What do you think?
Rate this book
Ema võtab kassi
Ekke: „Kas me võiksime mingi looma võtta? Sest kõigil on... Meie tahaksime endale ka ühte väikest loomakest. Ainult et natuke suuremat. Näiteks koera. Võibolla hundikoera või labrakat...”
-----
Lee: "Ema, sa saad ju aru, et see kass seal akna taga vajab sõpra? Sa saad ju aru, et me peame ta lõpuks endale võtma?”
-----
Joosep: "Emps? Emps, kas sa võiksid isaga rääkida? Kas sa võiksid küsida, kas me võiksime endale põdra võtta?”
Ekke, Lee ja Joosep on terve igaviku kodulooma luninud. Ema ja isa on alati lubanud "vaadata" ja "selle üle mõelda", kuid lastel on tekkinud kuri kahtlus, et vanemate lubadused tähendavad tegelikult "EI!" ja nad ei saa mitte kunagi oma looma. Ühel juunihommikul üllatab ema aga kõiki ning majja tekib triibuline kassipoeg nimega Prooton.
"Ema võtab kassi" on ühe perekonna kassivõtmise lugu, nähtuna ema pilgu läbi. Prooton on pere esimene kass ja nemad on kassipoja esimesed inimesed, mistõttu on mõlemal poolel ees rida üllatusi, ootamatusi ning jaburaid olukordi, mille ainus ravi on veel üks portsjon absurdi. Kassi ümber keerlevasse lõbusasse mürglisse on poetatud huvitavaid fakte kassidest. Maha ei salata kõikmõeldavaid probleeme lemmiku pidamisel, et oleks lihtsam mõista, miks vanemad nii sageli kodulooma võtmise vastu on ning milline vastutus koduloomaga kaasneb. Rinda pistetakse ka tõeliselt raskete küsimustega nagu: milline on parim kassiliiv, kassitoit, mänguasi, ronimispuu, pesa? Ning kas kassi on üleüldse võimalik dresseerida?
Ka huumoriga ei koonerdata!
-----
Lee: "Ema, sa saad ju aru, et see kass seal akna taga vajab sõpra? Sa saad ju aru, et me peame ta lõpuks endale võtma?”
-----
Joosep: "Emps? Emps, kas sa võiksid isaga rääkida? Kas sa võiksid küsida, kas me võiksime endale põdra võtta?”
Ekke, Lee ja Joosep on terve igaviku kodulooma luninud. Ema ja isa on alati lubanud "vaadata" ja "selle üle mõelda", kuid lastel on tekkinud kuri kahtlus, et vanemate lubadused tähendavad tegelikult "EI!" ja nad ei saa mitte kunagi oma looma. Ühel juunihommikul üllatab ema aga kõiki ning majja tekib triibuline kassipoeg nimega Prooton.
"Ema võtab kassi" on ühe perekonna kassivõtmise lugu, nähtuna ema pilgu läbi. Prooton on pere esimene kass ja nemad on kassipoja esimesed inimesed, mistõttu on mõlemal poolel ees rida üllatusi, ootamatusi ning jaburaid olukordi, mille ainus ravi on veel üks portsjon absurdi. Kassi ümber keerlevasse lõbusasse mürglisse on poetatud huvitavaid fakte kassidest. Maha ei salata kõikmõeldavaid probleeme lemmiku pidamisel, et oleks lihtsam mõista, miks vanemad nii sageli kodulooma võtmise vastu on ning milline vastutus koduloomaga kaasneb. Rinda pistetakse ka tõeliselt raskete küsimustega nagu: milline on parim kassiliiv, kassitoit, mänguasi, ronimispuu, pesa? Ning kas kassi on üleüldse võimalik dresseerida?
Ka huumoriga ei koonerdata!
184 pages, Hardcover
Published November 1, 2023
4 people are currently reading
33 people want to read
About the author
Eva Roos
5 books13 followersI was born and I currently live in a small Eastern-Europe country - Estonia.
A big part of me is Estonia's magical nature that still keeps old fairy tales alive and people that are stubborn, innovative, and creative - all thanks to rather difficult history.
I grew up with a lot of books. Some of them were rare and expensive, so my parents prohibited me to touch them (also, just in case, to even look at them for very long), making sure I was curious and completely hooked on books from a very early age.
The base of my education is languages - which is more or less a given if one's native language is spoken by only about a million people.
I have always been somewhat fascinated by beliefs, mythology, magic, and superstitions, so I chose to learn science at the university. If you think about it - it is the closest thing to actual (working) magic available to us in these days.
It was going to be physics or chemistry. Given the change again, I would choose astrophysics, but back then I was a petrified language class girl, and I took my chances with chemistry. After all, chemistry is kind of like cooking, is it not?
I spent about 10 years at the university (studies and R&D) and I was darn close to Ph.D. in theoretical chemistry, but the Universe had other plans.
Today I am raising kids, working on and off in the fields that are someway connected to either education, R&D, or communications, and writing on my spear time.
I have published 4 children's/young adult, fantasy books and I have ideas for many more.
A big part of me is Estonia's magical nature that still keeps old fairy tales alive and people that are stubborn, innovative, and creative - all thanks to rather difficult history.
I grew up with a lot of books. Some of them were rare and expensive, so my parents prohibited me to touch them (also, just in case, to even look at them for very long), making sure I was curious and completely hooked on books from a very early age.
The base of my education is languages - which is more or less a given if one's native language is spoken by only about a million people.
I have always been somewhat fascinated by beliefs, mythology, magic, and superstitions, so I chose to learn science at the university. If you think about it - it is the closest thing to actual (working) magic available to us in these days.
It was going to be physics or chemistry. Given the change again, I would choose astrophysics, but back then I was a petrified language class girl, and I took my chances with chemistry. After all, chemistry is kind of like cooking, is it not?
I spent about 10 years at the university (studies and R&D) and I was darn close to Ph.D. in theoretical chemistry, but the Universe had other plans.
Today I am raising kids, working on and off in the fields that are someway connected to either education, R&D, or communications, and writing on my spear time.
I have published 4 children's/young adult, fantasy books and I have ideas for many more.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 16 of 16 reviews
December 28, 2024
Nii-nii äge raamat! Ma ei teagi, millal ma viimati niimoodi oleksin naernud raamatut lugedes. Eva kohe oskab kirjutada! Lisaks sellele, et saab korralikult naerda, saab ka kasside kohta üsna paljut teada. Ilmselt mitte-kassiomanikud eriti ning saab kaaluda, kas kassi võtmine on siis mõistlik mõte või mitte.
Igal juhul viimaste aastate üks naljakamaid raamatuid. Tõstab kindlasti tuju :)
Igal juhul viimaste aastate üks naljakamaid raamatuid. Tõstab kindlasti tuju :)
February 29, 2024
Tore ja õpetlik lugu humoorikas võtmes. Soovitaksin kõigil lugeda, kes plaanib looma perre võtta.
Read
October 29, 2025Eva Roos teeb üle prahi nalja!
May 13, 2024
Väga äge ja lustlik raamat.
This entire review has been hidden because of spoilers.
October 20, 2024
Ma tahaks nüüd endale ema võtta. Aga eks ma ilmselt olengi umbes selline ema :) Naerupahvakud on garanteeritud ja palju reaalselt vaja minevaid teadmisi kassipidamise kohta ka. Tasub lugeda enne looma võtmist!
November 4, 2024
Mõnus kerge lugemine kassi võtmisest. Kuidas üks kassipoeg terve pere igapäevaelu muudab, kuidas ta üks haaval kõiki sulatab :)
Paljuga seal saab samastuda.
Paljuga seal saab samastuda.
December 8, 2023
Suures plaanis meeldis see raamat mulle väga, äratundmisrõõmu jagus.
Meie perre maandus kassipoeg tänavu suvel, ma ikka ütlen, et mina ei võtnud kassi - meile toodi kass (see muidugi taandub minu härdale südamele ja halvale kombele mitte osata EI öelda!)
Mõned kassiga seotud seiklused tulid ette tuttavad (õnneks ma siiski nii äärmuslik ei olnud, vähemalt mitte kassiliiva osas). See raamatu issi oli küll nagu meie pere issi pealt kopeeritud.
Raamat sobib hästi õhtujutuks, et lapsevanem saaks oma doosi itsitamist kätte ja mõni koht ongi nagu puhtalt täiskasvanule kirjutatud.
Meie perre maandus kassipoeg tänavu suvel, ma ikka ütlen, et mina ei võtnud kassi - meile toodi kass (see muidugi taandub minu härdale südamele ja halvale kombele mitte osata EI öelda!)
Mõned kassiga seotud seiklused tulid ette tuttavad (õnneks ma siiski nii äärmuslik ei olnud, vähemalt mitte kassiliiva osas). See raamatu issi oli küll nagu meie pere issi pealt kopeeritud.
Raamat sobib hästi õhtujutuks, et lapsevanem saaks oma doosi itsitamist kätte ja mõni koht ongi nagu puhtalt täiskasvanule kirjutatud.
January 11, 2024
Mulle tõesti meeldib, kui lugedes saab naerda. Ja selle kassiraamatuga saab, isegi juhul, kui oled koerainimene.
PS!
Oh, kuidas ma kahjatsesin, et olin sotsiaalmeedias juba selle kassi seiklusi lugenud, sest muidu oleksin saanud ilmselt lausa luksumiseni naerda.
PPS! Ja tõesti, Sprott, mitu korda üks kass võib vetsupotti kukkuda!?
PS!
Oh, kuidas ma kahjatsesin, et olin sotsiaalmeedias juba selle kassi seiklusi lugenud, sest muidu oleksin saanud ilmselt lausa luksumiseni naerda.
PPS! Ja tõesti, Sprott, mitu korda üks kass võib vetsupotti kukkuda!?
September 23, 2024
Lugesin selle raamatu kohta paarist blogist kiitvaid hinnanguid ja ei pidanud pettuma. Kui lugemise eesmärk on positiivne emotsioon koos nauditava sõnaseadmisega, siis just õige valik. Ja väike võrdlus oma pere kassi võtmise kogemusega oli ka.
October 17, 2024
Raamat on lahedalt jutustatud, lõbus ja täiega hinge kosutav lugemine. Olen seda meelt, et see ajab kassiisu peale ka sellele, kel oma isiklikku nurrmootorit pole!
https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
December 21, 2023
väga, väga meeleolukas raamat, mille autor selgelt teab nii kassidest kui emadest... palju. lugedes tekib suur soov võtta kass!
December 21, 2023
Üle aastate parim raamat, mida ma lugenud olen. Naljakas ja eluline ja informatiivne kah ja üldse KÕIK peaksid seda lugema:)
June 2, 2025
Jäi pooleli. Jube tüütuks läks 20 lk kassiliiva valimisest lugeda.
January 15, 2024
Peredünaamika oli usutav, endise kassiomanikuna julgen väita, et ka elu koos taolise olendiga oli tõepäraselt kujutatud (Prooton oli küll veel võrdlemisi ontlik ja healoomuline härrasmees, ainult noor ja ulakas veel alles; aga võib-olla mõni mõtleb enne kassi võtmist järele, kas on ikka mõningateks ohverdusteks valmis, eriti arvestades, et on siiski paras loterii, kui mõistliku isendi endale saad: mina näiteks pole suutnud ühelegi oma kassile eales midagi õpetada...), huumorit leidus, jutu sekka oli poetatud ka palju asjalikke teadmisi, seega igati ontlik lugemisvara põhikooli loomahuvilisele lapsele, sobides täiesti vabalt ka täiskasvanutele.
November 23, 2025
Olen juba aastaid tundnud, et minu lemmikud on need raamatud, mille puhul ei saagi hästi näppu peale panna, on need kirjutatud lastele või täiskasvanutele. Nende raamatute autorid on tavaliselt sellised ausad ja samas ulakad täiskasvanud, kes ilmselt lähevadki oma elust läbi selliselt, et vahet pole. Nad ei muuda oma kõneviisi sihtrühmale vastavaks. Inimene on inimene.
Niisiis, tuntavalt autobiograafiline lugu ühest emast, kes elab Tartu äärelinnas koos oma mehe ja kolme lapsega. Lapsed tahavad kassi, mees ei taha. Aga algab see raamat hoopis prussakatest, naabrikassist ja põdrast. Naerda saab lugedes nii pisikeste puksatustena kui gradatsioonis. Ja peagi saabubki see päev, mis viib ema ja lapsed kasside varjupaika...
Siinkohal meenub mulle meie enda pere lugu kasside varjupaigas (ja raamat „Kurru-Nurru vurrud“), täpselt samamoodi valisime ka meie kõige julgema kassi, kes meie hullperekonda kartma ei löönud.
Aga nii hullu kassi meie küll ei saanud. Ja ma pole nii hullu kassiga kunagi koos elanud, kuigi kasse on mul elus palju olnud.
Suure osa raamatust moodustavad puuksu- ja kakanaljad, sealhulgas vetsupoti ummistused ja vetsupotti kukkumised. No tõesti, on ikka kass! Ma pole kunagi oma kasse kraani all pesema pidanud. Aga Prootoniga juhtuvad äpardused kõlavad täiesti ägedalt ja täiesti usutavalt.
Raamatusse on sujuvalt sisse põimitud ka harivaid momente. On asju, mida teadsin nagunii, aga tasub üle korrata (näiteks et õues käivad kassid tapavad massiliselt linde), on asju, mida ma enne ei teadnud (näiteks et internetis leidub kasside IQ mõõtmise test, muidugi pidin mina ka oma kassi kohe mõõtma asuma...) Ja igal juhul on see muhe ja hea raamat, hea mõttes kerge lugemine, kuigi sees on ka päris raskeid teemasid, sealhulgas meenutus sellest, mis oli nõuka-ajal „merekooli tuukriosakond“...
Niisiis, tuntavalt autobiograafiline lugu ühest emast, kes elab Tartu äärelinnas koos oma mehe ja kolme lapsega. Lapsed tahavad kassi, mees ei taha. Aga algab see raamat hoopis prussakatest, naabrikassist ja põdrast. Naerda saab lugedes nii pisikeste puksatustena kui gradatsioonis. Ja peagi saabubki see päev, mis viib ema ja lapsed kasside varjupaika...
Siinkohal meenub mulle meie enda pere lugu kasside varjupaigas (ja raamat „Kurru-Nurru vurrud“), täpselt samamoodi valisime ka meie kõige julgema kassi, kes meie hullperekonda kartma ei löönud.
Aga nii hullu kassi meie küll ei saanud. Ja ma pole nii hullu kassiga kunagi koos elanud, kuigi kasse on mul elus palju olnud.
Suure osa raamatust moodustavad puuksu- ja kakanaljad, sealhulgas vetsupoti ummistused ja vetsupotti kukkumised. No tõesti, on ikka kass! Ma pole kunagi oma kasse kraani all pesema pidanud. Aga Prootoniga juhtuvad äpardused kõlavad täiesti ägedalt ja täiesti usutavalt.
Raamatusse on sujuvalt sisse põimitud ka harivaid momente. On asju, mida teadsin nagunii, aga tasub üle korrata (näiteks et õues käivad kassid tapavad massiliselt linde), on asju, mida ma enne ei teadnud (näiteks et internetis leidub kasside IQ mõõtmise test, muidugi pidin mina ka oma kassi kohe mõõtma asuma...) Ja igal juhul on see muhe ja hea raamat, hea mõttes kerge lugemine, kuigi sees on ka päris raskeid teemasid, sealhulgas meenutus sellest, mis oli nõuka-ajal „merekooli tuukriosakond“...
Displaying 1 - 16 of 16 reviews