What do you think?
Rate this book
Visa hing
Kolm õde – Clara, Jacquotte ja Louison – jutustavad kolmel häälel oma lugu. Teine maailmasõda on äsja lõppenud, vaesest miljööst pärit neiud proovivad oma elu sisse seada ja kes kuidas hakkama saada. Elu ei hellita, aga neil on visa hing.
Raamat ilmus Prantsusmaal esimest korda 1949. aastal. 2018. aastal avaldatud uustrükk pälvis auhinna Mémorable, mis antakse kõige parema leiu eest unustatud ja uuesti avaldatud teoste hulgast. „Ja on tõsi, et see 1940. aastate moodi feminism, see ühtaegu natuke vanamoodne ja nii värskelt mõjuv stiil [—] ning lõpuks Guérini tuntav kaastunne kõige nõrgemate vastu teevad sellest raamatust väikese pärli, mis pea seitsmekümne viie aasta tagant meile omal kombel meie aega peegeldab,“ ütleb oma saatesõnas tõlkija Heli Allik.
Raamat ilmus Prantsusmaal esimest korda 1949. aastal. 2018. aastal avaldatud uustrükk pälvis auhinna Mémorable, mis antakse kõige parema leiu eest unustatud ja uuesti avaldatud teoste hulgast. „Ja on tõsi, et see 1940. aastate moodi feminism, see ühtaegu natuke vanamoodne ja nii värskelt mõjuv stiil [—] ning lõpuks Guérini tuntav kaastunne kõige nõrgemate vastu teevad sellest raamatust väikese pärli, mis pea seitsmekümne viie aasta tagant meile omal kombel meie aega peegeldab,“ ütleb oma saatesõnas tõlkija Heli Allik.
- GenresFrance
80 pages, Paperback
First published January 1, 2017
2 people are currently reading
68 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 11 of 11 reviews
September 11, 2024
Clara tundus kõige sümpaatsem, aga Louisoni osa oli kõige paremini kirjutatud, eriti Jo tegelane.
February 22, 2024
Raamat koosneb kolme õe jutustusest oma elust, põhjalikumalt alates sellest hetkest, mil nende lesestunud isa avastab uue perekonna loomise tuhinas, et tal on toita kaugelt rohkem suid, kui see talle meeldiks. Isa lahendab olukorra saates oma vanemad lapsed, õed Clara, Jacquotte ja Louisoni, Saksamaale, kohustuslikku tööteenistusse. Olles tööteenistusega ühele poole saanud, pöörduvad õed tagasi Prantsusmaale, kus püüavad, igaüks omal moel, hakkama saada … Kolm erinevat häält ja iseloomu, eluteed ja valikut. Aktsepteerimine, alistumine ja mäss.
Kolm omavahel seotud lugu, millest joonistub välja naiste karm saatus II maailmasõja järgsel Prantsusmaal. Mingisugust tšehhovlikku tundlemist siin pole, tunded on luksus, mida töölisklassi kuuluvad naised ei saanud endale lubada. Tähtis oli leida töö, mis tagas toidu ja kasvõi mingisugusegi elamise. Ja nad töötasid, töökodades, vabrikutes ja tehastes. Vedas neil, kes suutsid leida endale teenijakoha mõnes jõukamas peres – kõht täis ja soe ase ja kui peremees aeg ajalt patsutaski kuhu ei peaks, mis seal siis ikka, ju ta kogemata, mõnel meeltesegadusehetkel vm, ikkagi – kõht on täis, magada saab kuivas voodis ja parem ikka, kui tehases nt. Vedas neil, kes leidsid endale mehe, normaalne mees oli juba üle mõistuse luksus. Meestekeskses maailmas, kus nt naise õigusest otsustada oma keha üle veel keegi kuulnudki polnud, oli tagasihoidlikumat päritolu naise jaoks hea mees vaata, et ainuke võimalus parandada oma elujärge.
Päris hästi kirja pandud. Ses mõttes, et ju umbes nii oleksidki need naised rääkinud. Lihtsad, kohati pisut jämedad sõnad ja väljendid, släng, lühikesed, mitte alati korrektsed laused. Pikemalt millegi üle ei mõtiskleta, keegi midagi ei analüüsi, karmi reaalsuse kirjeldused. Nad lihtsalt räägivad oma lood ära ja ma lihtsalt mõtlen, et pole olemas ühtegi adekvaatset seletust, kuidas maailm on jõudnud nüüd järsku tagasi kuhugi sinna, kus peetakse vajalikuks arutleda abordiõiguse üle nt. Kust tulevad varrodonaldid, kuidas on võimalik, et nad juba sajand tagasi otsa ei saanud …
St hea ja heas mõttes veidi häiriv lugemine.
Kolm omavahel seotud lugu, millest joonistub välja naiste karm saatus II maailmasõja järgsel Prantsusmaal. Mingisugust tšehhovlikku tundlemist siin pole, tunded on luksus, mida töölisklassi kuuluvad naised ei saanud endale lubada. Tähtis oli leida töö, mis tagas toidu ja kasvõi mingisugusegi elamise. Ja nad töötasid, töökodades, vabrikutes ja tehastes. Vedas neil, kes suutsid leida endale teenijakoha mõnes jõukamas peres – kõht täis ja soe ase ja kui peremees aeg ajalt patsutaski kuhu ei peaks, mis seal siis ikka, ju ta kogemata, mõnel meeltesegadusehetkel vm, ikkagi – kõht on täis, magada saab kuivas voodis ja parem ikka, kui tehases nt. Vedas neil, kes leidsid endale mehe, normaalne mees oli juba üle mõistuse luksus. Meestekeskses maailmas, kus nt naise õigusest otsustada oma keha üle veel keegi kuulnudki polnud, oli tagasihoidlikumat päritolu naise jaoks hea mees vaata, et ainuke võimalus parandada oma elujärge.
Päris hästi kirja pandud. Ses mõttes, et ju umbes nii oleksidki need naised rääkinud. Lihtsad, kohati pisut jämedad sõnad ja väljendid, släng, lühikesed, mitte alati korrektsed laused. Pikemalt millegi üle ei mõtiskleta, keegi midagi ei analüüsi, karmi reaalsuse kirjeldused. Nad lihtsalt räägivad oma lood ära ja ma lihtsalt mõtlen, et pole olemas ühtegi adekvaatset seletust, kuidas maailm on jõudnud nüüd järsku tagasi kuhugi sinna, kus peetakse vajalikuks arutleda abordiõiguse üle nt. Kust tulevad varrodonaldid, kuidas on võimalik, et nad juba sajand tagasi otsa ei saanud …
St hea ja heas mõttes veidi häiriv lugemine.
September 3, 2022
Trois parties, trois voix, trois tranches de vie. Celles de trois sœurs : Clara, Jacquotte et Louison.
De leurs rapports avec les hommes. Le père d'abord, brutal, qui les éloigne pour plaire à sa seconde épouse. Les amants, peu aimants, inconséquants, et jaloux, et dominants.
Par la simplicité du récit, ce livre démontrer par l'exemple un certain statut de femmes en 1947. Au delà de la simplicité, entre les lignes, une dénonciation sociétale. Clara, emprisonnée pour soupçon d'avortement, mais soutenue par ses patrons. Jacquotte, en mauvaise santé, contrainte à la maternité, devant assumer ménage, bébés, travail. Et un divorce, le mari étant parti avec une femme plus disponible. Louison, qui souhaite profiter du système paternaliste, collectionne les amants, se fait entretenir, mais succombe à l'amour. Les trois se débattent dans une toile qui se resserre. Et on deviné que c'est perdu d'avance.
Une écriture efficace, une belle langue. Un auteur à re-découvrir.
De leurs rapports avec les hommes. Le père d'abord, brutal, qui les éloigne pour plaire à sa seconde épouse. Les amants, peu aimants, inconséquants, et jaloux, et dominants.
Par la simplicité du récit, ce livre démontrer par l'exemple un certain statut de femmes en 1947. Au delà de la simplicité, entre les lignes, une dénonciation sociétale. Clara, emprisonnée pour soupçon d'avortement, mais soutenue par ses patrons. Jacquotte, en mauvaise santé, contrainte à la maternité, devant assumer ménage, bébés, travail. Et un divorce, le mari étant parti avec une femme plus disponible. Louison, qui souhaite profiter du système paternaliste, collectionne les amants, se fait entretenir, mais succombe à l'amour. Les trois se débattent dans une toile qui se resserre. Et on deviné que c'est perdu d'avance.
Une écriture efficace, une belle langue. Un auteur à re-découvrir.
January 3, 2024
Kolme õe kolm erinevat vaadet elule. Väga isikupäraselt kirja pandud, nii et kolm erineva karakteriga õde nagu tõesti materialiseeruks su ees.
November 24, 2025
Uskumatu, et Raymond Guérin kirjutas “Visa hinge” 1947. aastal – see on kaks aastat enne, kui Simone de Beauvoir kirjutas oma feminismi klassikaks kujunenud “Teise sugupoole”. Vaatamata pea kaheksakümnele möödunud aastale, mõjub “Visa hing” aktuaalsena. Muidugi on sisus viiteid inimestele-asjadele, kes-mis enam sellisel kujul ei esine, aga stiil on värske, lausa põnevikulik: tõmbab kohe kaasa ja on kirjutatud ladusas igapäevases keeles.
Kolm õde Clara, Jacquette ja Louison jutustavad teise maailmasõja järgsel Prantsusmaal oma lugusid, mis keerlevad abordi, laste ja meeste, aga eelkõige elu enda ümber. Guérin astub nende kingadesse ja kohati on raske uskuda, et see on kirjutatud mehe poolt, sest tegelased on elusad ja mõtisklevad ka naistega seotud teemadel: nt päevadest ja naistehaigustest. Kuigi Guérin ei ava neid teemasid sügavuti – küllap isikliku kogemuse puudumise tõttu –, on ta siiski kujutanud naisi palju paremini kui enamik meeskirjanikke (ja veel naiste enda perspektiividest!). “Visa hing” on pilguheit nende ellu, mis ei loo tugevat narratiivi, vaid jälgib hetki nende igapäevast.
Natuke kriipima jäid siiski tõstatanud soostereotüübid:
“Sellised need mehed on, nad ei pinguta kunagi ega proovigi aru saada. Neile piisab sellest, mis väljast näha on.” (50)
“Mehed jäävad meesteks, see on ju teada. Üksi elamine ei kuku neil hästi välja.” (55)
“Mehed on nii keerulised, ma ütlen.” (63)
“Mehed, esiteks, nad ei suuda armastada.” (69)
“Ta on minu üle uhke, talle meeldib mind välja viia, mind näidata.” (69)
Need on tsitaadid, mida ka oma elus olen korduvalt kuulnud ja need teevad meele kurvaks. Tahaks loota, et me oleme edasi liikunud maailma, kus ei ole enam nõnda tugevaid soostereotüüpe, aga endiselt on nii, et naised on emotsionaalsemad, oskavad armastada, aga mehed on külmad, ratsionaalsed ja hoolivad ainult seksist. Ühesõnaga: ollakse vastandid ja teise poole mõistmine on võimatu. Jah, me ei saa kunagi olla teises kehas, aga me kõik oleme inimesed ja seeläbi on meil ka ühiseid tasandeid, mille läbi teisi inimesi (ja üleüldse elusolendeid) mõista, olenemata soost. Kõik on vaid tahtmise ja pingutamise küsimus!
Kõige rohkem muret tekitas Jacquette’i mõtisklus:
“Kunagi, kui ma olin plika, ei suutnud ma uskuda, et võiks olemas olla meest, kes naist peksab. [---] Ja kõige hullem on see, et mina ühesõnaga, et ka minule hakkab lõpuks tunduma, et see on loomulik.” (58)
Beauvoir mõtiskles: naiseks ei sünnita, vaid naiseks kasvatakse, õpitakse ennast objektistama. Jacquette teeb seda siin ja see oli kui löök haamriga pähe. Tuletagem taas meelde: “Teine sugupool” polnud selleks ajaks veel ilmunud, nii et Guérin pidi olema terava tajuga. Kahjuks me ei saa teada, kuidas Jacquette’i elu edasi läks. Õdede lugudel pole konkreetset lõppu ega algust, otsad jäävad lahti. Nagu kirjutab tõlkija Heli Allik, seisab Guérni nõrgemate poolel (‘nõrk’ on liiga halvustav… pigem nende poolel, keda proovitakse alla suruda) ja elab kaasa naiste tegemistele. Nii et lootust jääb, et ka teiste lood peale Clara oma lõppevad kunagi positiivse noodiga. Aga ka Clara lugu võiks meid kaasajal kõnetada, kuna Lääs on taas teel sinna, kus oli Guérin’i aegne Prantsusmaa: abort oli/on keelatud. Ja Clara puhul kasutati seda kõigest etteheitena, et teda vangi saata…
Guérin näitab, et ka mehel on võimalik kirjutada naise perspektiivist ja naisi mõista. Nii et vananenud arusaamad, et teist sugupoolt on võimatu mõista, on see, mis nad on: vananenud, aegunud. Seega tõstatub: kas me tahame ise aegunud olla või elada maailmas, kus kõigil sugupooltel ning üldse elusolenditel on hea? Sest nagu Beauvoir kirjutas, on meil endal hea ainult siis, kui aitame ka teiste heaolu tõsta.
Kolm õde Clara, Jacquette ja Louison jutustavad teise maailmasõja järgsel Prantsusmaal oma lugusid, mis keerlevad abordi, laste ja meeste, aga eelkõige elu enda ümber. Guérin astub nende kingadesse ja kohati on raske uskuda, et see on kirjutatud mehe poolt, sest tegelased on elusad ja mõtisklevad ka naistega seotud teemadel: nt päevadest ja naistehaigustest. Kuigi Guérin ei ava neid teemasid sügavuti – küllap isikliku kogemuse puudumise tõttu –, on ta siiski kujutanud naisi palju paremini kui enamik meeskirjanikke (ja veel naiste enda perspektiividest!). “Visa hing” on pilguheit nende ellu, mis ei loo tugevat narratiivi, vaid jälgib hetki nende igapäevast.
Natuke kriipima jäid siiski tõstatanud soostereotüübid:
“Sellised need mehed on, nad ei pinguta kunagi ega proovigi aru saada. Neile piisab sellest, mis väljast näha on.” (50)
“Mehed jäävad meesteks, see on ju teada. Üksi elamine ei kuku neil hästi välja.” (55)
“Mehed on nii keerulised, ma ütlen.” (63)
“Mehed, esiteks, nad ei suuda armastada.” (69)
“Ta on minu üle uhke, talle meeldib mind välja viia, mind näidata.” (69)
Need on tsitaadid, mida ka oma elus olen korduvalt kuulnud ja need teevad meele kurvaks. Tahaks loota, et me oleme edasi liikunud maailma, kus ei ole enam nõnda tugevaid soostereotüüpe, aga endiselt on nii, et naised on emotsionaalsemad, oskavad armastada, aga mehed on külmad, ratsionaalsed ja hoolivad ainult seksist. Ühesõnaga: ollakse vastandid ja teise poole mõistmine on võimatu. Jah, me ei saa kunagi olla teises kehas, aga me kõik oleme inimesed ja seeläbi on meil ka ühiseid tasandeid, mille läbi teisi inimesi (ja üleüldse elusolendeid) mõista, olenemata soost. Kõik on vaid tahtmise ja pingutamise küsimus!
Kõige rohkem muret tekitas Jacquette’i mõtisklus:
“Kunagi, kui ma olin plika, ei suutnud ma uskuda, et võiks olemas olla meest, kes naist peksab. [---] Ja kõige hullem on see, et mina ühesõnaga, et ka minule hakkab lõpuks tunduma, et see on loomulik.” (58)
Beauvoir mõtiskles: naiseks ei sünnita, vaid naiseks kasvatakse, õpitakse ennast objektistama. Jacquette teeb seda siin ja see oli kui löök haamriga pähe. Tuletagem taas meelde: “Teine sugupool” polnud selleks ajaks veel ilmunud, nii et Guérin pidi olema terava tajuga. Kahjuks me ei saa teada, kuidas Jacquette’i elu edasi läks. Õdede lugudel pole konkreetset lõppu ega algust, otsad jäävad lahti. Nagu kirjutab tõlkija Heli Allik, seisab Guérni nõrgemate poolel (‘nõrk’ on liiga halvustav… pigem nende poolel, keda proovitakse alla suruda) ja elab kaasa naiste tegemistele. Nii et lootust jääb, et ka teiste lood peale Clara oma lõppevad kunagi positiivse noodiga. Aga ka Clara lugu võiks meid kaasajal kõnetada, kuna Lääs on taas teel sinna, kus oli Guérin’i aegne Prantsusmaa: abort oli/on keelatud. Ja Clara puhul kasutati seda kõigest etteheitena, et teda vangi saata…
Guérin näitab, et ka mehel on võimalik kirjutada naise perspektiivist ja naisi mõista. Nii et vananenud arusaamad, et teist sugupoolt on võimatu mõista, on see, mis nad on: vananenud, aegunud. Seega tõstatub: kas me tahame ise aegunud olla või elada maailmas, kus kõigil sugupooltel ning üldse elusolenditel on hea? Sest nagu Beauvoir kirjutas, on meil endal hea ainult siis, kui aitame ka teiste heaolu tõsta.
January 1, 2024
Kolme noore õe sisemonoloogid, kus segunevad kaugema ja lähema mineviku sündmused parasjagu asetleidvaga. Sellises stiilis tekste on enamasti üsna keeruline lugeda - see sisemonoloogilisus kisub sageli liialt katkendlikuks. Isegi kui see pole enam ainult monoloog, vaid läheb otsapidi dialoogiks - nagu näiteks Welshi "Kõntsas". Tähelepanu hajub ja (jutu)ots kaob käest väga kergesti. Aga kui sisemonoloog on kirjutatud hästi, mis eeldab lisaks parajale määrale katkendilikkusele/kõnekeelsusele ka kaasahaaravat temaatikat, siis on sellised tekstid suurepärased. Näiteks Lodge "Mõtleb..." peategelase diktofonilindistuste üleskirjutused, kus ta on iseenda jutujoru lindistanud.
"Visa hing" ei ole teab mind kaasahaarava teemaga minu jaoks - nö tavaliste inimeste elud raskel ja heitlikul ajal vahetult pärast sõda. Aga kirjutatud on see raamat nii hästi, et oli kohe vaja lõpuni lugeda. Ka see, et esitati kolme lähedase inimese vaated paljuski samadele sündmustele, tekitas intriigi (ok, no seda on palju öeldud, intriigi mitte, aga peibutuse), mis sundis lõpuni minema. Mitte et lõpus oleks mingit kirgastumist olnud, või vabanemist, või kasvõi teadasaamist. Lihtsalt lõppes ära ja kõik. Enamasti nii lähebki...
"Visa hing" ei ole teab mind kaasahaarava teemaga minu jaoks - nö tavaliste inimeste elud raskel ja heitlikul ajal vahetult pärast sõda. Aga kirjutatud on see raamat nii hästi, et oli kohe vaja lõpuni lugeda. Ka see, et esitati kolme lähedase inimese vaated paljuski samadele sündmustele, tekitas intriigi (ok, no seda on palju öeldud, intriigi mitte, aga peibutuse), mis sundis lõpuni minema. Mitte et lõpus oleks mingit kirgastumist olnud, või vabanemist, või kasvõi teadasaamist. Lihtsalt lõppes ära ja kõik. Enamasti nii lähebki...
January 1, 2024
Kuigi tellisin 2023 kõik LR-i raamatud koju, jäid paljud neist (mis koju ka jõudsid) lugemata. Ent mitte Guerini "Visa Hing" ja seda sellepärast, et esikaanelt vaatab vastu tõlkija Heli Alliku nimi. No tema tööga ei saa tutvumata jääda. Ning tõesti, taas on tegemist suurepärase tõlketöö ja kirjandusteosega.
Raamatus peavad kolm õde lugejale monolooge, mis avavad nende rasket saatust ja katsumusi eluga toime tulemisel. Õdede lood põrkuvad ja põimuvad nii, et lõpuks kokku tuleb natukene midagi sellist, mida võiks kirjeldada 1947. aasta prantsuse "Pulp Fictionina".
Raamatu tõlge on lihtsalt nii suurepärane, et ei pane tähelegi, kuidas prantsuse naistest saavad eestikeelses raamatus nende sõnakasutuse tõttu justkui lihtsad eestlannad. Tõlkija kasutatud kõnekäänud, ütlused, metafoorid on üdini eestikeelsed (vähemalt minu meelest), kuid samas klapivad suurepäraselt edasi andma prantsuse lihtinimeste keelt ja meelt. Kui tahta, osata ja vaeva näha, saab ikka eesti keeles tõesti kõik ära öelda.
Raamatus peavad kolm õde lugejale monolooge, mis avavad nende rasket saatust ja katsumusi eluga toime tulemisel. Õdede lood põrkuvad ja põimuvad nii, et lõpuks kokku tuleb natukene midagi sellist, mida võiks kirjeldada 1947. aasta prantsuse "Pulp Fictionina".
Raamatu tõlge on lihtsalt nii suurepärane, et ei pane tähelegi, kuidas prantsuse naistest saavad eestikeelses raamatus nende sõnakasutuse tõttu justkui lihtsad eestlannad. Tõlkija kasutatud kõnekäänud, ütlused, metafoorid on üdini eestikeelsed (vähemalt minu meelest), kuid samas klapivad suurepäraselt edasi andma prantsuse lihtinimeste keelt ja meelt. Kui tahta, osata ja vaeva näha, saab ikka eesti keeles tõesti kõik ära öelda.
January 14, 2018
Oe roman pourrait être en réalité une pièce de théâtre, l'écriture s'y prête d'avantage.
Le texte est bien écrit, et les portraits de ces trois sœurs post seconde guerre mondiale est intéressant et le langage nous transporte dans cette France d'antan.
L'ambiance est assez noire, montrant les difficultés et les obstacles vécus par ces trois femmes, toutes sous le joug de la domination masculine (un amant, un mari, un patron etc.) C'est ce que je peux reprocher à ce texte qui parle de femmes fortes et dont l'auteur parle d'un point de vue omniscient à chaque fois. On voit ici que oui, il s'agit d'un homme qui parle à la place des femmes et que la parole n'est pas complètement libre et affranchie pour ces femmes. Dommage.
Le texte est bien écrit, et les portraits de ces trois sœurs post seconde guerre mondiale est intéressant et le langage nous transporte dans cette France d'antan.
L'ambiance est assez noire, montrant les difficultés et les obstacles vécus par ces trois femmes, toutes sous le joug de la domination masculine (un amant, un mari, un patron etc.) C'est ce que je peux reprocher à ce texte qui parle de femmes fortes et dont l'auteur parle d'un point de vue omniscient à chaque fois. On voit ici que oui, il s'agit d'un homme qui parle à la place des femmes et que la parole n'est pas complètement libre et affranchie pour ces femmes. Dommage.
March 27, 2025
kolm õde sõjajärgsel Prantsusmaal kirjeldavad oma elu, igaüks omamoodi ja kõik muidugi üsna keerulised. ma enamvähem sain aru, miks see kirjutatud on, aga ma ei suuda enam meenutada, miks ma seda lugeda otsustasin ja mida ootasin, igatahes eriti sügavat muljet ei jäänud (tegelikult läkski mõne päevaga täiesti meelest, et olin teda lugenud, ja kui poleks hiljem loetud raamatute kuhja tagasi riiulisse viima läinud, poleks ka arvustust olnud meeles kirjutada).
December 25, 2023
Kokkuvõte instas @99daysofbooks
December 13, 2024
Esimesed kaks lugu haarasid kaasa, viimane oli minu jaoks liiga lahmiv ja huvi-tähelepanu kippus kaduma. Siiski kokku moodustasid need omamoodi terviku.
(Teistkordsel lugemisel lummas peamiselt lähedus ja see, et erinevalt paljudest valitud LR raamatutest on "Visa hing" lihtsalt loetav, vähemalt minu jaoks.)
(Teistkordsel lugemisel lummas peamiselt lähedus ja see, et erinevalt paljudest valitud LR raamatutest on "Visa hing" lihtsalt loetav, vähemalt minu jaoks.)
Displaying 1 - 11 of 11 reviews