Jõulukombed annavad meile pildi vanade eestlaste usu- ja komblusmaailmast. Ühestki muust pühast ei ole nii palju vanu kombeid säilinud kui just jõuludest. Matthias Johann Eisen kogus eestlaste kombed ja tavad kokku juba 1931. aastal Laialt esinevatele kommetele ei ole nende päritolupaika juurde lisatud, küll aga vähem tuntuile. Nii saab raamatust ülevaate jõulupuu traditsioonist, toitudest, õlleteost, kirikutalitlustest, kodustest jõuluimedest, nõiatrikkidest jpm. Raamat on illustreeritud kaunite vanaaegsete jõulufotode ja jõulusümbolitega.
Matthias Johann Eisen was an Estonian folklorist and in 1920—1927 served as the Professor of Folk Poetry at University of Tartu. Eisen is most known for his very thorough collection and a systematic typology of Estonian folk tales, totalling over 90,000 pages.
Eesti rahvaluuleteadlane ning vaimulik.
Eisen sündis koolmeistri pojana. Õppis Haapsalu ning Pärnu koolides ning hiljem Tartu ülikoolis usuteadust, mille lõpetas aastal 1885. Ordineeriti 21. detsembril 1886 Lempaalas (Põhja-Ingerimaal; fi, ru) pastoriks. 1887 oli vikaarpastoriks Petroskois, 1888 pastoriks Kattilas ning 1888–1912 Kroonlinna Nikolai (soome-rootsi-eesti) koguduses.[1] 13. septembril 1932 sai ta Tartu Ülikooli usuteaduse audoktoriks.
Juba koolipoisina tegi ta kaastööd Perno Postimehele, tema vanemad olid väga rahvuslikult meelestatud ning püüdsid osaleda võimalikult paljudes rahvuslikes üritustes. Eisen ise tegutses aktiivselt rahvuslikes seltsides: Eesti Üliõpilaste Seltsis ja Eesti Kirjameeste Seltsis.
Nooruses tegeles Eisen aktiivselt ka Eesti ajaloo uurimisega, andes juba 19-aastaselt välja "Eesti-, Liiwi ja Kuura maa ajaloo", mida täiendas 1912., 1919. ja 1920. aastal. Ta tegeles ka kohaajaloo ning kultuuriloo uurimisega. Samuti propageeris ta 1870. aastatel koos Jaan Jungiga termini 'ajalugu' kasutuselevõttu. 1920. aastal andis ta välja ka uurimuse "Taani hindamisraamatu" kohta.
Ta oli rahvaluule suurkogumise organiseerija. Kogus rahvaluulet, eriti rahvajutte ja mõistatusi.
Publitseeris mitmeid populaarseid rahvaraamatuid.
Folkloristina sai tõuget lüroeepikaga tegelemiseks. Värsistas Friedrich Robert Faehlmanni müüte, muistendeid ja ajaloolisi aineseid. Kirjutas pseudomütoloogilise kunsteepose "Kõu ja Pikker".