Liiga palju armastust

by Birk Rohelend, Marin Vinkel (Editor)

Kui seltskond klassikaaslasi kakskümmend aastat peale kooli lõpetamist uuesti kokku saab, ei kulge õhtu pelgalt muhedal nostalgiliste meenutuste rajal, vaid lõpeb ühe osalise jaoks surmaga. Kaks politseiuurijat, tööga karastunud Gabriel Vanem ja nooruke Agnes Maramaa võtavad ette juhtumi, mille juured paiknevad ajas, mil kõik oli veel teistmoodi. Tumedate saladustega silmitsi seistes saab selgeks, et nii mõnedki sügavad tunded on võtnud uue kuju, mis üllatab asjaosalisi endidki. Birk Rohelend (1981) on kirjutanud mitmeid auhinnatud romaane ja loonud armastatud telesarju, nagu „Padjaklubi“, „Nurjatud tüdrukud“ ja käesoleva romaanisarja esimese osa põhjal valminud „Kes tappis Otto Mülleri?“. „Sajandivahetus kattus minu täiskasvanuks saamisega ja jättis mulle emotsionaalselt kustumatu jälje – aeg enne mobiiltelefone, YouTube’i ja Facebooki. Mälestus naiivsest noorusest, mis oli unistustest küllastunud ja vaatenurk maailmale, milles oli tohutu hulk iseennast, on ühtviisi lummavad ja pelutavad. Kontrast tänase päevaga ja muutused, mis ajaga inimestes toimuvad, on saanud inspiratsiooniks sellele mõrvamüsteerumile.” Nutikalt kirjutatud krimilugu, mis ühendab endas mineviku ja oleviku, endised ja praegused suhted, jahtunud juhtumid ning verivärsked mõrvad. Helen Pärk, kirjandusteadlane

285 pages, Paperback

Published January 1, 2023

Reviews

[Mari-Riin Paavo · Rating 4 out of 5]

Eelmise aasta lemmikuks žanriks kujunes krimka ja mida veel, Eesti oma krimisari! Ja veel koos teleseriaaliga! Ootused olid pigem väga kõrged.
Ja ma absoluutselt EI pettunud! 👏 Mõlemad raamatud olid põnevad ja hoidsid lugemiselevust üleval viimaste lehekülgedeni (ja palun 3. osa nüüd!).
Formaat võib ehk mõnda lugejat närvi ajada - kiired-tihedad ajahüpped ja tegelaste vaatevinkli muutused. Esimeses osas on tegelaseti peatükkide jagunemine pisut rahulikumalt loetav, aga teises osas on aja ja inimese osad suht peapeale keeratud. Mitmeid kordi ikka keerasin lehti tagasi ja kontrollisin, et kus ja kes ja mis nüüd on. See formaat andis edasi ka teatavat filmilikku tunnetust, kaadri vahetust. Aga mulle meeldis see! Ma ikka olin väga konkay otsas ja raske oli raamatut käest ära panna.
Mõlemad raamatud said minult 4⭐️Aga natuke meeldis teine osa rohkem. Esmalt temaatiliselt oli sellega lihtsam samastuda. Esimeses osas on fookus üüber rikka mehe perel ja rikkuse ümber toimuval trallil, ka keerulistel elukäikudel. Teine raamat aga vaatleb ühe klassi kamba kujunemist pärast kooli lõppu, unistuste täitmist ja täitmata jätmist ja kahtlaselt lõppenud pidu. Ka kuidagi sõnasoravuselt oli teine osa ladusam, esimene oli pisut puine.
Rohelend on loonud suurepärase krimkamaailma, kus loodetavasti juhtub veel mitmeid sündmusi, et neid saaks siis ka raamatuna lugeda!
Kas Rohelend trumpab mu lemmiku Craveni üle? Seda mitte, aga ta on lähedal. 😏
Nüüd ootan põnevusega, et ka esimese osa teleseriaal ära vaadata.

[Sugar · Rating 4 out of 5]

4

Tegemist on minu autori teise loetud krimkaga ning ka Agnese ja Gabrieli sarja teise osaga. Mulle väga meeldi “Kes tappis Otto Mülleri?”, mis oli täitsa üllatavalt asjalik ja põnev. Sama stiili ja lähenemist leiab uuesti raamatust. Tegelasi on esmapilgul taas palju, kelledest sotti aitab saab loo ees olev loetelu ja lühikirjeldused neist. Erinevate karakterite vaatevinkleid saab seegi kord kogeda sigrimigrina, kus küll sektsioonidena on kõigile oma fookusaeg süžees loovutatud, kuid sõna saavad nad siiski kaootiliselt ning perspektiive tutvustatakse nii kuidas hetkel vajalik. Iseenesest selline tohuvabaohu kompott mulle läks täitsa peale, sest autor suutis sellise tükeldatud segaduse edukalt toimima panna. Aga peab arvestama sellega, et vaatevinkleid tõesti on hulgi ja need vahelduvad lausa peatükkide sees ja isegi igal lehel võib olla eri inimene oma nägemust jagamas. Õnneks, vähemalt minu puhul, pidev varieerumine segadust ei tekitanud ja pead ringi käima ei pannud. Teos ise keskendub kunagistele klassikaastele, kes siis nüüd aastakümneid hiljem taas kohtuvad. Nende vahel on tohutult saladusi, igatsusi, kadedust, vimma ja armastust. Ning üks kadunud tüdruk, kes arvatavasti on surnud või tapeti kui nad noored olid. Tõenäoliselt ühe nende endi poolt ning aeg on nüüd müsteerium lahendada, sest paistab, et mõrvar ei ole lõpetanud. Kiitust peab avaldama selle eest, et, mitte nagu enamustes krimkades, ei olnud tegelased papist õhukesed ja lahjad väljalõiked, vaid neid anti edasi kui täisväärtuslikke tegelasi. Sa mõistsid neid, suutsid samasutada ja nad tundusid kui päris inimesed. Karakteriarendus ja tähelepanu nende välja joonistamisele on igati boonus punktid ära teeninud.

Oma 20% loost haaravad endale uurijad Agnes ja Gabriel, kelledel mõlemal on omakorda ohtralt mineviku varje, saladusi, traumasid ja keerulised peresuhted. Ning omavaheline väike romanss, mis mind, kahjuks, külmaks jättis. Ja nii siis kõigi nende kuskil kümne tegelase hädasid lahatakse, kuni müsteerium saab lahendatud. Vähemalt klassikaaslaste juhtumi puhul. Agnes ja Gabriel jätkavad läbiva teemana oma probleemide õhutamist juba vast järgmies osas. Detektiivilugude puhul on minu jaoks kvaliteedimärgiks nutikas, üllatav ja, samas, lihtne ning loogiline, lahendus, et kes siis kurjam oli, miks ja kuidas oma pahategudega hakkama sai. Ning, peab tunnistama, et mulle meeldis antud raamatus pigem kõik muu rohkem kui see pööre. Või, vähemalt, üks aspekt sellest meeldis, kuid liiga palju head rikub maitse, ning loos just nii juhtuski. Puändi sisse topiti liiga palju järgmisi puänte ja pigem kaotas lahtiseletus sedasi usutavust ning pani tsipa silmi pööritama. Üks magus, mahlane ja mõnus lahendus on etem, kui mitu üksteise sisse surutut. Vaatamata sellele, oli teos äärmiselt nauditav. Käisin rongiga päeva jooksul Tartus ja lugesin selle sinna ning tagasi tulles läbi. Aeg ning raamatulehed lendasid rõõmsalt käsikäes.

[Trude T. · Rating 3 out of 5]

“Liiga palju armastust” on järg Otto Mülleri loole ja kui politseijuhtumi seisukohalt on tegu uue uurimisliiniga, siis uurijatepaari personaalsed liinid jätkuvad sealt, kus esimeses osas katkesid. Ometi ei saanud ma paljudele küsimustele vastuseid ja pisut pettusin Agnese loos, koguaeg nagu lubati mingeid uusi käike, aga lõpuks ei viinud need ju eriti kuskile. Ja Agnese ukse taha ilmunud tüdruku päritolu oli liiga ilmselge. Mõrvajuhtumi poolelt oli põnev, et seotud olid 20-aasta tagune Stella-Kai kadumine ja invaliidist narkomaani Marco julm mõrv. Ometi oli siin aga liiga palju tegelasi ja nende sügavamaks tundma õppimiseks nappis lehekülgi. Plussiks on nii selle kui ka esimese loo puhul aga see, et raamatu ees on loetelu tegelastest koos lühkese iseloomustusega ja vajadusel sai mälu värskendada, et kes on kes.

[Evelin · Rating 5 out of 5]

Kõik algas tegelikult sellest, et sattusin vaimustusse seriaalist “Kes tappis Otto Mülleri?” See oli nii pagana hästi kirjutatud ja tõenäoliselt on see parim Eesti seriaal, mis ma üldse näinud olen. Noh ja see Agnese ja Gabrieli teine lugu siin on ilmselt parim Eesti krimka, mida ma lugenud olen. Mis lugenud - ma ju neelasin selle alla. Väga nauditavalt kirjutatud ja kui osad segipaisatud ajajoonega raamatud tekitavad minus segadust, siis siia sobis see imehästi. Mõtlen nüüd, kas ma klassikokkutulekut ikka julgen korraldada ja kui julgen, siis ilmselt mitte metsas. :)

[Pille Piho · Rating 5 out of 5]

Minu jaoks kangastus lugu kirjuna kui põrandariie, mida loetu eri värvi hajutatud triipudena läbis: Stella saatus, Marco mõrv, Agnese painajad, Gabrieli igatsused jne. Lõimeks paljud seosed, mis kõik kokku köitis...
https://pilleraamatujakassiga.blogspo...

[Päikeselill · Rating 4 out of 5]

Mulle meeldis! 4,5 tärni.

[Nele · Rating 4 out of 5]

Väga korralik krimilugu ja ka inimsuhete lugu. Veidi aga segas see, et mingite järelduste/lahendusteni jõudmise tee polnud arusaadav või loogiline. No nt täiesti õhust oli võetud uurija seisukoht, et see polnud tapja esimene mõrv. Mitte miski ei viidanud sellele.