Rõngu roimad

Kriminaalne raamatukogu #2

by Joel Jans

Aastal 1801 astub Rõngu kiriku ees postitõllast välja noor pastor Alexander Lenz, et asuda tööle oma uues koguduses. Esimese asjana puutub ta kokku kummalise surmajuhtumiga, mida kohalikud arvavad õnnetuseks, pastor Lenz aga kahtlustab kurikavalat tapmist. Ta tahab kogudusest kurjuse välja ajada ja nii asub ta otsima mõrtsukat, ent alles siis, kui ta kuuleb vanu ja jubedaid kohalikke pärimusi, leiab ta õige võtme, kuidas mõistatus lahendada. Nii on Rõngu kihelkond peale kirikuõpetaja saanud detektiivi – ilmselt esimese Eestis –, kes lisaks jumalasõnale seisab ka tõe ja õigluse eest ja jahib mõrtsukaid. Teises loos peab Lenz peatama ühe alkeemikute salasekti kurjad toimetamised Rõngus ja kolmandas lahendama võika mürgitamisjuhtumi.

Oma kriminullidebüüdis esitleb Joel Jans lugejale esimest Eesti detektiivi, kelles võib leida sarnasusi nii isa Browni kui ka Hercule Poirot’ga, kuid see, mis teeb need lood algupäraseks ja erinevaks, on meie oma põnev minevik, Rõngu kihelkonna ajalugu ja olustik ja rahvapärimus.

Genres: Crime, Historical Fiction, Mystery

176 pages, Paperback

Published December 1, 2023

Reviews

[Marko Kivimäe · Rating 5 out of 5]

"Veidi enne keskpäeva, kui suvine päike kõige tulisemalt nuhtles, peatus Rõngus, viie tee ristumiskohas postitõld ja sealt astus maha mustas preestrikuues mees. Ta oli lühikeseks lõigatud juustega mees, kel näol veidi mõtlik ja tõsine ilme, vanust kakskümmend üks aastat ja tema nimeks oli Alexander Magnus Karl Lenz ning just temast pidi noorusele vaatamata saama selle kandi kiriku uus õpetaja.

Ta sikutas oma reisikirstu tõllast välja ja vaatas seejärel uudishimulikult ringi. Kui milleski võis üldse kindel olla, siis selles, et Ringeni või siis maarahvakeeles Rõngu saatus polnud olnud just kerge. Lenz oli põhjaliku inimesena teinud kohe peale pastoriks määramist omal käel pisut uurimistööd ja kuigi üleskirjutusi polnud just palju, sai ta teda, et sama viie olulise tee sõlmpunkt, kus ta praegu seisis, oli olemas olnud ammu enne seda, kui Jeesuse Kristuse teenrid siia maale jõudsid, ja just see asukoht oli toonud ka kohalikele valitsejatele ja talurahvale alatasa hirmsaid kannatusi. Rõngu aladele oli iga tee oma häda toonud: üht mööda tulid venelased, teist mööda poolakad, kolmandat teed pidi tulid rootslased, siis leidsid venelased uue tee ning lõpuks tuli viiendat teed mööda katk. Tundus, nagu oleks jumal seda kohta kuidagi erakordselt armastanud ja seetõttu oli Lenz talle avanevas pildis isegi kröömikese võrra pettunud, sest suursuguse ja iidse pühakoja asemel seisis väikese kõrgendiku serval masajas kindlusele sarnanev maakivist kirik, mille pisike harjatorn sobis sinna sama hästi kui matsi mütsilodu härra pähe. Kiriku ümber võis näha üksnes põlde, üksikuid taluhooneid ja tihedaid puudesalusid. Vaid kohe teisel pool teed kiriku vastas asus üks suurem talumajapidamine, mille puhul ta oletas, et ju see pastoraat pidi olema."

Minu jaoks on paganama oluline, kui raamat kohe esimestest lehtedest kaasa haarab, me teame ju kõik lausa neid legendaarseid esimesei lauseid, peale mida on lugeja müüdud inimene - "Trifiidide päev" ja "Vanamehe sõda" meenuvad näiteks kohe. Joel Jansi kolme krimkaloo puhul on sarnane seis, kus mõnus meeleolu vaatab vastu juba raamatut avades, on kohe tunda 19. sajandi alguse hõngu ja Rõngu, maapiirkonnaelu, kus võõralt maalt Eestisse tulnud pastor Lenz plaanib hakata hingi karjatama, satub aga hoopis teistsuguste hingede juurde, kus lahendamata kriminaalsed lood teda ees ootavad. Seega žanri poolest ongi suuremas osas tegu kolme kriminaallühijutuga, mis on omavahel seotud ning mitmes mõttes moodustavad suurema terviku.

Kui kogenuma lugeja jaoks hakkavad juba Chestertoni isa Browni kõrvad paistma, siis eks omajagu tõde selles ju võiks ka olla, kuid mu jaoks on need kaks tegelast ikka üsna siga ja kägu. Täpsemalt siis kirjanike käsitlused, sest isa Brown on ikkagi pigem inimhingeinsener, kus oluline osa on kadunud hingeliste mõistmisel ning filosoofilis-religioossete mõtisklustel. Jansi Lenz on kaasaegsem karakter, kus tegelane ise keskendub suures osas tekkivate probleemide lahendamisele ning vahel viskab ka seikluslikemaid kaadreid sisse. Ka ei ole Lenz tingimata pika jutu mees, rohkem on ta tegude peal väljas. Seega puhtalt juba tempo mõttes on Jansi raamat vilkam.

Kui veel nõks rohkem välja zoomida, siis "Rõngu roimade" kõige suurem pluss on mu jaoks keskkond, siin on selgelt tunda, kuidas kirjanik tunneb oma mängumaad - paljud tegelased ja prototüübid on tegelikult ka päriselus eksisteerinud, seega eriti nõudlik lugeja võiks minna (neti)ürikutes ja kirikuraamatutes tuhnima ja saada veel mitmeid põnevaid lisakihte. Ma ausalt üteldes loodan väga, et Joel Jans kirjutab kusagil eraldi ka oma detektiivitööst, või vähemalt tuleb kordustrükk välja koos põhjaliku järelsõnaga. Sest mingis mõttes ma isegi ütleks, et see pigem lihtsam krimka-osa oli mu jaoks lugemisel isegi teisel kohal, raamatu peategelane oli Rõngu ajalugu ja olemus kogu oma hiilguses. Ning kokkuvõttes oli ka raamat just paraja pikkusega ja formaadis, kuna pikemad lood oleks mu jaoks hakanud ilmselt natuke lohisema isegi. Praegu oli kõik tipp-topp.

Eraldi kõva rasvase plussi annan ma... ohh, ma ei saa seda üldse kuidagi isegi kaudselt mainida. No kuidas ma nüüd ütlen... siit raamatust leiab ühe väga ägeda vimka, mis mulle tõi kõvasti paralleele hoopis ühe teise kirjaniku mängumaalt. Aga ma ei saa tõesti detaili minna, pigem hoopis ütlen seda, et lugege ise. Sest Jansi raamatut saab lugeda vähemalt kahel viisil, üks on selline mõnus olustikulugu, st kolm lugu ning teine krimka. Mu jaoks tuligi ehk rohkemgi seost Paju "Hiromandi kokteiliga", mis on uinuva Haapsalu lugu, mida saab samamoodi hoopis ulmena lugeda ja kiita.

Kokkuvõttes: mu südames on eraldi soe koht väikestel toredatel raamatutel, mis on seotud mingi läbiva teemaga: näiteks kindla piirkonna, ajaloo ja kultuuriga. "Rõngu roimad" kõike seda täpselt ongi, äge lugeda, kuidas pikem uurimustöö on koondunud õhukesse vihikusse. Kenasti väljapeetud, mõnusa keelega, ajastutruu ja meeldiv lugeda. Just "meeldiv" on see peamine väljend, mida ma kasutaksin, raamat, mis teeb hingele pai.

[Oskar · Rating 5 out of 5]

Tuleb välja, et Liivimaa mõisarahvas ei jää oma Eestimaa ametivendadest veretööde korraldamises sammugi maha, kuid Rõngu kandis peab neid kohaliku mõisahärra asemele lahendama tõttama noor pastor Lenz, kes ei jõua isegi tõllast koos oma reisikohvriga välja astuda, kui juba kuskil metsa all mingi matsi laip vedeleb. Tere tulemast Rõngu!

Tegelikult on Lenz on ühe hingekarjase kohta ütlemata muhe sell ja ütleks isegi rahvamees. Muidugi nupp nokib tal kenasti ja lugeja saab kaasa elada keskmisest ehk natuke võikamate kuritööde lahendamisele, kuid siiski on Joel Jansi lugude kõige õnnestunud osa just huvitava ning omanäolise peategelase loomine. Kogumikus olevad kolm lühijuttu (mis on paigutatud ajaliselt mitme aastakümne peale) pakkusid isegi võimaluse näha Lenzi arengut inimese, kirikuõpetaja ja "detektiivina". Ning mitme muu Lenzi elu puudutava asjaolu kohta saame ainult mõne üksiku vihje (näiteks tema abielu).

Üldse on Jansi (ajutine???) hüpe ulme juurest krimikirjanduse manu igati õnnestunud. Ajastu, keskkond ja peategelase amet annavad kirjanikule piisavalt ruumi ja vabadust mõnuga "murder mystery't" mängida (samuti ei ole kaduma läinud Jansile omane huumor). Näiteks käib väikese maakiriku õpetaja ju tihedalt läbi nii härrasrahva kui ka talupoegadega, mis annab talle suurepärase võimaluse olla pidevalt kursis kõigega, mis kihelkonnas toimub. Nõnda ei teki kordagi üles küsimust, mis õigusega astub Lenz sisse nii rehetarre kui ka mõisahäärberisse. Kuid raamatu lõpus kerkis selgelt üles oluline küsimus, kas kõik Rõngu roimad said nüüd lahendatud või kutsutakse tulevikus mõni Rõngu koguduse liige liiga vara ja vastu tahtmist oma Looja juurde?

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Elar · Rating 5 out of 5]

Mulle on alati meeldinud, kui lisaks huvitavale maailmale suudab autor lood ka paraja tempoga lugejateni tuua. Antud juhul ei pidanud pettuma: tempo oli korralik, igav ei saanud kuidagi hakata, lisaks kamaluga intriige ja jänesehaake ning mis peamine, korralik taustamaailm - 19. sajandi alguse Rõngu, mille kirjeldused koos antud ajajärgu elu-oluga antakse lugejatele parajate ampsudena. Lugedes oli tunda, et ära oli tehtud korralik eeltöö, sest jutu edenedes rullus filmilint süžeega päris kiiresti lahti. Ainukese miinusena võiks välja tuua lugude suhtelist lühidust, aga õnneks autor jätab viimase loo lõpu mõnusalt lahti, nii et ehk saame veel kirikuõpetaja roimade lahendamisele kaasa elada.

[Seili · Rating 5 out of 5]

Selles kohas, kus ma hetkel pesitsen õieti tänavanime polegi, kuid akna alt jookseb mööda Rõngu-Otepää-Kirepi maantee, nii et kui Joelil see raamat ilmus teadsin kohe, et siia punkti alla parim valik :)
Rõnguni on siit 5km, Aakre mõisa 8,8 km ja Raigastesse 7,1 km. Kõik need toredad kohad leiavad raamatus kajastust ning sinna hulka veel muidki tuttavaid nimesid küll ja veel:)
Tunnistan, et natuke ma pelgasin, et mis siit nüüd tulema hakkab, sest üldiselt on autor tuntud tegija ikkagi ulmevaldkonnas aga tuleb tunnistada, et lugu hakkas kohe algusest mõnusalt muhedalt ja kiiresti minema ja esimese looga oli küll see jama, et jube raske oli käest ära panna, kuigi öö käes ja tööpäev ootamas :D

Igav ei hakka igatahes küll sugugi. Muhelda saab, roimi on ikka mõnuga ja igasugust muud sahmimist ka. Ma tean, et Joel on ajalooga üsnagi sina peal ja seda on ka lugudest näha - väga palju on vaeva nähtud kohalike muistendite/legendide/kohalike olude ning ajaloo uurimisega. Ja see on hästi vahva, kuidas vanarahva kombed ja mõrvamüsteeriumid on omavahel põimitud ning lõpuks leidub kõigele loogiline seletus, ehkki lugejat ei jäeta sugugi ka üllatamata.

Ma täiega soovitaks lugeda küll. Eriti neil, kes võibolla eelistavad sellist muhedamat krimi ja võib- olla kellele mainitud kohanimed tuttavad ette tulevad. Mina muidugi ajaloost suurt ei tea aga omamoodi pildi lõid need lood küll.

Igatahes ma loodan, et kõik leiavad midagi omale sellest raamatukesest : natuke mürgitamist, mõned kuulid, mõned kõksud, muheda keele, ajaloolise tausta või jumalsõnagi.

[Ingrid · Rating 4 out of 5]

Eesti oma (peaaegu muhe)krimi! Õhustik on, tempo on, kohaspetsiifika väga vahva ja ängi ei ole, mis on nii meeldiv. Täpselt see lugemine, mida praegu vaja oli. Ootan järge.

[alex · Rating 3 out of 5]

"Rõngu roimad" on "Apteeker Melchiori" stiilis kodumaine detektiivikas, mille tegevus toimub sedapuhku 19. sajandi alguses Tartumaal Rõngu kihelkonnas. Raamat koosneb kolmest loost, mille peategelaseks on noor pastor Alexander Lenz, kes võtab lisaks kirikuõpetaja kohustustele enda kanda ka detektiivi ülesanded.

Oli täitsa muhe lugemine, mis oleks muidu jäänud 3,5 ja 4 tärni vahele, kui poleks olnud kolmandat lugu. Esimesed kaks lugu ("Peterburi Beltsebul" ja "Deus Lux") kulgesid kiirelt ja mõnusalt, kuigi tundsin, et mõlemas loos oli tempo kohati paigast ära, st lugude ülesehitamisele kulus rohkem aega ja vaeva kui tegelikule action’ile. Mõlema loo lahendused olid küllaltki mugavad ja kiirustatud, samas oli lugemine ikkagi nauditav tänu värvikatele tegelastele, uurimisprotsessile endale ning ajastu ja tegevuspaiga õhustikule. Kolmas lugu ("Luukivi") mõjus aga säärase mõttesünnitisena, mille paned hilja öösel natuke ajusoojana kirja ja viskad järgmisel hommikul prügikasti või siis vähemalt lauanurka edasiseks töötlemiseks. Lugu mõjus pealiskaudselt ja emotsioonitult ning selle vahetu seotus eelmise looga tegi selle ka lihtsalt igavaks. Lõpp oli küll sümboolne, aga muud head mul selle loo kohta kahjuks öelda ei ole.

Igatahes, kokkuvõttes on mul hea meel, et "Rõngu roimad" lõpuks loetud sai, kuna olen pikemat aega tahtnud Joel Jansi sulest rohkem lugeda. Pean aga tunnistama, et kogumik tekitas lahja lõpu tõttu mõningase pettumuse.

[Elsa Triin · Rating 3 out of 5]

Väga muhe lugemine! Raamatu tugevus on kindlasti pigem just Lenzi igapäevaelu kirjeldamises ja sellest ma oleks rohkemgi tahtnud lugeda. Müsteeriumid ise olid minu jaoks pigem kõrvalised, sest nende arendamiseks polnud lihtsalt piisavalt sisu, kuigi idee poolest olid huvitavad (ma muidugi pole ka kõige suurem krimkade lugeja). See aga, kui Lenz Rõngus ringi käis või oma kirikuasjadega tegeles oli nii toredasti kirja pandud. Jansi kirjastiil on hea ning huvitav – kui lugemist alustad, siis oled kohe täitsa selle sees ja enne lõppu välja ei pääse. Lisaks meeldis mulle Jansi kasutatud huumor. Lenz ei olnud mingi kuivik.

Kolmest loost oli viimane kindlasti kõige nõrgem ja tundus pigem nagu mustand. Kuigi ka eelneval kahel lool ei olnud kuritöösse endasse väga süüvitud, siis see viimane lugu oli kuidagi nii pinnapealne ja kiirustatud. Polnud seda Lenzi igapäevaelu toredust ning tegevus ise pani pigem silmi pööritama. Samas tasub ära mainida, et Deus Lux alkeemilise sektina oli idee poolest küll klišee, kuid huvitav klišee. Oleks võinud mõnda rituaaligi näha.

Ühesõnaga, mulle meeldis see lugemiskogemus ja tore on näha keelt ja stiili, mis on kvaliteetne, huvitav ja kasutab laia sõnavara. Kindlasti tahan Joel Jansi sulest veel lugeda.

[Lüüli Suuk · Rating 4 out of 5]

Autor kirjutab hästi ja lugeda oli väga sujuv. 19. sajandi Rõngus toimetav pastor Lenz on uudishimulik ja tähelepanelik. Lugudest ei puudu ärevaid momente, kui kirikuõpetaja enda eluga riskib, et õiglus jalule seada. Kodune ja lihtsakoeline krimilugude kolmik, mille võlu seisneb meie mineviku ja toona valitsenud olustiku meisterlikus kirjeldamises.

[Anel]

Üks lugu kolmest oli mulle piisav. Vannun, et "esimene Eesti detektiiv" on apteeker Melchior (äkki on mõni veel varasem)??

[Karin Suur · Rating 4 out of 5]

Mõnusad tondijutud. Pastor Lenz meenutab küll rohkem isa Browni kui Poirot'i.

[Aet Altement · Rating 4 out of 5]

Esialgu suhtusin raamatusse teatava skepsisega. Esiteks sarja esimene raamat ei meeldinud mulle kohe üldse ja teiseks on Joel Jans teada tuntud kui ulme kirjanik. Esimene arvustus, mis ma selle raamatu kohta kuulsin polnud tapvalt positiivne, aga õnneks mitte ka üdini negatiivne. Hiljem olen kuulnud ainult positiivset vastukaja.

Ma alustasin raamatu lugemist kaks korda. Esimesel korral ei hakanud kohe kuidagi jooksma ja endale tundus, et mul on muud paremat lugeda.

Märts sai kuidagi kiiresti läbi ja tahtsin mingit lühemat raamatut, mida siia väljakutsesse lugeda ja jäi jälle see raamat näppu. Teisel korral haakus minuga kohe paremini ja tegelikult oli päris hea raamat.

Raamat koosneb kolmest jutust, kus peategelaseks ja mõrvauurijaks on noor pastor Alexander Lenz. Tegevus toimub Rõngu ümbruses ja hoolimata sellest, et ma olen Rõngus käinud ainult ühe korra, siis tähtsamad objektid olid tuttavad ja lugu rullus filmina silme ees lahti.

Õrna ulmehõngu oli kah, aga kartma seda ei pea. Pigem muudab asjad isegi huvitavamaks.

Ega muud polegi öelda, kui et ootan järge :)

[Tilda · Rating 5 out of 5]

Minu käesoleva aasta suurimaid üllatusi, „Rõngu roimad“ on „Kriminaalse raamatukogu“ sarjas ulmekirjanik Joel Jansi värskelt ilmunud esimene krimijuttude kogu. Raamat koosneb kolmest eelkõige tegevuspaiga ja peategelase kaudu seotud mõrvamüsteeriumist.
Esimene lugu algab värskelt ametisse pühitsetud, noorukese pastori saabumisega Rõngu kihelkonda, oma vast-määratud teenistuskohta. Astub viie tee ristis postitõllast välja, leiab eest nukras seisus masaja kiriku ning veel enne, kui asjad lahti pakitud, satub ülepeakaela mõrvamüsteeriumisse.
„See pole mingi loom!“ karjatas ta seejärel. „See on hiiemetsa kurat. Ta tappis mu Jürri seepärast, et see segas tema rahu! Kui ta poleks …“
„Kui ta poleks kõrtsis sea kombel viina kaaninud, vaid õige ristiinimese moodi koju läinud!“ põrutas opman kanges eesti keeles ja naine puhkes veel hullemini nutma. (lk 14)
Pastor Alexander Magnus Karl Lenz on igati sümpaatne kuju. Isa Browni kohta ma ei tea, ei ole seriaali näinud, kuid vahendite osas, mis aitavad Lenzil kurinahku päevavalgele tuua, meenutab mulle natuke miss Marple´it. Uudishimu ja terasus ning head kogukondlikud suhted. Lenz, olles sordist, kes vägivallale eelistab iga kell talupoegade harimist, leiab kiiresti kohalikega ühise keele. Toimeka ja hoolivana, hiljem ka hea kohalike olude tundjana (kolmandas loos on Lenz juba umbes 40aastane), on tal juurdepääs infole, millele vaevu eesti keelt rääkival opmanil nt lootustki pole. Nii ta siis tormab ja toimetab, seletab, selgitab ja pärib aru. Ja on, mille üle pärida, kolme loo kohta on mõrvatuid nii palju, et isegi Midsomeri elanikud oleksid üllatunud. Lenzi juures on tore veel see, et ta on väga lihast ja luust, laiba kõrval ta öögib, kui on külm, siis külmetab ja kui ilusat naist näeb, armub ära. Ka Jansi kirjeldatud talupojad mõjuvad oma olemuselt autentsetena, vähese jutuga ja mõõdukalt mühaklikud. Erinevad. Kus saab, varastavad veidi, kus saab, kavaldavad. On ka omakasu- ja muidu püüdlike, on ka ambitsioonikaid. Äratuntav atmosfäär (sood, metsad ja lumetuisud) teeb südame soojaks ja läbi huvitavate detailide kirjeldatud olme on huvitav. Mh on raamatus üks peaaegu retsept. Mind isiklikult üllatas kõige enam tõdemus, et nt teed vanasti talupojad niisama üldse ei joonud, polnud sellist harjumust. Kui järele mõelda, kõlab ütlemata loogiliselt, aga ma pole iial sellele mõelnud …
Süžee kõigi kolme loo puhul on põnev ja originaalne, kuidagi heas mõttes jantlik, lood edenevad hästi, lugeda on lihtne ja mõnus. Midagi ei lohise, ei jää ripakile, tempo on ühtlaselt mõõdukas. Tekstis on palju dialooge ning kohati on need õige muhedad. Otseselt seepi küll keegi ei söö, kuid mingisugune õrnalt kivirähkilik vaib on küll õhus. Eriti toredad on mu meelest kohad, kus talupojad oma maausust kantud veendumusi või hirme seletavad. Üldse, see, kuidas Jans krimka taustal ristiusu juurutamise maausuliste talupoegade seas, selle põrkumise siis vist, hetke ära räägib, on muljet avaldav. Nagu ka muu ajalooline taust. 19. sajandi algus – Aleksander I Balti kubermangudes läbiviidavad reformid – lühikese aja jooksul muutus talupoegade õiguslik staatus, reformiti kohtu- ning haridussüsteemid, taasavati Tartu Ülikool. Teadus arenes mühinal, alkeemia tunnistati ebateaduseks ning erinevaid salaseltse tekkis nagu seeni pärast vihma. See kõik on Jansi raamatus olemas, suuremal või väiksemal määral, enamasti vaid mõne lausega markeeritud, suuna või tendentsidena, kuid taustal siiski olemas. Rõngu enda ajalooline taust koos, nagu ma aru saan, nii mõnegi prototüübiga, veel lisaks. Seejuures, täpse käe mõõdetult, teksti kordagi koormamata ja krimiloo nautimist häirimata.
No ja siis see raamatu lõpp, ma loodan, et Kingi on Jans lugenud ja teab, mis juhtub kirjanikega, kes niimoodi raamatuid lõpetavad 🙂 Väga hästi tehtud, muhe, selgelt ajalooline ja selgelt kriminaalne. Viis pluss.

[Lauri Laanisto · Rating 3 out of 5]

Proovisin veel ühte ulmikute žanri-LRi. See meeldis mulle oluliselt rohkem kui sarja esimene raamat Harglalt. Põhiline sõna, millega olen kuulnud seda kirjeldavat, on muhe. See siiski tundub mulle omadusena üksnes kitsalt krimiraamatute kontekstis, kus tõepoolest eelistatakse ülemäära sagedasti kõike kuidagi urbaanselt teravaks ajada. Sellega võrreldes oli Jans muhe küll. Kuid teksti sisu oli üsna kõike muud kui seda. Külm ja nälg ja surm vaat et igal leheküljel. Kirjutamisstiil ei katnud seda kõike vähemalt minu jaoks kinni, ikka pigem oli kõik koguaeg silme ees. Ajastuvalik, mis ka kõike seda elamise mittemuhedust rõhutas, on muidugi väga hea.

Kuigi mul õnnestus raamat lõpuni lugeda, siis ega see mulle ikkagi ülemäära ei meeldinud. Ma ei saanud tempoga sina peale. Enamasti oli kuigi kõik väga rahulik ja aegalane, aga siis äkitselt käisid mingid tuhinad, mille käigus saabus selgus, kes on mõrvar, vannuti pühalikult igast asju, tunnistati üles. Kõik need tuhinad võtsid tavaliselt vaid mõned read, ja olid seejuures väga ootamatud (vähemalt minu jaoks, aga see võiski olla minu viga, et ma ei lugenud neid kuigivõrd suurest žanriharjumusest, vaid rohkem nagu tavalist ilukirjandust).

Tekstis puudus nagu tempol tasakaal, see hüples liialt. Või siis oli häda selles, et lõigu ja stseeni tasandil tekst ei toiminud. Tegevus leidis aset peamiselt nende ootamatute hüpetena, ent kirjutatud olid need lood üsna lineaarselt - et pastor ärkas hommikul üles ja tegi seda ja läks sinna ja kuulis toda jne. Aga kuna sündmused arenesid vaid hooti, siis nendel tasapaksematel päevadel käis tekst kuidagi täielikult maha. Nendele päevadele oli lugeja lõbustamiseks lisatud küll hulgaliselt ajastukohast detailsust, kuid minu jaoks jäid need, kuigi need olid intrigeerivad sageli, nati liiga fragmentaarseteks. Neid oli puistatud justkui suvakalt, ja neist ei tekkinud seepärast kokku mingit mõjusat lisakihistust. Ja siis ma imestasingi, kuidas pastor nägi seal kellegi segitambitud näoga laipa ja muid koledusi, ja seda hästi kiiresti lõigu-kahe raames, ent kuna teksti oli lineaarselt kirja pandud, siis järgmises lõigus ta juba luges raamatut ja külmetas oma katkise ahjuga elamises, just nii nagu tegemist oleks kõige tavapärasema talveõhtuga. Pastori avatus maailmale ei oleks mu meelest võimaldanud säärast seisundite kiirmuutust, hoobilt rahunemist. Autor arvatavasti püüdis teksti suunata tagasi muheduse rajale, kuid tekstis figureerivate tegelaste siseilmaga läks see muheduse sund vastuollu.

Ühesõnaga, nagu ma peaaegu alati eesti ulmikute tekstide puhul lõpuks järeldan - korralikult on see asi toimetamata ja läbi kirjutamata. Ei ole veel meil oma Zelaznyt, kelle esimene draft veabki juba välja. Jansilt ma muidugi teisi pikemaid tekste pole lugenud, aga tema puhul vähemalt küll tundub, et alust headeks tekstideks nagu oleks.

[Jüri · Rating 5 out of 5]

Kriminaalse raamatukogu teine ja Joel Jansi esimene krimka on kogumik kolmest pikemast loost. Peategelaseks on noor pastor Alexander Lenz, kes saabub Rõngu kirikusse uueks hingekarjaseks. Kirik on kehvas seisus ja ega kogudusega lood paremad pole. Lohutule olukorrale vajutab morbiidse pitseri üks surmajuhtum, mida kohalikud (üle)loomulikuks peavad, aga pastoril on kahtlusi, et tegu on mõrvaga … kummalisega küll, aga siiski mõrvaga. Nii algab lühiromaan «Peterburi Beltsebul», kus lugeja saab tuttavaks pastor Lenzi ja kohalike elanikega.

Kogumiku teine tekst, lühiromaan «Deus Lux» heidab valgust pastor Lenzi õpinguaastatele Saksamaal ning seal n-ö lõpetuseta jäänud lugu jõuab oma järjega Rõngu, toimub mõrvu ja pastor peab needki lahendama. Kolmas, jutustus «Luukivi», on järg kahele eelmisele ning etteruttavalt võib aimata siin ka seemet järgmisele pastor Lenzi loole.

Kuidas siis uljas ulmekirjanik Joel Jans on saanud hakkama krimikirjanduse mänguväljakul? Minu hinnangul enam kui hästi. On põnevust, on hoogu, on mõtisklusi ja vaatlusi. Peamine on siiski Rõngu kant ja seal toimuvad veretööd, mida pastor Lenz lahendama peab. Mõrvad on karmid ja mõrtsukad risti ette ei löö.

Krimiloo puhul on peamine muidugi mõistatus, kuritegu ja selle harutamine, aga mitte vähem oluline pole keskkond ja detektiivi isik, nende omapära ja eristuvus teiste taoliste seast. Pastor Alexander Lenz on hästi leitud/loodud tegelane – omanäoline, aga samas keskkonda ja lugudesse sobiv. Mis peamine: pastorikuub pole lihtsalt rõivas peategelase seljas, mees ongi eelkõige hingekarjane, kes kannab hoolt oma koguduse hingelise puhtuse, aga ka kehalise tervise eest. Kuritööde lahendamine on siiski kõrvaltegevus, kuid olemiseks hädavajalik kõrvaltegevus. Tegelasele sekundeerib aeg ja keskkond ehk siis XIX sajandi alguse Rõngu kant kõrgivõitu härrasrahva ning rasket elu elava tõrksa talurahvaga. Ja noor pastor Lenz nende keskel end kehtestamas.

Jah, ma olen tööalaselt seda raamatut üsna mitu ringi lugenud, aga ma ütlesin ka autorile, et kuigi töö, nautisin ma lugemist kõigil neil kordadel. Lugedes on selline mõnus surin sees ning lisaks lugemisnaudingule, tunned headmeelt autorist, kes on teinud midagi klassikalist, aga samas ka omanäolist. Ei taha mõõdutundeta kiita, aga väidaksin, et krimiraamat «Rõngu roimad» on vast isegi tugevamal tasemel kui Joel Jansi head ja leidlikud ulmeromaanid. Ulmeguruna on mul kergelt piinlik tunnistada, aga krimiraamat on autoril paremini tasakaalus ja peenemalt väljatimmitud.

Koopia ka blogis: http://ulmeguru.blogspot.com/2023/12/...

[Mae Lender · Rating 3 out of 5]

Raamatu esimene lause tõmbas mul näidikud veidi punasesse (et kuidas saab mõrvar ohvrit taga ajada, ta ju ei ole veel mõrvar, või kui ta ongi juba mõrvar (sest on kellegi teise eelnevalt maha koksanud, mis on teoreetiliselt võimalik), siis mina, lugeja, ei tea ju veel seda), aga edasi läks mõistlikumaks.

Iseenesest tore kraam, meie oma Eestimaa ja meie oma ajalookilluke. Autor on tublisti taustatööd teinud, mis kõik väga põnev. Vahepeal oli küll väike hirm, et see tehtud eeltöö teksti pressimine tungib liigselt esiplaanile, varjutades loo enda, aga lõppkokkuvõttes hullu polnud, suutis ikka lugu (täpsemalt kolme lugu) ennast ka vahelduva eduga hoida.

Peategelane pastor Lenz oli igati sümpaatne, kergelt terava huumoriga. Kahtlustan, et autori lemmik. Teiste tegelaste avamine jäi pinnapealsemaks. Ma ei teagi, tervik oli hästi paljulubav, aga oleks tahtnud lugudesse väheke dünaamikat, kuidagi tasapaks oli üldpilt. Aga hästi kirjutab, selles pole kahtlust.

Rõngust läbi sõites vaatan edaspidi ümbruskonda teise pilguga ja no Rõngu Pagarisse astudes heidan ilmselt kahtlustavaid pilke vasemale ja paremale :)

PS. Konksvingerduste raamatus on muide ka sõna roim tekkest juttu. Kui ma õigesti mäletan, siis algselt ei tähendanud see ainult tapmist/mõrva, vaid laiemalt kuritegu.

[Kitty · Rating 3 out of 5]

veits selline vaese mehe Hargla (apteekri asemel kirikuõpetaja, muidu sama), aga krimka kohta vist täitsa okei. siin on kolm lugu ja kolmanda lõpuks oli mul juba meelest läinud, kes esimeses kahes mõrtsukateks osutusid, nii et põmtselt võiks hakata otsast kohe uuesti lugema.

mulle see 19. sajandi Eesti maakoha vaib koos asja- ja ajastukohaste viidetega baltisakslastele täitsa istus. kirjutatud ka üsna ladusalt. toimetaja nime impressumis pole (keeletoimetaja ainult on) ja veidi paistab välja, et keegi oleks võinud veel ühe ringi mõttega üle lugeda, aga põhiosas siiski kobe tükk. lihtsalt ma tegelt ei ole väga suur roimahuviline.

uude aastasse ja üldse ellu võtan siit kaasa teadmise, et on inimesi, kes ütlevad sisseütlevas käändes mitte ainult Tartu ja Rõngu ("sõidan Tartu, jõudsin Rõngu") vaid ka Aakre ("lähen Aakre"), mis mulle isiklikult tundub täiesti hääldamatu, aga igaühele oma ja elagu taas kord eesti keele ja murdealade mitmekesisus 😃

[Sash · Rating 4 out of 5]

Väga tore lugemine. Alustasin lennuki pardale astudes ja lõpetasin täpselt siis, kui kohale jõudsin ning vahepeal ei tekkinudki vastupandamatut soovi telefon haarata ja millegi muuga tegelda. :)
Raamatus on kolm lugu, teine neist meeldis mulle kõige enam, oli selline mõnuskõhedalt gootilik. Ehk ka kõige visuaalsem lugudest, vähemalt minu jaoks.
Üllatas raamatu väga mõõdetud tempo ja rahulik kulgemine (kuna olen lugenud autori varasemaid asju, siis ootasin pigem metsikut sündmuste pillerkaari, verejugasid ja tunnete tulevärki :D). Aga ärge saage valesti aru - raamat polnud sugugi igav, lausa vastupidi, minu pulsiga läks kenasti kokku ja vedas mõtte kaasa. Lood olid erakordselt lihtsad, ilma kõiksugu vilde ja kelladeta, puudus vähimgi pretnsioonikus ja see andis kogu raamatule teatud omapärase ... ma ei leia paremat sõna kui 'elegantsi'. Maavillase elegantsi :)
Ootan huviga pastor Lenzi uusi katsumusi!

[Piret · Rating 4 out of 5]

“Lenz seisis Hiugemäe suurte puude vahel ja tõusva päikese kiired otsisid läbi võimsate tammede lehtede kobamisi teed maapinnale, suutmata veel seal valitsevat hommikust rõskust peletada. Kohe Lenzi ees lebas koledasti lõigutud ja verega kaetud Koosa-Lauri surnukeha ning opman tegeles parasjagu selle taskute läbiotsimisega. Mõisakirjutaja pakkis veidi eemal haigutust alla surudes kirjatarbeid lahti ja Lenz tundis endas kasvavat jõuetut raevu, millele ta ei leidnud sihtmärki. Ta oli Koosa-Lauriga kohtunud alles üle-eelmisel päeval, see oli oma elu üle kartnud ja kahtlemata teadnud midagi olulist, midagi sellist, mille pärast ta oli nüüd tapetud, kuid Lenz polnud osanud küsida ja nüüd oli Koosa-Laur surnud.”

[Pille Piho · Rating 5 out of 5]

Kuigi kolme loo peale toimus veriseid roimasid üksjagu, siis midagi õudust äratavat polnud, oli ehk moepärast kõhedust, ilustuseks parajalt fantaasiat. Tegu pehmema või siis mahedama krimiraamatuga, mida oli ka kena väljenduse poolest mõnus lugeda.
https://pilleraamatujakassiga.blogspo...

[Kätlin Seppel · Rating 5 out of 5]

Ma ei ole muidu suur krimkade lugeja olnud, aga "Rõngu roimad" naelutas mind küll raamatu taha. Põnev ja kaasahaarav lugu algusest kuni lõpukaaneni välja. Tore oli kõiki neid asukohti ka päriselt teada, see andis kindlasti lugemiselamusele palju juurde.

[Katrin · Rating 4 out of 5]

Veetsin selle raamatu seltsis paar väga meeldivat tundi. Omad apsud ja lihtsakoelisused tas ju on, aga toredasti ja ladusalt kulges. Naljakas, lõpetasin just eile Mikael Niemi "Karu keetmise" ja sarnasus Rõngu esimese looga oli märkimisväärne. Huvitav kokkusattumus.

[Triinu · Rating 4 out of 5]

Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Kersti Ernits · Rating 5 out of 5]

Nauditav ajalooline krimi.

[Annika · Rating 5 out of 5]

Pole sõnu, kui hea oli lugeda! Sedasorti krimkad on minu lemmikud! Palun lisa!

[Aimi Tedresalu · Rating 5 out of 5]

Sellest teosest olin kuulnud palju kiitvast, seega asusin hoolega lugema ja õnneks ei pidanud pettuma. Kolm lühikest krimilugu kulgevad ladusalt, head keelt on mõnus lugeda, boonusena saab jupikese ülevaadet Eesti ühe paikkonna ajaloost. Meeldis, et autor oli ka enda suguvõsa nutikalt lugudesse sisse kirjutanud. Võrreldes sarja esimese teosega on see teos küll universaalselt nauditav.

[Ann Alice · Rating 4 out of 5]

Mõnus meelelahutus, haarav ja muigama ajavad kõik talupoegade kohta käivad seigad. Meeldis ka see, et seal aadlikud sama esoteerilised kui talupojadki - inimloomus ikkagi.

[Krista · Rating 5 out of 5]

Väga tore, et Sagadi parunile ja Melchiorile on lisandunud ka Rõngu pastor Alexander Lenz. Väga mõnus lugemine.

[Merle · Rating 5 out of 5]

väga positiivselt üllatunud :))

[Daire Lüüs · Rating 5 out of 5]

https://trekseklugemine.blogspot.com/...