What do you think?
Rate this book
Rock Hotel: Viimane mäng
Nagu Rock Hoteli mehed ise ütlevad – see, et nad hakkasid rock’n’roll‘i klassikat tegema, oli nagu sahmakas kerisele. See oli kraam, mis meeldis meestele endile ja meeldis publikule. Sai kõvasti virutada ja ei pidanud väga tarka nägu tegema. Ja nüüd — 43 aastat hiljem, oli viimane mäng. Kas ikka oli? Mehed pole selles üksmeelel. Kikilips jäi ju tegemata!
362 pages, Hardcover
Published January 1, 2023
1 person is currently reading
21 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 7 of 7 reviews
January 15, 2024
Alguses tundus selline pealiskaudne raamat, väga sisutihe polnud. Samas annab piisavalt hea ülevaate bändist ja inimestest. Väga kiire ja ladus lugemine. Pildirikas. Meeldib lugeda selliseid raamatuid. Hästi palju tuttavat oli selles raamatus mida loetud näiteks kas Alendri või Osolini või Mihkel Raua raamatutest. Eks kipuvad hiigelajad jääma just 80ndatesse. Kuidagi eriti huvitav on minul pilte vaadata tolle aja kontserditest. Fännide olemus seal piltidel, kuidas nad naudivad kontserti, täiesti pöörased. Vägev.
Oli mitmeid väiksemaid vigu kirjapildis, aga see ei seganud minu lugemisnaudingut.
Oli mitmeid väiksemaid vigu kirjapildis, aga see ei seganud minu lugemisnaudingut.
February 9, 2024
Ma polnud varem mõelnud, kui palju Rock Hoteli laulusõnu me võiks peast teada. Need on olnud nagu õhk meie ümber. Loed näiteks sõnu "kui puudub trump, võitu siis ei saa..." ja juba keerleb viisijupp peas.
Jah, Rock Hotel on justkui nii enesestmõistetav äge nähtus. Väga hea, et Madis Jürgen just nüüd - pigem varem kui hiljem - selle loo teha võttis.
Ja kuidas läks tal see mäng?
Minu meelest hästi. Kuidas saakski teisiti. Teatud headuses seltskond ja teatud headuses kirjutaja. Samas on tunda, et kuigi trumpid taskus, pole liugu lastud, ka taustatööd on tehtud päris palju.
Huvitav kokkukõla tekib kohe raamatu alguses, autor seda ise kuidagi ei rõhuta, võibolla ongi jätnud selle lugejale ahhaa!-elamuse saamiseks. Nimelt: peaaegu kõigi Rock Hoteli liikmete isad on otseselt seotud kristliku kirikuga. Vendade Kõrvitsate isa oli vaimulik helilooja ja kiriku organist. Heigo Mirka isa oli pastor. Ivo Linna isa oli preester. Margus Kappeli isa oli samuti kiriku organist. Vaat sellisel pinnal hakkas võrsuma rock'n'roll! (Või siis teisipidi võttes: oli see jumalik ettemääratus, et bänd sündima pidi?) Igal juhul hakkasid need poisid-mehed kulgema tasapisi ühes suunas, ühise sõpruskonna suunas... Ja edasine oli juba, nagu öeldakse, ajalugu.
Mul on olnud isiklikku kokkupuudet Rock Hoteli bändimeestega, neist kunagi tehtud ajakirjanduslikest lugudest erilisim on mu Favoriidile tehtud pikk portreelugu Margus Kappelist. Selle mehe terasus ja teravus joonistub ka siin raamatus välja (ja mõni lugu tuli meelde ka: millise šokiga Kappeli lapsepõlv lõppes või kuidas Kappel esimest korda bändiga kokku saama läks. Jäi diivaninurka magama ja jättis kõigile väga hea mulje.
See raamat on muidugi muusikast, aga samas on see raamat ka sõprusest ja armastusest/kirest (muusika ja elu vastu). Raamat vempudest, uljusest, üksteise hoidmisest. Jürgeni muhe stiil jutustab täpselt parajas pikkuses lookesi ja heidab valgust just sellistele detailidele, mis on parasjagu rock'n'rollid ja parasjagu viisakad ja igal juhul soojalt humoorikad. Igasuguseid nõuka-aegse Tallinna kultuurielu lugusid tuleb ka sisse, mõni vaid kaudselt RH-ga seotud. Et kuidas Leonard Lapin Marju Kuudi peale pahaseks sai ja talle rosoljet kinga sisse pani? Ja kas oli või ei olnud nii, aga kord olla ühtede transameestega juhtunud selline lugu... jne. "Aga kes see transamees enne oli, mees või naine?" küsis aga bändile lähedal seisev nunn.
Mulle tõesti meeldib selle raamatu stiil, mis iseennast liiga tõsiselt ei võta. Kohati veidi liialdatud, muinasjutulik. Kohati dialoog, meeste omavahelised meenutuskillud. Siis korraks kellegi monoloog. Ja see kõik püsib koos ja tundub õige valik: ei lähe tüütuks.
Raamatut läbib - sõna otseses mõttes - punase joonena bändi viimane kontsert, sõpruskonnale korraldatud üritus Kõue mõisas. Siit tuleb aga minu ainus etteheide raamatule. Jah, ma tean, teos valiti just 25 kaunima raamatu hulka ja ta ongi ilus, paljude fotodega ja muus osas mõnusa kujundusega aga... ükski tiitel ei muuda fakti, et punast rasvtrükis teksti roosal taustal on halb lugeda, pole piisavalt eristuvat teksti-tausta kontrasti, silmad väsivad kiirelt ja tahaksid selle sunnitöö jätta. Ma alguses jätsingi osa neist roosadest lehtedest vahele, tulin lõpuks tagasi, kui ülejäänud raaamat läbi sai ja oli "tahaks veel" tunne.
Aga samas just seal roosa lõpulehe peal kirjas raamatu kulminatsioon. Viimane ühine laul. See tõesti tõi pisara kurku.
Ka 1988nda aasta laulva revolutsiooni hetkedes on hardust kinni püütud.
Nüüd, järgmise raundiga, hakkangi raamatut teistmoodi läbi töötama (vabandust, mängima): tekkis tahtmine kuulata-vaadata üle nii mõnedki laulud. Legendaarsed saated, erilised kitarrisoolod... ja muidugi ka see "viimane mäng". Viimane kord, kui nad kõik koos laval kokku said.
Jah, Rock Hotel on justkui nii enesestmõistetav äge nähtus. Väga hea, et Madis Jürgen just nüüd - pigem varem kui hiljem - selle loo teha võttis.
Ja kuidas läks tal see mäng?
Minu meelest hästi. Kuidas saakski teisiti. Teatud headuses seltskond ja teatud headuses kirjutaja. Samas on tunda, et kuigi trumpid taskus, pole liugu lastud, ka taustatööd on tehtud päris palju.
Huvitav kokkukõla tekib kohe raamatu alguses, autor seda ise kuidagi ei rõhuta, võibolla ongi jätnud selle lugejale ahhaa!-elamuse saamiseks. Nimelt: peaaegu kõigi Rock Hoteli liikmete isad on otseselt seotud kristliku kirikuga. Vendade Kõrvitsate isa oli vaimulik helilooja ja kiriku organist. Heigo Mirka isa oli pastor. Ivo Linna isa oli preester. Margus Kappeli isa oli samuti kiriku organist. Vaat sellisel pinnal hakkas võrsuma rock'n'roll! (Või siis teisipidi võttes: oli see jumalik ettemääratus, et bänd sündima pidi?) Igal juhul hakkasid need poisid-mehed kulgema tasapisi ühes suunas, ühise sõpruskonna suunas... Ja edasine oli juba, nagu öeldakse, ajalugu.
Mul on olnud isiklikku kokkupuudet Rock Hoteli bändimeestega, neist kunagi tehtud ajakirjanduslikest lugudest erilisim on mu Favoriidile tehtud pikk portreelugu Margus Kappelist. Selle mehe terasus ja teravus joonistub ka siin raamatus välja (ja mõni lugu tuli meelde ka: millise šokiga Kappeli lapsepõlv lõppes või kuidas Kappel esimest korda bändiga kokku saama läks. Jäi diivaninurka magama ja jättis kõigile väga hea mulje.
See raamat on muidugi muusikast, aga samas on see raamat ka sõprusest ja armastusest/kirest (muusika ja elu vastu). Raamat vempudest, uljusest, üksteise hoidmisest. Jürgeni muhe stiil jutustab täpselt parajas pikkuses lookesi ja heidab valgust just sellistele detailidele, mis on parasjagu rock'n'rollid ja parasjagu viisakad ja igal juhul soojalt humoorikad. Igasuguseid nõuka-aegse Tallinna kultuurielu lugusid tuleb ka sisse, mõni vaid kaudselt RH-ga seotud. Et kuidas Leonard Lapin Marju Kuudi peale pahaseks sai ja talle rosoljet kinga sisse pani? Ja kas oli või ei olnud nii, aga kord olla ühtede transameestega juhtunud selline lugu... jne. "Aga kes see transamees enne oli, mees või naine?" küsis aga bändile lähedal seisev nunn.
Mulle tõesti meeldib selle raamatu stiil, mis iseennast liiga tõsiselt ei võta. Kohati veidi liialdatud, muinasjutulik. Kohati dialoog, meeste omavahelised meenutuskillud. Siis korraks kellegi monoloog. Ja see kõik püsib koos ja tundub õige valik: ei lähe tüütuks.
Raamatut läbib - sõna otseses mõttes - punase joonena bändi viimane kontsert, sõpruskonnale korraldatud üritus Kõue mõisas. Siit tuleb aga minu ainus etteheide raamatule. Jah, ma tean, teos valiti just 25 kaunima raamatu hulka ja ta ongi ilus, paljude fotodega ja muus osas mõnusa kujundusega aga... ükski tiitel ei muuda fakti, et punast rasvtrükis teksti roosal taustal on halb lugeda, pole piisavalt eristuvat teksti-tausta kontrasti, silmad väsivad kiirelt ja tahaksid selle sunnitöö jätta. Ma alguses jätsingi osa neist roosadest lehtedest vahele, tulin lõpuks tagasi, kui ülejäänud raaamat läbi sai ja oli "tahaks veel" tunne.
Aga samas just seal roosa lõpulehe peal kirjas raamatu kulminatsioon. Viimane ühine laul. See tõesti tõi pisara kurku.
Ka 1988nda aasta laulva revolutsiooni hetkedes on hardust kinni püütud.
Nüüd, järgmise raundiga, hakkangi raamatut teistmoodi läbi töötama (vabandust, mängima): tekkis tahtmine kuulata-vaadata üle nii mõnedki laulud. Legendaarsed saated, erilised kitarrisoolod... ja muidugi ka see "viimane mäng". Viimane kord, kui nad kõik koos laval kokku said.
February 8, 2024
Väga muhedalt kirjutatud. Raamat on jagatud mõnusateks ampsudeks, kus meenutatakse mõnda konkreetset juhtumit või kirjutatakse mõne bändiliikme lapsepõlvest. Paralleelselt jookseb läbi raamatu selgelt eristatav tekst, kus kirjeldatakse Rock Hotel´i viimast mängu, mis toimus Kõue mõisas veebruaris 2022.
Eriti käredad on muidugi Harry Kõrvitsa jutud. Näiteks jutuke, millel pealkiri "On vähemalt neli asja, mis Harryt ärritavad"(üks neist on, et kui tuppa tulles peab kingad ära võtma).
Samuti on kasvava pingega kirja pandud lugu, kuidas Rock Hotel käis maffiabossi sünnipäeval mängimas ning kus sünnipäevalapsele kingiti muuhulgas ka sõjakirves. Sel õhtul pääsesid kõik eluga.
Eriti käredad on muidugi Harry Kõrvitsa jutud. Näiteks jutuke, millel pealkiri "On vähemalt neli asja, mis Harryt ärritavad"(üks neist on, et kui tuppa tulles peab kingad ära võtma).
Samuti on kasvava pingega kirja pandud lugu, kuidas Rock Hotel käis maffiabossi sünnipäeval mängimas ning kus sünnipäevalapsele kingiti muuhulgas ka sõjakirves. Sel õhtul pääsesid kõik eluga.
February 11, 2024
Heas stiilis pildiraamat
February 25, 2024
Minu arvamuse raamatust leiab aadressilt https://triinuraamatud.wordpress.com/...
March 13, 2024
See raamat on puhas meelelahutus. Madis Jürgeni stiili võib armastada või vihata, vahet pole. Korralikku (keele)toimetajat oleks hädasti vaja olnud. Mõned aastaarvud loksusid lausa sajandi ulatuses.
Displaying 1 - 7 of 7 reviews