ju tulnud rohkete lubadustega ja teda tervitati kõikides haldjakodades. Ta oli tulnud oma kaheksajalgsel hobusel jõeveel ratsutades, oli hoidnud Rappijat taeva poole, nii et selle teravik kuldseid kuukiiri püüdis ja nende kutsuvat helki igasse kojaaknasse peegeldas. Tema kaarnad olid lennanud tema teel ja teda oli juubeldades vastu võetud.
Särasilmsete haldjapiigade kandlehelid olid saatnud ta värsse, naer oli palistanud tema naljatusi, sel muistsel ajal, kui ta tuli. Peale lahkumist olid aga mürtsuma löönud sõjatrummid, sest tõi ta ju siia tagasi lootuse.
273 pages, Hardcover
Published November 20, 2023
1 person is currently reading
9 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 9 of 9 reviews
February 29, 2024
Minu maitse on nagu ta on, kui peaksin siit lemmikud valima siis võistlevad „Vari Albatrossosel” ja „Igaviku väravale”. Esimene siiski ehk tsipake juhib 😃 Tugevuseks mõnus lõõpiv dialoog, salapärased võõrad ja etteaimamatu loo käik, tempokas ja äärmiselt nauditav.
Autor on suurepärase keelega ja ei karda sõnu enda kasuks tööle panna neid vajalikku suunda käänates-väänates ja uusi sõnu luues.
On tunda, et autor naudib seda mida ta teeb :)
Autor on suurepärase keelega ja ei karda sõnu enda kasuks tööle panna neid vajalikku suunda käänates-väänates ja uusi sõnu luues.
On tunda, et autor naudib seda mida ta teeb :)
January 31, 2024
Ma olen Kalmstenilt lugenud varem ta debüütjutukogu "Raske vihm", kus oli tõeliselt meeldivaid lugusid ja lahjemaid, kokkuvõttes kannatas natuke esikkkogu sündroomi all: hästi palju ebaühtlasi lugusid ja elemente koos. Oli tunda, et Kalmsten oskab kirjutada ning kui tähed olid taevas õigel kohal, siis oli tulemus erakordselt nauditav. "Raske vihma" ja "Götterdämmerungi" vahele mahuvad romaan "Täheraua saaga" ning jutukogu "Kaarnalaul", kus küll lood peaksid olema omavahel tihedalt seotud. Igaljuhul - minu jaoks tuli kaarnalaulule sappa siis Götterdämmerung või Ragnarök, oleneb vaatenurgast, keele-, kultuuri ja mõttemaailmast.
Juba raamatut kätte võttes hakkas mul hea olla, kuna Liis Rodeni kaanepilt on äärmiselt meeldiv, lisaks pani autor ka omapoolse sooja pühenduse kaasa. Samuti istusid mulle väga autori lühikesed kommentaarid enne lugusid, aitasid märksa paremini mõista, lisasid meeldivat tausta.
Kui ma mõtisklen Kalmsteni stiili üle, siis keeleliselt on laused pigem lühemad ja lihtsamad, mingis mõttes kohati vonnegutilikud. Vahel meenus mulle üldse Silverbergi „Tähehiiglaste orjad“ jutukogu, just sellise natukene lihtsama olemuse lugude poolest. Mis veel jäi silma - autor kirjutab palju naistest, on neid peategelastena ja kõrvalgi. Eks usutavust peaksid naised kommenteerima, minu kui lihtsa lugeja jaoks on igaljuhul selline vaatenurk väga meeldiv, palun veel!
“Gall võttis kiirustamata vöölt laiateralise pussi, kuid enne, kui Varus silmagi pilgutada jõudis, oli puss langenud, selle teravik sügaval helepruunis konjakilauas ja Varus ise vasaku käe väikese sõrme võrra vaesem.
„Jäta meelde, mind ei solvata, selge?" lausus Gall ja tõmbas ühe ropsuga pussi lauast.
Varus surus hambad kokku, haaras laualt vodkaklaasi, kallas selle sisu oma väikse sõrme köndile ja vandus mõttes, et kunagi, kunagi sa veel maksad selle eest.”
Mingil hetkel tekkis mul lugemise ajal sees vägisi lõhestumine ja kahestumine. Ühelt poolt trügis esile sisemine esteet-kusipea hr. Kivimäe, kelle jaoks oli endiselt kurb tajuda ebaühtlust, nagu oleks taaskord sahtlid tühjaks kraabitud, et jutukogu jagu materjali kokku saada. Et jah, poiss, mine ja harjuta veel, esikkogu ajad on möödas, enam pole lugeja seisukohast viisakas teinekord poolikuvõitu lugusid jutustada. Hea küll, kui jätta see üleolev tüüp tugitooli õõtsuma, sigar ühes ja viskiklaas teises, siis näiteks "Vari Albatrossosele" on super, meeldiva seksuaalse pingega vahepeal - ja see lõpplahendus on nagu sööks vahukoorekooki ja siis kallaks sellele maitseks surströmmingukonservist kastet peale. Saab jah nii teha, aga... ei. Ning sellist rohmakust ja kiirustamist kumab igaltpoolt läbi.
Kui mõnda lugu veel mainida irisevas võtmes: "Igaviku väravale" - läheme kuhugi, teeme midagi, selline igav värk kokkuvõttes. "Kaarnasüda" - minu jaoks arusaamatu hüplemine, kus pool lugu minevikus oli igav, n-ö kaasaja oma oli parem, jättis veidra maitse suhu. "Valrafn"- väga hea minemisega, palju detaile, justkui algmaterjal millegi jaoks - eks ongi ju algmaterjal, mida ka autor is tõdeb. Aga rohmakas ja toores kokkuvõttes. "… Tuli on igavene" - meenutab mulle oma kunagisi tekste, selline unine katsetamine kategoorias "pole paha".
Teisalt on siis aga... ütleme, et sõber Marko tahaks käppa suruda, kuna talle väga meeldis see, kuidas raamatut olid üldjoones suures osas mõnus lugeda - ka kritiseeritud palasid! - lugesingi terve raamatu üsna ruttu läbi. Eriti just nimipala "Götterdämmerung" mekkis hästi , kus lugemise ajal Huginid, Muninid kõik meenusid, suuresti läbi mu karusema muusikamaitse. Lisaks on lugu ise äärmiselt mõnusalt üles joonistatud, just sellist Kalmsteni ma armastan. Ka istus mulle väga see, et lugudel, ka muus osas nokitavatel, olid pigem õnnelikud, lootusrikkad lõpplahendused, kus ilmselt võib mõningast hopepunklikkust tajuda. Näiteks "Lohe neelas alla päikse…" oma postapo ja kiviaegse ühiskonnaga, millel oli täitsa lahe peategelane ning ootamatu ja meeldiv lõpp. Kurb ja meeletult sümpaatne.
Veel lõppu ütlen, et Kristjan Sander on Algernonis samast raamatust kirjutanud, kui ma mõne kohaga ka nõus pole, siis päris palju noogutan kaasa. Asub siin: https://algernon.ee/jutt/vaese_mehe_r...
Kokkuvõttes: mulle tundub, et Kalmstenile kuluks ära keegi vähe karmima kriitikameelega sõber, kes aitaks vahel pidurit tõmmata ja rohkem mõtiskleda, et mis hetkest on lugu valmis ja millist tulemust võiks pakkuda lugejale. Praegu on kohati ikka üsna mustandi tunne, kus ma nii teravalt tundsin, et siin on hea mõtted ja kavatsused olemas, aga puudu on viimistlus, rahulik läbimõtlemine, teinekord julm mahakriipsutamine. Praegune tulemus on puhuti selline pehmekaaneline taskupulpulme - aga võiks ju rohkem ikka tahta! Mulle meeldis raamatut lugeda ning mingi piirini on see parim, mida üks autor võib lugejalt saada, seega ei tasu hindesse numbriliselt kinni jääda. Kuid tegelikult ka - see, mis tõi meid siia, ei vii enam edasi.
Juba raamatut kätte võttes hakkas mul hea olla, kuna Liis Rodeni kaanepilt on äärmiselt meeldiv, lisaks pani autor ka omapoolse sooja pühenduse kaasa. Samuti istusid mulle väga autori lühikesed kommentaarid enne lugusid, aitasid märksa paremini mõista, lisasid meeldivat tausta.
Kui ma mõtisklen Kalmsteni stiili üle, siis keeleliselt on laused pigem lühemad ja lihtsamad, mingis mõttes kohati vonnegutilikud. Vahel meenus mulle üldse Silverbergi „Tähehiiglaste orjad“ jutukogu, just sellise natukene lihtsama olemuse lugude poolest. Mis veel jäi silma - autor kirjutab palju naistest, on neid peategelastena ja kõrvalgi. Eks usutavust peaksid naised kommenteerima, minu kui lihtsa lugeja jaoks on igaljuhul selline vaatenurk väga meeldiv, palun veel!
“Gall võttis kiirustamata vöölt laiateralise pussi, kuid enne, kui Varus silmagi pilgutada jõudis, oli puss langenud, selle teravik sügaval helepruunis konjakilauas ja Varus ise vasaku käe väikese sõrme võrra vaesem.
„Jäta meelde, mind ei solvata, selge?" lausus Gall ja tõmbas ühe ropsuga pussi lauast.
Varus surus hambad kokku, haaras laualt vodkaklaasi, kallas selle sisu oma väikse sõrme köndile ja vandus mõttes, et kunagi, kunagi sa veel maksad selle eest.”
Mingil hetkel tekkis mul lugemise ajal sees vägisi lõhestumine ja kahestumine. Ühelt poolt trügis esile sisemine esteet-kusipea hr. Kivimäe, kelle jaoks oli endiselt kurb tajuda ebaühtlust, nagu oleks taaskord sahtlid tühjaks kraabitud, et jutukogu jagu materjali kokku saada. Et jah, poiss, mine ja harjuta veel, esikkogu ajad on möödas, enam pole lugeja seisukohast viisakas teinekord poolikuvõitu lugusid jutustada. Hea küll, kui jätta see üleolev tüüp tugitooli õõtsuma, sigar ühes ja viskiklaas teises, siis näiteks "Vari Albatrossosele" on super, meeldiva seksuaalse pingega vahepeal - ja see lõpplahendus on nagu sööks vahukoorekooki ja siis kallaks sellele maitseks surströmmingukonservist kastet peale. Saab jah nii teha, aga... ei. Ning sellist rohmakust ja kiirustamist kumab igaltpoolt läbi.
Kui mõnda lugu veel mainida irisevas võtmes: "Igaviku väravale" - läheme kuhugi, teeme midagi, selline igav värk kokkuvõttes. "Kaarnasüda" - minu jaoks arusaamatu hüplemine, kus pool lugu minevikus oli igav, n-ö kaasaja oma oli parem, jättis veidra maitse suhu. "Valrafn"- väga hea minemisega, palju detaile, justkui algmaterjal millegi jaoks - eks ongi ju algmaterjal, mida ka autor is tõdeb. Aga rohmakas ja toores kokkuvõttes. "… Tuli on igavene" - meenutab mulle oma kunagisi tekste, selline unine katsetamine kategoorias "pole paha".
Teisalt on siis aga... ütleme, et sõber Marko tahaks käppa suruda, kuna talle väga meeldis see, kuidas raamatut olid üldjoones suures osas mõnus lugeda - ka kritiseeritud palasid! - lugesingi terve raamatu üsna ruttu läbi. Eriti just nimipala "Götterdämmerung" mekkis hästi , kus lugemise ajal Huginid, Muninid kõik meenusid, suuresti läbi mu karusema muusikamaitse. Lisaks on lugu ise äärmiselt mõnusalt üles joonistatud, just sellist Kalmsteni ma armastan. Ka istus mulle väga see, et lugudel, ka muus osas nokitavatel, olid pigem õnnelikud, lootusrikkad lõpplahendused, kus ilmselt võib mõningast hopepunklikkust tajuda. Näiteks "Lohe neelas alla päikse…" oma postapo ja kiviaegse ühiskonnaga, millel oli täitsa lahe peategelane ning ootamatu ja meeldiv lõpp. Kurb ja meeletult sümpaatne.
Veel lõppu ütlen, et Kristjan Sander on Algernonis samast raamatust kirjutanud, kui ma mõne kohaga ka nõus pole, siis päris palju noogutan kaasa. Asub siin: https://algernon.ee/jutt/vaese_mehe_r...
Kokkuvõttes: mulle tundub, et Kalmstenile kuluks ära keegi vähe karmima kriitikameelega sõber, kes aitaks vahel pidurit tõmmata ja rohkem mõtiskleda, et mis hetkest on lugu valmis ja millist tulemust võiks pakkuda lugejale. Praegu on kohati ikka üsna mustandi tunne, kus ma nii teravalt tundsin, et siin on hea mõtted ja kavatsused olemas, aga puudu on viimistlus, rahulik läbimõtlemine, teinekord julm mahakriipsutamine. Praegune tulemus on puhuti selline pehmekaaneline taskupulpulme - aga võiks ju rohkem ikka tahta! Mulle meeldis raamatut lugeda ning mingi piirini on see parim, mida üks autor võib lugejalt saada, seega ei tasu hindesse numbriliselt kinni jääda. Kuid tegelikult ka - see, mis tõi meid siia, ei vii enam edasi.
January 1, 2024
Härra Kalmsteni raamatute ilmumine on ülihästi ajastatud, sest juba vähemalt kolmandat aastat järjest on jõuluvanal võimalus ulmehuvilisele ahjusoe raamat kingikotti pista. Kui eriti hästi läheb, siis võtab autor ise päkapiku rolli ja saadab arvustamiseks pühendustega eksemplari. Kogumikus on 8 väga erinevat lugu, mis kõik võluvad lugejat kiiretempoliste seiklustega korralikult üles ehitatud maailmades. Nii mõnigi lugu aga on lausa nii otsekohene ja vahetu, et lugeja oleks justkui tellisega piki vahtimist saanud. Seekord on raamat vähemalt minu silmis küll täiega kümnesse: ühtegi kehva või igavat lugu selles ei olegi – mõni jutt küll särab eredamalt kui teine, kuid enamik pakkus väga häid emotsioone ja elamusi. Ja meeldejäävamad olid ikka pigem pikemad teosed, kus looalgele suudeti mõnusalt liha ümber kasvatada ning suurepärasele maailmaehitusele ka tempokas süžee juurde pookida.
Pikemalt loe lugudest ulmeajakirjast "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-...
Pikemalt loe lugudest ulmeajakirjast "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-...
December 4, 2023
"Götterdämmerung" on Manfred Kalmsteni neljas raamat ja kogumikuna väga õnnestunud. Autor näitab mitmekülgsust, kuid samas jääb truuks elementidele, mis talle varasemalt edu on toonud. Mõneti on antud kogumik helgem ja näitab autori poeetilisemat poolt. Samas ma ei saa jätta märkimata, et kohati on vägivalda siiski minu maitsele liiga palju.
Tasakaalus on see, kuidas lugeja kohtub taas juba varasemalt tuttavate tegelaste ja siis tutvub ka täiesti uutega.
Hinnang igale loole eraldi:
"Igaviku väravale" ****
"Vari Albatrossosel" *****
"Lohe neelas alla päikese..." *****
"Kaarnasüda" ****
"Valrafn" ****
"...Tuli on igavene" *****
"Kuid tugevam on armastus" *****
"Götterdämmerung" ****
Lisaks on Liis Rodeni kaanepilt lihtsalt suurepärane. Selles on nii liikumist kui peeneid detaile.
Tasakaalus on see, kuidas lugeja kohtub taas juba varasemalt tuttavate tegelaste ja siis tutvub ka täiesti uutega.
Hinnang igale loole eraldi:
"Igaviku väravale" ****
"Vari Albatrossosel" *****
"Lohe neelas alla päikese..." *****
"Kaarnasüda" ****
"Valrafn" ****
"...Tuli on igavene" *****
"Kuid tugevam on armastus" *****
"Götterdämmerung" ****
Lisaks on Liis Rodeni kaanepilt lihtsalt suurepärane. Selles on nii liikumist kui peeneid detaile.
Read
November 21, 2023Kindlasti ühtlasem ja võimalik et ka tugevam kui "Raske vihm."
Kirjutasin selle kohta ka paar sõna oma blogis:
https://realmnc2.blogspot.com/2023/11...
Kirjutasin selle kohta ka paar sõna oma blogis:
https://realmnc2.blogspot.com/2023/11...
December 8, 2023
Ma olen läbi lugenud Manfred Kalmsteni kaks lühiromaani („Kaarnalaul“ ja „Täheraua saaga“) ning kaks autori kogumiku („Raske vihm“ ja äsja ilmunud „Gotterdämmerung“) ja ma olen siiralt veendunud, et Kalmsten on Eesti üks omanäolisemaid ja suurima potentsiaaliga ulmekirjanike. Mehel on olemas absoluutselt kõik, mis ühel heal kirjanikul olla võiks. On tehniliselt väga tugevaid tekste. Ta liigendab, murrab aegu ja süžeed, põimib tegevusliine, pikib lugusid vahepalade või lihtsalt pisikeste ja põnevate detailidega. Oskab põnevust hoida, kirjeldada. Sujuvalt ja kaunilt. Rikkalik sõnavara ja hea keeletunnetus, värvikas, täiesti jäljendamatu sõnaloome. Tohutu fantaasia – TOHUTU. Tema loodud maailmad on suured, huvitavad ja meeldejäävad – ma lugesin „Rasket vihma“ jaanuaris ja ma näen siiani seda maailma unes. Või siis mõni päev tagasi, tabasin end lumises metsas lonkides mõtlemast õgijaistest, sealt juba lumihuntidest ja kümnesilmsetest oravatest, kes võivad uneajal tulla ja väsinud magajal silmnäo nahka pista ja … Kalmsteni maailmad on loogilised ja toimivad, täis kõige eriskummalisemaid loodusnähtusi, ebatavalist floorat ja faunat. Ei maailmad ega lood ei kordu, iga kord uus, üks imelisem kui teine, tulevikud ja minevikud, hõlmatud on nii maapõu kui taevakaar, kõige ja kõigiga, mida neis leidub. Tihti on see kõik tume ja inimvaenulik. Inimesed neis maailmades on sunnitud kohanema ja nad kohanevad, leides nutikaid viise kooseksisteerimiseks või lihtsalt õppides ellu jääma, jäädes seejuures inimesteks. Kalmsten päris hea psühholoog, seda nii üksikisiku kirjeldamisel kui ka gruppe või terveid ühiskondi luues. Tal on väga hästi välja kirjutatud karaktereid, eriti mehi. Parimad vist on üldiselt pisut asotsiaalsed tüübid, tihti üksikud, joovad ja suitsetavad ja elatuvad kahtlastest tegevustest. Kalmsteni naiskarakterid on mu meelest pea eranditult nö munadega. Võimsad naised, kes pealtnäha ei kohku millegi ees, vehivad tapritega, söövad elus südameid ja harrastavad SM seksi. Samas, nii mehed kui naised, tihti kõigi oma hästi välja joonistatud ürgsete, kohati loomalike instinktideni välja, on seesmiselt haavatavad, keegi ei ole veatu või pühak, lõpuni hea või halb ja see lisab neile ehedust. Kõike on seinast seina, ropendamist, meeleheidet, väsimust, armastust ja õrnusi, õilsust ja vaprust, ja muidugi kehavedelike, kõiki koos ja igat ühte eraldi. St, polegi nagu midagi, mida Kalmsten ehedalt kirjeldada ei suudaks.
Ja siis on üks asi, mis mind natuke painab. Mul on raamatust raamatusse ja üha süvenev tunne, et kohati Kalmsten raiskab (ei viitsi või kiirustab). Ma pole kindel, kas see on üldse kuidagi adekvaatne väide, et kirjanik raiskab oma annet või loomingut, oma väljamõeldisi, kõlab küll vähemalt kahtlaselt, aga. Need tohutud, võimsad, ilusad ja huvitavad maailmad, neis leiduvad pöörasused – mul on koguaeg kahju, et nad on vaid korraks. Lühijutu, heal juhul lühiromaani jagu, kuigi nende potentsiaal on palju suurem. Kõik need maailmad üleni ja iga khõkhõkva ja rottha, mutantorav, seened ja juured eraldi. Nad on nii ägedad! Neist saaks niiiiii palju. Ma olen tabanud end peas Kalmsteni lugudele fanfice kirjutamas, ausalt (õnneks vaid peas, ma loodan, et terve mõistus mind ses mõttes ei jäta :)). Seesama Kaarnalugugi või viimase kogumiku nimilugu „Götterdämmerung“ – oo taevas, selles on nii palju, selles on 400 lk lõdvalt. Mütoloogiat, religiooni, maailmaloomet, teemat, suhteid, eppi ja tagaajamist ja kõike. Või lugu „Lohe neelas alla päikese …“ või "Igaviku väravale" või ... Ma ei arva, absoluutselt, et 400 lk peaks olema eesmärk omaette, aga need lood, need ideed on liiga hea, et piirduda 70 leheküljega. Samas, kui neid maailmu ja lugusid ikka muudkui peale tuleb, siis poleks justkui midagi kobiseda, ma olen ainult poolt. Aga küsimus pole ka alati mahus. Ma näen, oma subjektiivse ebaprofessionaali silmaga, ma näen, paaris kohas ka viimase kogumiku puhul, võib-olla tillukesi kuid siiski, märke kiirustamisest või veidi üle jala laskmisest. Mugavus või mingisugune viimistlemise teema, kannatlikkuse või … Ma ei ütleks poolt sõnagi, kui mul oleks kasvõi korrakski tunne, et see on konkreetse kirjaniku ülemine piir, kas või nt piir praegusel ajahetkel, aga ma arvan, et ei ole. On asju, mida saaks veel lihvida. Aga see selleks.
Kõik see minu ülalkirjeldatud kusagil vist juba sündsuse piiril olev vaimustus Kalmsteni tekstidest käib täies mahus ka autori äsja ilmunud kogumiku kohta. „Götterdämmerung“ koosneb 8 lühijutust/-romaanist, millest kaks („Kaarnasüda“ ja „Valrafn“) olid minu jaoks nö kohtumine vanade tuttavatega. Viis lugu on väga head (üritasin neid peas meeldimise järgi järjestada, kuid need lood on selleks liiga erinevad, igal ühel oma tugevused) ja üks lugu ehmatas oma igavikulise halaga. Lisaks lugudele on huvitav, et autor on võtnud vaevaks iga loo ees selgitada paari lausega loo sünnilugu või telgitaguseid, hästi põnev lüke, ma pole sellist asja varem näinud.
Ja siis on üks asi, mis mind natuke painab. Mul on raamatust raamatusse ja üha süvenev tunne, et kohati Kalmsten raiskab (ei viitsi või kiirustab). Ma pole kindel, kas see on üldse kuidagi adekvaatne väide, et kirjanik raiskab oma annet või loomingut, oma väljamõeldisi, kõlab küll vähemalt kahtlaselt, aga. Need tohutud, võimsad, ilusad ja huvitavad maailmad, neis leiduvad pöörasused – mul on koguaeg kahju, et nad on vaid korraks. Lühijutu, heal juhul lühiromaani jagu, kuigi nende potentsiaal on palju suurem. Kõik need maailmad üleni ja iga khõkhõkva ja rottha, mutantorav, seened ja juured eraldi. Nad on nii ägedad! Neist saaks niiiiii palju. Ma olen tabanud end peas Kalmsteni lugudele fanfice kirjutamas, ausalt (õnneks vaid peas, ma loodan, et terve mõistus mind ses mõttes ei jäta :)). Seesama Kaarnalugugi või viimase kogumiku nimilugu „Götterdämmerung“ – oo taevas, selles on nii palju, selles on 400 lk lõdvalt. Mütoloogiat, religiooni, maailmaloomet, teemat, suhteid, eppi ja tagaajamist ja kõike. Või lugu „Lohe neelas alla päikese …“ või "Igaviku väravale" või ... Ma ei arva, absoluutselt, et 400 lk peaks olema eesmärk omaette, aga need lood, need ideed on liiga hea, et piirduda 70 leheküljega. Samas, kui neid maailmu ja lugusid ikka muudkui peale tuleb, siis poleks justkui midagi kobiseda, ma olen ainult poolt. Aga küsimus pole ka alati mahus. Ma näen, oma subjektiivse ebaprofessionaali silmaga, ma näen, paaris kohas ka viimase kogumiku puhul, võib-olla tillukesi kuid siiski, märke kiirustamisest või veidi üle jala laskmisest. Mugavus või mingisugune viimistlemise teema, kannatlikkuse või … Ma ei ütleks poolt sõnagi, kui mul oleks kasvõi korrakski tunne, et see on konkreetse kirjaniku ülemine piir, kas või nt piir praegusel ajahetkel, aga ma arvan, et ei ole. On asju, mida saaks veel lihvida. Aga see selleks.
Kõik see minu ülalkirjeldatud kusagil vist juba sündsuse piiril olev vaimustus Kalmsteni tekstidest käib täies mahus ka autori äsja ilmunud kogumiku kohta. „Götterdämmerung“ koosneb 8 lühijutust/-romaanist, millest kaks („Kaarnasüda“ ja „Valrafn“) olid minu jaoks nö kohtumine vanade tuttavatega. Viis lugu on väga head (üritasin neid peas meeldimise järgi järjestada, kuid need lood on selleks liiga erinevad, igal ühel oma tugevused) ja üks lugu ehmatas oma igavikulise halaga. Lisaks lugudele on huvitav, et autor on võtnud vaevaks iga loo ees selgitada paari lausega loo sünnilugu või telgitaguseid, hästi põnev lüke, ma pole sellist asja varem näinud.
December 29, 2023
Lugupeetud autor oli taaskord nii armastusväärne, et võttis vaevaks oma teosesse pühenduse kirjutada ja kogu täiega mulle saata. Tegemist on jutukoguga, mis erineb teistest omataolistest esmapilgul selle poolest, et autor on kõikaeg lugejaga dialoogis. Ühest küljest annavad autori sisekaemuse jagamised võimaluse järgida ta mõttelõnga, teisest küljest lasevad need otsida konkse, millest kinni kaksata, et teinekord autoriga pika laua taga sumisedes arutelusse astuda.
Kogumikus on kokku kaheksa teksti. Mõned neist pikemad, mõned lühemad. On varasemast tuttavaid ja suisa uusi. Osa tekste on omaette terviklikud, osa mõjuvad pigem kui sissejuhatus ning see, et mul kui lugejal tekkis kohati pisike frustratsioonike, et miks on ainult sissejuhatus, et tahaks ju ülejäänut ka, on ilmselt pigem hea märk.
Minu jaoks eristus seekord unenäolisuse poolest teistest "... Tuli on igavene." Autor on ses lahkesti jätnud lugejale hingamis- ja tõlgendamisruumi. Iseasi on muidugi, kas ja kuidas selle ruumiga ümber käia.
Ülejäänud tekstid kõnelevad ennekõike jätkuvalt teemast, mis on algusest peale minu jaoks Kalmsteni lugudest kõlama jäänud, ehk perest. Pered teadupoolest koosnevad liikmetest, kellest igaühel oma tegu ja oma nägu ning kelle kuuluvus sellesse sinasesse perre on nende vaieldamatu sünniõigus ehk isegi paratamatus. Luues müütilisi, jumalikke, kangelaslikke karaktereid annab autor tegelastele võimaluse toimida viisidel, mis tõepoolest ei peaks olema kirjeldatavad sõńaga "inimlik." Ent süvenedes tundub mulle aina enam, et asi on selles, et mulle meeldiks, kui inimesed oleksid ilusad ja head, mitte väiklased, julmad, alatud, enesekesksed. Ja siiski kuuldavasti olla nii, et jumal lõi inimese oma näo järgi või oli see vastupidi?
Kogumikus on kokku kaheksa teksti. Mõned neist pikemad, mõned lühemad. On varasemast tuttavaid ja suisa uusi. Osa tekste on omaette terviklikud, osa mõjuvad pigem kui sissejuhatus ning see, et mul kui lugejal tekkis kohati pisike frustratsioonike, et miks on ainult sissejuhatus, et tahaks ju ülejäänut ka, on ilmselt pigem hea märk.
Minu jaoks eristus seekord unenäolisuse poolest teistest "... Tuli on igavene." Autor on ses lahkesti jätnud lugejale hingamis- ja tõlgendamisruumi. Iseasi on muidugi, kas ja kuidas selle ruumiga ümber käia.
Ülejäänud tekstid kõnelevad ennekõike jätkuvalt teemast, mis on algusest peale minu jaoks Kalmsteni lugudest kõlama jäänud, ehk perest. Pered teadupoolest koosnevad liikmetest, kellest igaühel oma tegu ja oma nägu ning kelle kuuluvus sellesse sinasesse perre on nende vaieldamatu sünniõigus ehk isegi paratamatus. Luues müütilisi, jumalikke, kangelaslikke karaktereid annab autor tegelastele võimaluse toimida viisidel, mis tõepoolest ei peaks olema kirjeldatavad sõńaga "inimlik." Ent süvenedes tundub mulle aina enam, et asi on selles, et mulle meeldiks, kui inimesed oleksid ilusad ja head, mitte väiklased, julmad, alatud, enesekesksed. Ja siiski kuuldavasti olla nii, et jumal lõi inimese oma näo järgi või oli see vastupidi?
April 12, 2024
Pausidega läks, takerdusin lugemisel millegi otsa. Ma leppisin kokku autoriga, et kirjutan heietuse Reaktorisse, lingin siia arvustuse kuu lõpus või uue kuu alguses.
Displaying 1 - 9 of 9 reviews