Emmi on 9-aastane tüdruk, kes elab koos oma ema ja vanaemaga Vaherlaanes Valges Vahermajas. Lahke, kuid hajevil ema ning range vanaema seltsis on üksildase lapse ainsateks sõpradeks tema esivanemate maalid nende koduhäärberi seintel. Lugu saab aga alguse hetkest, mil Emmi kohtub Martiniga, endast veidi vanema poisiga, kes on oma perega lähedalasuvasse Hemi linnakesse kolinud. Martinist saab tüdruku esimene tõeline sõber. Kirjeldades Manilundilas toimuvaid pööraseid sündmusi ja Emmi ja tema kaaslaste raskeid katsumusi, võtab tegevustik fantastilise pöörde. Kombatud saavad ka võimalikud vastused küsimusele, mis saab meist kõigist „teisel pool jõge“... Kogu loo vältel aga jääb läbivaks küsimuseks, mis on saanud Emmi isast ja miks ei ole keegi nõus tüdrukule temast rääkima.
Te arvate, et järjekordne muusik kirjutas lasteraamatu, umbes nagu Madonna, ja ei pööra rohkem tähelepanu? Te teete väga valesti. See on hea raamat. Pikk, tihe, täis erinevaid teemasid ja küsimusi, millega tegeletakse, on paaaaalju rohkem kui üks. Tekstist jooksevad läbi nii depressioon kui kiusamine, "see oli ainult nali", nii lein kui selline lapsepõlvemaailm, nagu vähemalt minul endal olnud on - täis tõdesid ja veendumusi, mis ei ole pärit kuskilt mujalt kui mu enese seest. Otsitakse kadunud kalleid, mõistatakse, mis õieti juhtus selle või tollega, päästetakse natukest maailma ja püütakse toime tulle eluga, mis on nii neetult raske - ja ometi päikest täis. Selle sekka elusad maalid, laste sõprus, rännak ajas ja maailmade vahel ning palju kummalisi olevusi, kes pole ei tavalised loomad ega inimloomad. Palju väikesi draamasid, enamik ei puuduta peategelast muidu kui vaid väga kaudselt. Palju usutavaid tegelasi - mitte keegi pole üheplaaniline ja lihtsalt paikapandav.
Maailm on korraga unenäoline ja reaalne. Selgelt on autor võtnud, mis ta peas oli, mitte mõelnud, kas see on ka loogiline - ent kui ta juba jupid enda ette seadis ja nad loole taustaks pani, kirjutas ta nad ehedaks ja tunnetatavaks. Maalidelt pagevate värvide pilv tõuseb sama selgelt silme ette kui kotletimaik suhu või kompostikasti läga läbi kujuteldavate pükste vastu ihu imbumas.
Ja peategelane on neetult võluv. Võibolla on selline laps mõnes teises raamatus ka sees, aga meelde küll ei tule. Olgu, vahest Bibi? Seiklusjanu, kartmatus ning vankumatu headus on sarnased. Aga Emmi on palju raevukam, tema viha on kuum nagu sulametall, ja just sellist raevukat nääpsukest ma tunnetan, näen, tean. Küllap on mul mõni sarnane tuttav olnud.
Ta on ka meeldivalt kompetente. Mitte abitu ja hädine, kes ei saa millegagi hakkama. Jah, ka temal on hetki, kus ei suuda ja ei oska. Ent enamasti mõtleb ta midagi välja, kasutab kasutatavat parimal viisil, pingutab, kuni pingutus vilja kannab. Kui teda ei kuulata, korrutab, ei jäta järele, muudkui ajab oma rida. Ja võidab. See teatab lugejale, et tasub pingutada. Elu ei ole ettemääratud rada. Ise tuleb teha, siis saab midagi ka tehtud. Kas sõnum ka õige on, ma natuke kahtlen. Mu arust elus peamine on ikkagi vedamine ja vbla ka kehakeemia. Aga uskumine inimese enda pingutusesse teeb tuju paremaks ikkagi.
Lisaks on üle raamatu pisikeste kullateradena laiali pillatud väikesed viited teistele lasteraamatutele. Et sõber kutsub Emmit Emmeliineks. Võlumise kohta öeldakse ühes kohas "tinistamine". Neid on veel, aga kuna nad on hetkelised, ma enamikku ei mäleta.
Päris kõik mõistatused ei lahene, päris kõik suhted ei klaaru, nagu eluski. Ometi on selginemist piisavalt.
Ja noh. Et suur teema oli surm ja suremine ja et see on tegelikult hea ja leebe, oli ekstraarmas. Vähe, liiga vähe on lasteraamatuid, mis nõnda räägivad.
päris nunnu laste fantaasiaraamat täitsa omamoodi looga, mida ei olegi enne vee kuskilt lugenud!
tundub huvitav, et eestlasest autor on raamatu tegevuse paigutanud sellisesse... määratlemata kohta ja aega, millel on kõvasti 20. sajandi alguse Skandinaavia vaibi. kõik need inimeste ja kohtade nimed ja üldine pastoraalne olemine, hobustega sõitmine ja käsitsi kartulivõtt ja küla koloniaalkauplus ja, ee, vaesunud aadlikud? aegajalt vihjatakse mingitele äraolnud või siis alles käivatele sõdadele.
lugu algab sealt, kus Emmi elab koos (range) vanaema ja (aegajalt äraoleva) emaga ja keegi ei räägi talle, mis isast sai. aga vähemalt õnnestub leida elu esimene sõber. ja esivanemate piltidest seintel on ka... seltsi.
noh, ja siis on päris fantaasiakiht päris väljamõeldud nimede ja elukatega, ja väike Emmi saab isa otsinguil läbida oma kangelase teekonna ja lõpuks saab kõigi elu parem ja täiskasvanud lugeja võibki jääda mõistatama, mis sellest kõigest juhtus päriselt ja mis kujutlustes ja mis oli allegooria selle kohta, et kui sa lapsele ausalt ära ei räägi, mis toimub, siis ta lihtsalt on sunnitud minema paralleelreaalsusesse mõõgavõitlusi pidama.
Lossilaadses majas koos ema ja vanaemaga üsna üksildast elu elav 9aastane Emmi leiab kaaslased maalidelt. Ühel päeval kaob ta sinna perekonnamaalide maailma ja saab maalil olijate kohta teada nii mõndagi.