Pärast kaks sajandit väldanud kohusetundlikku muinasjuturolli etendamist otsustab Punamütsike tapva rutiini peletamiseks koos hundiga muinasjutukülast jalga lasta, et aimu saada pärismaailmast. Teel Tallinnasse, Lady Gaga kontserdile kohtuvad nad paljude teiste muinasjututegelastega, kes kõik on vahepeal täiskasvanuks saanud, laias ilmas karjääri teinud ja eluga edasi läinud. Seiklusliku ja muljeterohke reisi tipphetkeks osutub kontserdi asemel pigem arusaam sellest, kuidas leida iseend, saavutada sisemine tasakaal ja olla õnnelik.
Brilliant! Punamütsikese täiskasvanuks saamise, enese eest seismise ja 200-aastase tiineka illusioonidest vabanemise lugu. Hunt oli eriti muhe. Muude muinasjututegelaste forever after edasiarendus nüüdisajas oli ka kihvt. Kel meeldib Once Upon A Time, sellele meeldib ka see muinasjutumaailma crossover tänapäeva! Aitähh, naerda sai korralikult. :)
Nõustun teistega. Raamatu on tegelikult alguses päris huvitav, aga keskpaigast see lihtsalt hakkab venima.
Hunt tundub olevat kõige normaalsem tegelane. Punamütsike (Karin) teeb mitmeid lolle vigu. Isegi mõistetav, sest ta peaks olema "kuueteistkümne" aastane. Kumbki (Hans/André) armulugu ei köida ja ausalt öeldes võiks olemata olla, eriti see 19. peatüki lõpp, aga no jah.
Lisaks autori kirjastiil hakkab veits vastu. Eriti see "takseerin" väljend. Mõlemal mehel on kombeks Karinile "kallis" öelda. Nii Karinil kui Gretel on paksufoobia (ei suuda paremat sõna leida); näited: "aga õnneks ei kaldu ma vähemasti tüsedusele", ja siis veel see "liiati pole sa midagi jäme"... "muidugi olen. jessas, ma kaalun peaaegu seitsekümmend kaks kilo!" Vahest tundub nagu teismeline oleks selle kirjutanud. Vähemalt sain loetud ja ei pea seda rohkem kätte võtma. 🙃
This entire review has been hidden because of spoilers.
Algus oli paljulubav: istusin omaette trenni riietusruumi nurgas ja itsitasin kirjapandud lausete üle.
Idee lõi mind pahviks muidugi. Cmn keegi tuli mõttele kirjutada Punamütsike ümber tänapäevases keeles. Cmn absoluutselt geenius in my opinion.
Aga teostus andis soovida. Paljud sõnad ja laused olid kuidagi rohmakad ja lonkasid ja üldse oleks võinud see raamat poole lühem olla. Vahepeal oli tunne, nagu loeks mingi 13-aastase tibinsi blogi, kus ta räägib, et hommikul ärkas üles, sõi ja läks kooli. End of story.
"Oli nagu kahh.." oleks kõige parem iseloomustus antud raamatule. Hansu ja Karini lugu ma uskuma ei jäänud, oli liialt sunnitud ning pingutatud lovestory. Oleksin eelistanud lugeda Nastja/Andre või Karin/Andre elust. Hunt, see vastu, oli karakterina üllatavalt muhe ja mõnus. Üldiselt erilist muljet raamat ei jätnud.