Kogumikus on kolm keskaegset mõrvalugu, milles tegutseb Tallinna apteeker Melchior Wakenstede. Need on niiöelda apokrüüfid, lühiromaani ehk kolm kõrvalepõiget, mis paigutuvad küll apteeker Melchiori sarja, kuid mitte otseselt ehk selle üldnarratiivi ja Melchiori kanoonilisse biograafiasse. Esimeses loos „Kolm tilka verd“ leiame me Melchiori Tallinnast, kus ta kohtub ühe kummalise noormehega, kelle kohta paljud arvavad, et ta on Saatana teener. Lühiromaanis „Pesunaiste tsunfti emand“ seikleb Melchior Tartus ja Tartu piiskopkonnas, et lahendada vana aadlisuguvõsade vaenu saladus. Kolmandas loos „Taani printsi vaim“ on Melchior Kalmari uniooni kuninga Eriku õukonnas, ja peab lahendama mõistatuse, kas tõesti on ammusurnud printsi kummitus tapnud ühe kuninga nõuniku. Sarjas „Kriminaalne raamatukogu“ ilmub järgmisena Indrek Hargla kriminaalnäidendite kogumik „Trimmerdaja surm“.
Ma olen üpris kindel, et paljude eestlaste oodatuim raamat on juba päris mitu aastat olnud apteeker Melchiori lugude uus osa (viimane ilmus 2019. aastal). Õnneks tulid vahepeal välja Elmo Nüganeni käe alt kolm filmi, mis andsid võimaluse varasemaid Melchiori seiklusi keskaegses Tallinnas uues võtmes kogeda. Kuid samas tekitasid need ju raamatusarja fännides veel suuremat isu uue osa järele.
Õnneks jõudis eelmise aasta lõpul lugejateni väikese "eelroana" kolmest lühijutust koosnev "Apteeker Melchiori apokrüüfid", mis peaks lugejaid seni "näljasurmast" päästma, kuni järgmine täismõõdus romaan ilmub (kogumiku eessõnas lubab Hargla, et see on kohe-kohe juhtumas). Selle ülesandega saavad apokrüüfid ka kenasti hakkama. Saame koos Melchioriga lahendada mõrvu Tallinnas, Tartus ja isegi Gotlandil.
Ütlen ausalt, et võttis ainult paar lehekülge ning ma sain aru, kui väga ma tegelikult olen sellest maailmast puudust tundnud. Ma pole ammu ühtki raamatut nõnda kiiresti "sisse hinganud". Ega lugude sisust nüüd midagi palju täpsemalt kirja ei hakkakski panema. Las fännid jääda nende avastamisrõõm. Loodan, et lühilugude formaat ning ka uued tegevuspaigad andsid autorile võimaluse end soojaks kirjutada (Tartu ja Gotlandi lugude puhul oli selgelt tunda, kuidas kirjanik ja Melchior naudivad uutes paikades ringi nuuskimist) ning kogumiku eessõnas antud lubadus täitub peagi.
Lugesin just paari E. S. Gardneri Perry Masoni raamatut, mille peategelane on (tüütult) enesekindel, rikas ja ülitark. Ja siis võtta ette Melchior, kelle ettevõtmistest lugemine on nagu kohtumine vana hea sõbraga. Tänu taevale on Melchior muhe tüüp ja temast viitsib seega palju lugeda! Meeldis see, et oli tuttavaid tegelasi ja osasid jällegi ei olnud. Nii et selline formaat annab autorile võimaluse oma tegelase elutee hoopis teisele rajale keerata. Autor on vist vahepeal Tartus viibinud, sest juba (vähemalt) teise raamatu tegevus toimub Tartus. Tundsin lausa huultel seda savist õlle maitset ja kuulsin kihulaste pininat :) Aga on tunda, et Melchiori tegelaskujusse lisandub vanusega seotud melanhooliat ja ängistust. Ja raamatu lõpp ... see oli aimatav ja kurvaks tegev ... jään ootama edasisi arenguid.
Kolme jutustust koondav kogumik keskaegse eestimaise detektiivi apteeker Melchiori mõrvauurimistest. Eessõnas räägib autor kuidas selle kogumiku ja Melchiori romaanide vahel võib olla teatud vastuolusid ja sellisel juhul on nii kronoloogia kui sündmustik õigemad ikka romaanides. Ei tea, ma ei tunne ega mäleta mingeid pisidetaile või veelgi enam, keskaegseid saksa nimesid nii hästi, et vastuolusid märgata. Igatahes oli mõnus lugeda, miski ei hakanud vastu ja kvaliteet oli nagu apteekri seiklustes ikka, ühtlane ja kõrge.
Avalugu, "3 tilka verd" toimub samal ajal kui "Apteeker Melchior ja timuka tütar". Veelgi enam, too timuka tütar käib ka vilksamisi ühelt leheküljelt läbi. Põhiline on aga see, et loo sündmustik keerleb ühe pealtnäha ilusa ja meeldiva noormehe ümber, kes on aga seest täiesti mäda, lausa satanismi poole kaldu. Kuna "Timuka tütres" oli tegemist suht samasuguse noormehega, siis peab arvama, et Hargla loodud Melchiori-maailma Tallinnas tegutsesid ühel ja samal ajal kaks pealtnäha meeldivat aga tegelikult kurjust ja pahelisust täis noormeest...Et veidi jättis sellise vanade ideede taaskasutuse mulje, kuid oli lahe lugeda sellegipoolest.
Teine lugu kogumikus on lühiromaan, "Pesunaiste tsunfti emand". Melchior on siin ajutiselt Tartu kolinud ja lahendab siin ühe toomhärra muret, kes kardab vana suguvõsade vahelise vaenu tõttu mürgitamist. Enne lõppu ongi juba ka laibad mängus. Vaatamata asjaolule, et ma ei uskunud mitte sekundikski, et piiskopi sohitütar, ametlikult pesunaine ja mitteametlikult piiskopi spioon, agent ja eriväelane, kunagi võimalik oleks olnud. Pesunaised olid ikka suht madalal positsioonil, agendistaatust sinna kõrvale ma ei usu ja sohitütar oleks kuhugi veidi paremasse kohta sokutatud kui rasket füüsilist tööd tegema. Aga see selleks, Hargla maailm ja tema voli oma tegelasi paigutada kuhu iganes. Lugu oli vinge, ei arvanud mõrtsukat ära, mis on alati mu puhul kõrge kvaliteedi tunnus.
Kolmandas loos, "Taani printsi vaim" , on apteeker jõudnud Gotlandi saarele, kus miski seal resideeruva kuninga nõuandja on vanas lossitornis mõrvatud. Siinkohal lööb välja üks kogu apteeker Melchiori sarja põhivigadest. Nimelt eeldab autor vist, et lugejale on hästi teada kõik ümbruskonna maade ajalood. Et kes Saksas, Rootsis, Taanis, Poolas parajasti valitses, kellega ta sõdis, kes teda kukutada tahtsi, kes kelle liitlane ja kes kelle vaenlane oli. Tundmatute nimede ja taustadega lüüakse pahaaimamatu lugeja pooluimaseks. Toon väikese stiilinäite:
"Praegu veel ripub see Rootsi kroon hädapärast ja õrnalt tema peas, aga kui ta nüüd kuulutab ikkagi oma armastatud nõbu, Pommeri hertsogi Stolpi Bogislawi enda järglaseks ja tahab, et Taani ja Rootsi riik selle heaks kiidavad, siis ta eksib. Norra seaduse järgi on Bogislaw küll troonipärija, aga Taani ja Rootsi teda ei tunnista, sest ta ei pärine nende maade kuningasuguvõsadest. Ja veel hullem on see, et ka Taani Riiginõukogu liikmed, tähtsad isandad, kellele Erik on alati privileege ja maavaldusi juurde jaganud, kipuvad nüüd vaatama Rootsi poole ja näevad, et kui Taanis pannakse maksma samasugune kord, saavad nemad võimu juurde. Kalmaris olid mõned Eriku ammused kõige ustavamad Taani vasallid pigem astunud rootslaste poolele ja teist sõna kui tänamatud reod ei ole põhjust nende kohta kasutada."
Ühesõnaga, kes astus kuhu, kelle vastu ja miks? Selliseid lõikusid on tihedalt ja lugejale, kes ajaloost erit vaimustuses pole jääb üle nois kohtades diagonaallugemist teha või need üldse vahele jätta - loo seisukohast pole noil ajalooloenguil mingit tähtsust. Lugu ise oli korralik apteekri kriminull nagu ikka. Täheldasin mõningaid sarnasusi "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" - romaaniga, lisaks arvasin ära kaks lõpupoole toimuvat tähtsat paljastust, muuhulgas ka mõrvari. Tea, kas kirjanikul ilmnevad mõningad väsimuse märgid? Igatahes lubatakse kogumiku lõpus, et 8. Melchiori romaan on tulemas ja see teeb ainult heameelt. Tahaks ju teada kuidas kahe Melchiori, seeniori ja juuniori, seiklusrikas elu keskaegses pseudo-Tallinnas edasi läheb.
Hea on, soovitan. Ka neile, kes Melchiorist mitte midagi ei tea - raamatut saab lugeda lihtsalt ajaloolise krimina, teadmata varasematest seiklustest midagi.
Raamatu tõi mulle eelmise aasta lõpus Jõuluvana. Kusjuures see oli minu esimene kokkupuude apteeker Melchiori raamatutega! Tean küll, et väga populaarsed, aga näed siis. Eks keegi peab see „viimane lugeja” ka olema. Kaante vahele on autor kirja pannud lausa kolm seika Melchiori elust. Esimene neist oli kõige kummalisem ja vist ka see, mis mulle kõige vähem meeldis (aga ikkagi meeldis!). Teine lugu toimus Tartus ja kolmas lausa Taani kuninga õukonnas Gotlandi saarel. Kui mina koolis käisin, figureeris saar õpikutes Ojamaa nime all. Huvitav, mis nime all keskaegsed eestlased toda saart tundsid ja miks autor siin rootsikeelset nime eelistas? Kolmanda ehk viimase loo ajaks olin ma ilmselt juba nii tuttav nende keskaegsete kurikaelade mõttekäikudega, et arvasin mõrvari (pluss veel ühe ilmutuse) ammu enne lõppu ära. Ma usun, et pikemad apteeker Melchiori romaanid sobiks mulle ka. Päris mõnus mitme-õhtu lugemine oli. Eriti nautisin keskaegse elukorralduse kirjeldusi.
Esimene lugu "Kolm tilka verd" on eraldiseisvana veidi uimane ning tegelikuks mölluks jläheb alles loo lõpus. Küll aga on annab väga hea teistsuguse vaatenurga timuka tütre romaani kõrvale.
Teine lugu "Pesunaiste tsunfti emand" oli juba väheke asjalikum ning mulle täitsa meeldis, et korralikult ülesehitatud tegelasi GRRM stiilis ära kõrvaldati, lisas sellit mõnust ootamatust. Samas aga jäi ka siin loos puudu konkreetsusest: "laval" oli relvi nii palju, et igast ühest sai vaid mõne paugukese teha. Vabalt oleks siit jutust suutnud päris täismõõdulise romaanigi välja võluda, kui see vaid üldisesse kaanonisse paremini oleks sboitunud.
Kogumiku viimane lugu "Taani printsi vaim" aga meeldis mulle kõige enam. Kuigi ka siin edastati lugejale külluses rohkem informatsiooni ja tausta kui vaja, siis vähemalt sisu poolest oli ta minu arvates kõige enam pikemate romaanide sarnane: laibad, pingelised intriigid ja okultism lisavad loole korralikult vürtsi. Teisalt oli kandva krimijuhtumi lahend veidi liiga ettearvatav, kui kõrvalliine ei oleks juurde tekkinud, oleks ilmselt ka see lugu veidi lati alt läbi jooksmisena tundunud, aga õnneks mitte.
Kui ma lugesin esimese kriminaalse raamatukogu Tartu-lugusid, siis häiris see, et nad olid kirjutatud natuke hooletult ja keelekasutus ei olnud üldse see. Melchiori lugudele ei saa küll midagi sellist ette heita - stiil ja keel on ühtlane, nagu autor oleks tagasi kindlale pinnale jõudnud. Niimoodi kenasti kirjutatud lugusid oli lihtsalt tore lugeda ja sisu oli ka no ja mida muud hing ikka tahab!
Apteeker Melchiori raamatud on mind kogu aeg kõnetanud. Ka filmid vaadatud (kuigi raamatud meeldivad rohkem). Need apokrüüfid ehk nn lühiromaanid olid ka päris põnevad - Hargla on Hargla. Enim meeldis kolmest "Taani printsi vaim". Hea on lugeda, kui tark mees kirjutab.
This entire review has been hidden because of spoilers.
Ajalugu koos kriminaalsete juhtumitega- mis saaks olla parem. Ka seekord ei pea Melchiori-lugudes pettuma. Melchior on lisaks Tallinnale muide ka Tartus ja Visbyl- pange tähele eri kohtade õllede erinevusi:) Ja just viimane lugu jätab pinge mõnusalt õhku.
Nii tore oli jälle Melchiori maailmas olla. Pikalt on oodatud ja ehk tuleb varsti ka täispikk romaan välja. Toredad olid kõik kolm lugu, aga lemmik oli viimane.
Kõik lood läksid minu meeldimise jaoks natuke aeglaselt käima, aga poole peakt läks alati jube põnevaks ja siis ei saanud enam lugu käest panna enne, kui läbi. Mõnus lugemine.