What do you think?
Rate this book
Tühjad Pihud. Gunnar Grapsi elu ja muusika
Gunnar Graps (1951–2004) oli kaheldamatult eesti roki suurkuju. Lisaks sellele ka kuuendiku planeeti katnud Nõukogude Liidus sära ja hiilgust nautinud staarikategooria artist. Graps mängis viie kümnendi jooksul trumme ja laulis terves reas bändides: Satelliidid, Toomapojad, Mikronid, Olav Ehala ansambel, Ruja, Ornament, Magnetic Band ja Gunnar Grapsi Grupp (GGG).
Eeskätt teatakse Grapsi GGG-ajastu hiti „Valgus“ järgi. Aga pole õiglane teda ainult selle mõõdupuuga mõõta, temas ainult hevimeest näha. Tema muusikaline pärand on mahukas ja väga mitmekülgne. Sellest kõigest on siinses raamatus juttu. Miks on raamatu pealkiri „Tühjad pihud“? Samanimelise Grapsi laulu sõnad iseloomustasid paraku ta elu argisemat poolt. Mitte ainult materiaalses mõttes. Elu viimased paarteist aastat seisis ta oma kunagise hiilguse rusude ees ja proovis läbi raskuste kuidagi jälle järje peale saada.
Raamat võtab kokku Gunnar Grapsi elu ja muusika, põhinedes väga suurel määral tema lähedaste ja bändimeeste meenutustel. Kasutatud on unikaalset materjali, mis on säilinud meie päevini Grapsi isiklikus arhiivis. Kuid ilmekalt kajastab raamat ka eesti roki enese lugu, alates 1960-ndate esimestest beat’i-katsetustest ja lõpetades scene’i kokkuvarisemisega 1980-ndate lõpus. Mastaapne isiku- ja bändinimede register laseb käsitada raamatut lausa väikese eesti roki entsüklopeediana.
Eeskätt teatakse Grapsi GGG-ajastu hiti „Valgus“ järgi. Aga pole õiglane teda ainult selle mõõdupuuga mõõta, temas ainult hevimeest näha. Tema muusikaline pärand on mahukas ja väga mitmekülgne. Sellest kõigest on siinses raamatus juttu. Miks on raamatu pealkiri „Tühjad pihud“? Samanimelise Grapsi laulu sõnad iseloomustasid paraku ta elu argisemat poolt. Mitte ainult materiaalses mõttes. Elu viimased paarteist aastat seisis ta oma kunagise hiilguse rusude ees ja proovis läbi raskuste kuidagi jälle järje peale saada.
Raamat võtab kokku Gunnar Grapsi elu ja muusika, põhinedes väga suurel määral tema lähedaste ja bändimeeste meenutustel. Kasutatud on unikaalset materjali, mis on säilinud meie päevini Grapsi isiklikus arhiivis. Kuid ilmekalt kajastab raamat ka eesti roki enese lugu, alates 1960-ndate esimestest beat’i-katsetustest ja lõpetades scene’i kokkuvarisemisega 1980-ndate lõpus. Mastaapne isiku- ja bändinimede register laseb käsitada raamatut lausa väikese eesti roki entsüklopeediana.
448 pages, Hardcover
First published December 2, 2013
2 people are currently reading
14 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 of 1 review
August 19, 2025
Olles lugenud päris paraja hulga rockibiograafiaid, nii kodu- kui välismaiseid, nii eesti keelde tõlgituid kui muudes keeltes, tuleb tunnistada, et see siin, monumentaalne, parajat klotsi meenutav ja meie enda unikaalse hard rocki ja heavy trubaduuri elu ja loomingut kokku võttev on ilmselt neist kõigist parim.
Kes siis Grapsi ei tea. "Raudmeest" ja "Valgust" peaks küll isegi kõige hevikaugemad inimesed teadma. Ka Gunnar Grapsi hüüti Raudmeheks, ometi oli ta tegelikult sellest üsna kaugel. Heavy oli talle küll südamelähedane kuid Magnetic Bandi hilist ja GGG kogu loomingut saab heavy alla paigutada teatud mööndustega. Kuna ma kuulasin selle elulooraamatu lugemise käigus Grapsi loomingut taaskord otsast lõpuni mitmeid kordi läbi. Nii Mikroneid, Ornamenti, Magnetic Bandi eri inkarnatsioone, GGG'd ja lõpuks vanameistri mälestuseks 2011. kolmel cd-l välja antud kummardust Gunnile - eesti bändide ja artistide tõlgendusi tema muusikast
Gunnar polnud rõhuva osa oma elust tegelikult mingi hevimees, vaid pigem tõmbas teda bluus ja 70ndate hard rock. Samuti oli ta veidi ootamatuna ska ja reggae maaletooja ja üks esimesi fänne, selle tunnistuseks varajased lood "Lillekimp imet teeb" ja "Roosid papale". Rõhuv enamus ta 70ndate loomingust mida ta sel ajal Magnetic Bandiga välja andis liigitub hard rocki ja bluesi valda. Tõsi küll, teda tõmbas alati ka nahkriietes meeste, tsiklite ja kärisevate kitarride manu. GGG esiletõusu mäletan juba minagi, eriti muidugi Raudmeest ja Valgust, mida umbes 1988 teadis vast iga alla 20ne inimene tolleaegses Eesti NSVs.
Raamat toob välja erinevaid tahke Gunnari elust ja tegelikult tuleb lõppkokkuvõttes välja, et ta elas üsna traagilist elu. Mingil ajal oli ta NLiidu superstaar, tegi seal ennekuulmatut muusikat, andis väljamüüdud turneesid, käis aastaid kogu Nõukogudemaa otsast otsani läbi, ööbis ainult luksusnumbrites ning igas linnas ootas teda naine või kakskümmend. Eks ta oma geneetilist materjali jättis ka igale poole. Mis toob tagasi ta Eestis ootava traagilise eraelu juurde, sest ta ametlikele abikaasadele see väga ei meeldinud. Kellele meeldiks? Eestis oli aga lahutatud abielud ja lapsed kelle elus ta väga ei osalenud. Tegelikult oli seal traagikat veelgi. Eriti masendav oli Gunni elu viimased aastad kui kunagine NLiidu superstaar oli aru saanud, et siin pole teda ja tema muusikat enam kellelegi vaja. Selja taha jäid luhtunud katse Ameerikas läbi lüüa, tagasitulek Eestisse, juhuslikud tööotsad, palju kära tekitanud paarikuune vangisistumine Rootsis ja järjest rohkem muttavajuv eraelu. Tegelikult tundus kõigile, et ta oli kõige hullemast august läbi käinud ja hakkas tasapisi sellest välja ronima, kui 17. mail 2004 aastal süda lõplikult üles ütles. Tema viimane album, 2003. aasta "Rajalt maas", on üllatavalt hea ja kuidagi optimistlik, andes tunnistust, et Gunnar oleks tänaseks täpselt samas klassis Ivolinnade ja Tõnis Mägedega - tunnustatud Vanameister, keda austatakse, keda hinnatakse, kelle loomingut coverdatakse, kuulatakse ja kes on saavutanud väärilise koha Eesti kultuuriloos. Paraku olid Gunni viimased aastad ikka üsna õudne lugemine.
Gunnari muusika on aga ajaproovile auga vastu pidanud . Soovitan neil kes tema muusikast kohe mitte midagi ei tea võtta ette 3 cd-line kogumik tema loomingust "Eesti kullafondi" sarjast, mis katab kõike Mikronitest GGG'ni. Ja siis peale veel noorema põlve rockarite kummardust Raudmehele - samuti 3 cd-line "Gunnar Graps - Tribuut", kus võite kuulata kuidas ta loomingut esitavad Terminaator, Ott Lepland, Tanel Padar, Metsatöll jne.
Karm hingekraapiv lugemine, ilmselt mul selle aasta üks parimaid elamusi. Olgugi et tegu pole mingi eriti uue raamatuga, välja antud 2013.
Kes siis Grapsi ei tea. "Raudmeest" ja "Valgust" peaks küll isegi kõige hevikaugemad inimesed teadma. Ka Gunnar Grapsi hüüti Raudmeheks, ometi oli ta tegelikult sellest üsna kaugel. Heavy oli talle küll südamelähedane kuid Magnetic Bandi hilist ja GGG kogu loomingut saab heavy alla paigutada teatud mööndustega. Kuna ma kuulasin selle elulooraamatu lugemise käigus Grapsi loomingut taaskord otsast lõpuni mitmeid kordi läbi. Nii Mikroneid, Ornamenti, Magnetic Bandi eri inkarnatsioone, GGG'd ja lõpuks vanameistri mälestuseks 2011. kolmel cd-l välja antud kummardust Gunnile - eesti bändide ja artistide tõlgendusi tema muusikast
Gunnar polnud rõhuva osa oma elust tegelikult mingi hevimees, vaid pigem tõmbas teda bluus ja 70ndate hard rock. Samuti oli ta veidi ootamatuna ska ja reggae maaletooja ja üks esimesi fänne, selle tunnistuseks varajased lood "Lillekimp imet teeb" ja "Roosid papale". Rõhuv enamus ta 70ndate loomingust mida ta sel ajal Magnetic Bandiga välja andis liigitub hard rocki ja bluesi valda. Tõsi küll, teda tõmbas alati ka nahkriietes meeste, tsiklite ja kärisevate kitarride manu. GGG esiletõusu mäletan juba minagi, eriti muidugi Raudmeest ja Valgust, mida umbes 1988 teadis vast iga alla 20ne inimene tolleaegses Eesti NSVs.
Raamat toob välja erinevaid tahke Gunnari elust ja tegelikult tuleb lõppkokkuvõttes välja, et ta elas üsna traagilist elu. Mingil ajal oli ta NLiidu superstaar, tegi seal ennekuulmatut muusikat, andis väljamüüdud turneesid, käis aastaid kogu Nõukogudemaa otsast otsani läbi, ööbis ainult luksusnumbrites ning igas linnas ootas teda naine või kakskümmend. Eks ta oma geneetilist materjali jättis ka igale poole. Mis toob tagasi ta Eestis ootava traagilise eraelu juurde, sest ta ametlikele abikaasadele see väga ei meeldinud. Kellele meeldiks? Eestis oli aga lahutatud abielud ja lapsed kelle elus ta väga ei osalenud. Tegelikult oli seal traagikat veelgi. Eriti masendav oli Gunni elu viimased aastad kui kunagine NLiidu superstaar oli aru saanud, et siin pole teda ja tema muusikat enam kellelegi vaja. Selja taha jäid luhtunud katse Ameerikas läbi lüüa, tagasitulek Eestisse, juhuslikud tööotsad, palju kära tekitanud paarikuune vangisistumine Rootsis ja järjest rohkem muttavajuv eraelu. Tegelikult tundus kõigile, et ta oli kõige hullemast august läbi käinud ja hakkas tasapisi sellest välja ronima, kui 17. mail 2004 aastal süda lõplikult üles ütles. Tema viimane album, 2003. aasta "Rajalt maas", on üllatavalt hea ja kuidagi optimistlik, andes tunnistust, et Gunnar oleks tänaseks täpselt samas klassis Ivolinnade ja Tõnis Mägedega - tunnustatud Vanameister, keda austatakse, keda hinnatakse, kelle loomingut coverdatakse, kuulatakse ja kes on saavutanud väärilise koha Eesti kultuuriloos. Paraku olid Gunni viimased aastad ikka üsna õudne lugemine.
Gunnari muusika on aga ajaproovile auga vastu pidanud . Soovitan neil kes tema muusikast kohe mitte midagi ei tea võtta ette 3 cd-line kogumik tema loomingust "Eesti kullafondi" sarjast, mis katab kõike Mikronitest GGG'ni. Ja siis peale veel noorema põlve rockarite kummardust Raudmehele - samuti 3 cd-line "Gunnar Graps - Tribuut", kus võite kuulata kuidas ta loomingut esitavad Terminaator, Ott Lepland, Tanel Padar, Metsatöll jne.
Karm hingekraapiv lugemine, ilmselt mul selle aasta üks parimaid elamusi. Olgugi et tegu pole mingi eriti uue raamatuga, välja antud 2013.
Displaying 1 of 1 review