Andres Lapeteuse juhtum

by Paul Kuusberg

Kuusbergi on peetud 1960. aastate eesti kirjanduse tugevaimaks prosaistiks ning tema romaani "Andres Lapeteuse juhtum" ekstraklassi romaaniks. Peategelane on Teises maailmasõjas punaväes võidelnud kommunist, kelle karjääri sõjajärgses Eesti NSV-s autor vaatleb. Aga ta teeb seda enneolematult mitmeplaaniliselt.

284 pages, Hardcover

First published January 1, 1963

About the author

was an Estonian writer. Novellas by him include “Roostetanud kastekann” (1971) and “Võõras või õige mees” (1978), which won an award in Estonia.

Kuusberg was born in Reval (present-day Tallinn), and during the period of Estonia's independence worked as a construction worker. He supported the 1940 Soviet occupation of Estonia and joined the Communist Party. He participated in the German-Soviet war, first in a Soviet Destruction battalion, later in the Red Army's 8th Estonian Rifle Corps. Kuusberg served as a politruk and journalist at the front.

After the war, he worked for the newspaper Rahva Hääl and was later the editor-in-chief of Looming. Kuusberg graduated from the Higher Party School in Moscow.

From 1976 to 1983 he was the secretary of the board of the Writers Union of the Estonian SSR. Although his first works of fiction (The Walls (1957)) closely follow the guidelines of socialist realism, he soon adopted a more multifaceted, undogmatic approach. He treated careerism in Soviet society (The Case of Andres Lapateus), the fate of the Estonian soldiers mobilized to the Red Army (Enn Kalmu kaks mina (1960–61)). Both of the novels were also adapted for film.

Paul Kuusberg was a communist, but as a literary functionary, he tried to protect Estonian literature and literati from ideological suppression.

Reviews

[Emma]

hakkasin lugema kromanovi retro raames filmiadaptsiooni tõttu ja no kurjam elu tuli vahele et läks nii kaua. ilget punapropat täis muidugi aga tegelaste kaared on tegelt päris universaalsed. tõesti on lapeteuse tegelaskuju igavene dogma

[Janek]

Põneva sündmustikuga lugu, samas ei oska ühelegi tegelasele kaasa elada. Võib jääda ekslik mulje, et nad olid veel inimesed või midagi.

[Nuki]

Põdrus ütles veelgi külmemalt:
„Tuulelippudele ma kaasa ei tunne.“

Mulle tundub, et Paul Kuusberg on üks ebaõiglaselt unustusehõlma vajunud kirjanik. Eriti tema „Andres Lapeteuse juhtum“, mis on tõenäoliselt üks huvitavamaid eesti keelseid romaane. Ma nimelt ei ütle, et parim, sest selline on üsna kaheldava väärtusega hinnang.

„Andres Lapeteuse juhtum“ on kergelt loetav, mis aga ei tähenda, et teemaasetus või sündmustik oleksid lihtsakoelised. Ka karakterite arengut on lihtne järgida. Kuid, et tabada pisidetaile ja ridade vahele peidetut, siis see nõuab juba tähelepanelikkust, aga samas lisab see lisapingutus romaanile uusi tahke.

Romaani sündmustik on ebalineaarne – algab lõpuga ja siis läbi meenutuste jõutakse algusesse (lõppu) tagasi. Mitte just vähe levinud meetod kriminaalse loo köitvamaks muutmises, aga „Andres Lapeteuse juhtumi“ muudab huvitavaks pigem karakterite areng, kui sündmustik ise. Lugu, kui selline on lihtsalt taustaks ja hoopiski põnevam on tegelaste saatus, mõtted ja tunded. Jään üldsõnaliseks, sest siinkohal hakata karakterite arenguid lahti kirjutama, oleks sama, kui klassikalise detektiiviloo puhul ette rääkida, kes on mõrtsukas. Nimelt, mitte uus pööre müsteeriumis endas ei paku põnevust, vaid järjekordne paljastus tegelaste olemuses või eesmärkides. Mul oli huvitav kogeda, kuidas sümpaatia mõne tegelase suhtes järk-järgult muutus, mitte järsult nagu klassikalises põnevusloos, kus ootamatult paljastub kellegi kahepalgelisus. Ehk siis, huvitav ongi just see, kuidas lugu areneb edasi koos tegelastega, või siis tegelased kasvavad koos looga.

Kuigi „Andres Lapeteuse juhtum“ keskendub Nõukogude võimule ustavatele kodanikele, on kirjutatud parteilase ja veendunud kommunisti poolt, on see romaan ideoloogiliselt neutraalne. Pigem Nõukogude võimu poole torkeid tegev. Paljud tegelased väljendavad oma pettumust mõne instantsi või Nõukogude korra suhtes üldisemalt. Tundub, nagu Kuusberg, kes ise oli Parteilane ja veendunud kommunist, väljendas oma isiklikku pettumist süsteemis.

Tegevus toimub küll Teise maailmasõja ja sellele järgneva kahe kümnendi jooksul, ehk siis sügaval Nõuka ajal, aga teos on oma loomuselt aegumatu. Tegevuskoht, -aeg ja –sündmustik on otsekui teisejärgulised. Olulisem on inimloomus kui selline. Taolisi karjeriste (tuulelippe, nagu üks tegelane nimetas) on tänapäeval samuti liiga palju. Palju olulisem romaan, kui talle tänapäeval soovitakse osaks anda. Soovituslik lugemine.

[Andres "Ande" Jakovlev]

Ma ei oskagi sellele raamatule muud ette heita, kui et see jäi minu jaoks kaugeks. Ajastu, õhhkond, väised ja sisemised väärtushinnagud on võõrad, nii et keeruline on samastuda.

Lõbusa kokkusattumusena sattus raamatu lugemine Taavi Rõivase ahistamisskandaali aega, eks sellega või ju veidi paralleele tõmmata. Aga tõesti ainult natuke.

[Artur Atson]

Kommunist Andres Lapeteuse lugu, kuidas ta sõja ajal haavata sai ja kuhu tema tee pärast sõda tüüris. Õnnetu ja lastetu abielu petva naisega ajas tal lõpuks sisikonna keema ja ta läks ühel õhtul purjus peaga autoga sõitma ja juhuslikult sõitis laupa autoga, kus viibis tema naine koos sarve tegijaga. Naine jäi ellu, armuke sai surma ja Lapeteus sai raskesti vigastada.

[Ülar Nellis]

Üllatavalt hästi kirjutatud ja põneva sisuga ajastutruu teos.