Debüütromaanis „On nagu pole“ kirjeldab Alan Adojaan enda uskumatuid ja hullumeelseid seiklusi ning analüüsib oma kummalisi suhteid ja veidraid inimkaraktereid. Nende otsa komistab ta millegipärast pidevalt, trippides ringi lõbu, töö ja armastuse otsinguil. Esimeses osas sööstab autor tundmatusse Brasiilias ning pärast seda, kui ta ühe päevaga miljoni kaotab, lähevad asjad ainult hullemaks. Üks absurdne juhtum ajab teist taga. Alan tutvub vulgaarse džässidiiva, gangsterite ja pärakupostiljoniga, korraldab Rios tänavaröövi, peab lahinguid Cabo Frio ahvidega, kohtab eestlasi, külastab erinevaid patuurkaid ja riskib eluga. Sellele järgneb veidi rahulikum periood Hollandis, kuhu autor läheb oma kriisi seljatamiseks ülikooli õppima. Hollandis võitleb ta tuvidega ja rongifirmaga, põletab närve Briti lehmikuga, armub itaalia tüdrukusse.
Pärast magistrikraadi omandamist järgnevad taas hullumeelseid juhtumisi täis Brasiilia-reisid. See raamat viib sind lennule kohtadesse või olukordadesse, kuhu tavaline inimene ei satu ja lajatab mõnusa huumori, äraspidise elufiolosoofia ning omapärase maailmavaatega. Konkurentsitult selle aasta lõbusaim lugemine.
Humoorikas lugemine Alani seiklustest Brasiilias, Hollandis ja uuesti Brasiilias. Hästi kirjutatud (miinus paar kirjaviga) kasutades värvikaid sõnu ja lauseid, mida ise ei oskakski kirja panna. Vahel küll mõtlesin, et miks see oli vajalik kirja panna (nt kellegi kohta halvustav lause). Oli tore lugemine.
Autor kirjutab oma reisidest Brasiiliasse ja Hollandisse. Brasiilias ta niisama reisib ja kohtub erinevate inimestega. Hollandis tegi oma magistrikraadi. Humoorikas ja minu jaoks veidi kaootiline raamat. Kohati oli raske keskenduda sellele ja erinevad tegelased kippusid sassi minema. Natuke häiris autori suhtumine teenindavasse personali. Aga selle eest seiklused tuvidega ajas naerma.
hoogne ja lõbus, aga mitte minu tass teed. viimasel ajal satub kätte raamatuid, mis tunduvad pigem visandid kui valmis teosed. ja metafooride üleküllus ei ole cool
Kirjutamise voolavus meeldis ja Hollandi ja Brasiilia kohta oli põnev õppida. Rassismimaigused ja kehasid negatiivselt kommenteerivad seigad polnud mulle.
Nalja saab kõvasti ja kui oled tark, saad elu üle järele ka mõelda. Must-read kõigile, kes kodust väljas ei käi, aga võtavad siiski õiguse viriseda, kuidas Eestis on kõik umbe keeruline ja kallis. Mujal on veel keerulisem ja veel kallim. Järgmine staadium on sellest kõigest õppust võtta ja samamoodi pillerkaaritades läbi džungli keksida.
Selline lõbus (jah, kõik naljad pole ka minu tass teed, aga ikkagi) blogisissekannete stiilis lugemine, metafoore on küll metsikult, aga mõned neist täitsa tabavad ka.