Minu Aasia saared. Kolm pühvlit ja kaks hobust

Minu... #172

by Margus Kalam, Mae Lender (Editor)

„Ohoo, sa oled Eestis, kauaks tulid?“ on tavaline küsimus, kui mõnd vana tuttavat või sõpra näen. „Sa ikka ei väsi!?“ imestatakse vastust kuuldes. Ei väsi. Mul on seda vaja. On vaja neid inimesi teistest kultuuridest ja teise nahavärviga minu ümber.

Armastan süüa karrit Bali rannas ja siis lennata järgmisele Indoneesia saarele. Nii olen sattunud Timoril festivalile, kus teisi turiste polegi. Tellinud külaelanikelt kokanduskursuse ja üllatunud, et toiduvalmistamiseks mõeldud siga alles ringi jookseb. Käinud Sumbal matusetseremoonial kadunukest ümber matmas ja laulnud kirikuõpetajatega karaoket. Koguni Lembonganile mesinädalaid veetma olen juhtunud.

See viimane tähendab, et lõpuks ometi õnnestus mul tutvuda kohaliku naisega ja õppida tundma pruudiluna ehk pühvlite ja hobuste kinkimise keerulisi nüansse. See ei ole nali. Kas ja kui palju ma neid veiseid ostsin, saate teada sellest raamatust.

Kui ma räägin oma lugu Indoneesias, öeldakse, et olin musta maagia mõju all…

288 pages, Paperback

Published January 25, 2024

Reviews

[Mariann · Rating 4 out of 5]

http://www.hyperebaaktiivne.ee/2024/0...

Margus Kalam "Minu Aasia saared. Kolm pühvlit ja kaks hobust" ühendab kaugete maadega tutvumise ning armumise eksootilisse indoneeslannasse. Autor on teadagi suur Aasia fänn. Kahjuks on mul "Minu Aasia" lugemata, aga kuulasin mehe esinemist kuskil podcastis ja sellest saati on tema raamat mu radaril olnud, aga näe, alustasin hoopis saarte raamatuga.

2019-2023, Indoneesia, Tai, Türgi ja Hongkong. Margus on nagu ikka Aasias rändamas, kui ta kohtub Balil ühes baaris ühe tütarlapsega, kellega tekib klapp. Mees on võlutud, kui mitte öelda ära tehtud. Neiuga suhtlemine jääb saatma ta põnevaid retki teistele saartele, kuid midagi on mäda. Mingitel teemadel pole tüdruk nõus vestlema, näiteks kuidas ta suudab endale korterit lubada, kui tööl ei käi. Punaseid lipukesi lehvib palju, kuid Margus rehmab neile käega ja viib naise Taise reisile. Mees on juba valmis teda kosima, aga siis...

"Minu Aasia saared" pakub armastust, saladusi, draamat, muhedat juttu, reisimuljeid, kultuuride avastamist. Ma ei valinud antud teost järgmiseks teadlikult selle järgi, et sarnaselt eelmisele ("Viimane päikesetõus") toimub ka tolle tegevus Indoneesias, mitte küll Jaava saarel, vaid Balil, Sumbal ja Timoril. Oli suur äratundmine, kui jälle üks suur suitsetamine pihta hakkas. Keskkond on siiski erinev, sest ülikoolilinna asemel seikleb autor väikestes külades ja keset loodust. Millegipärast rõhutatakse vähemalt kolm korda, et Aasias on tualettpoti asemel auk maas, aga see selleks. Margus otsib avastamata pärleid, õpib kohalikke tundma ja tarnib käsitööd, lastes lugejal kõigest osa saada. Ta on oma seiklusi ka filminud, aga kuidas sa paned videot raamatusse? QR-koodiga muidugi! Nii annab raamat huvitavatele festivalidele ja tseremooniatele juurde pildi, värvid ning helid, ainult lõhnad jäävad puudu.

Meelde jääb sellest raamatust põhiliselt uskumatu armastuslugu. Sellist seebiooperit minu-sarjast küll ei oodanud. Aina keerasin lehti ja imestasin toimuva üle. Lõunamaa kaunitar jääbki salapäraseks, sest kahjuks pole temast ühtki pilti.

Lugu kulgeb igatahes ladusalt, kohaliku kultuuri kohta õpib üht koma teist ning igav ei hakka hetkekski. Kiidan ja soovitan!

Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!

[Hedi · Rating 5 out of 5]

Kuigi peatudes seekord rohkem Aasia saartel, on Marguse jutt endiselt hea ja voolav nagu põnev seiklusjutt, kus ei puudu ka armumine ja suhetedraamad. Kirjanik külastab saartel kohalikke, seega võib nende eluolust rohkelt lugeda. Tekst on haarav ning ma ise nautisin väga selle raamatu lugemist. Saartel olles arendab Margus suhte kohaliku neiuga ning nende armulugu on omamoodi humoorikas ja kaootiline. Siin on selge näide, et suur amumine sätib klapid silme-ette ning lootus sureb ikka viimasena.
Mainin ka seekord, et kui Margus kirjutaks uue raamatu, siis ma loeksin seda kindlasti, sest mulle väga meeldib autori kaasahaarav kirjastiil.

[Janne · Rating 5 out of 5]

See oli üks väga omamoodi raamat, sest tegelikult keerles suurem osa tegevusest mu meelest hoopis ümber ühe veidi kummalise Aasia neiu ja mitte niivõrd reisimise. Kokku tuli igal juhul üks väga mõnus seiklusjutt, mis mulle väga meeldis. Okei, no ikka ühelt saarelt teisele reisimisest oli ka juttu ja et juttu ilmestada, olid juurde lisatud QR-koodid, mille kaudu jõuab Youtube’i, kus saab neid klipikesi vaadata. Igal juhul arvan ma, et teistel raamatutel võiks ka nii olla 😀

Ma leidsin end lugedes tihti mõtlemas, et siin lehvivad maailma suurimad punased lipud 🚩, aga nagu autor raamatusse pühenduse alla kirjutas, siis “ega ta päriselt nii rumal pole, kui siin raamatus” 😆

[Trude T. · Rating 4 out of 5]

Marguse kaubarännakud viivad ta erinevatele Aasia saartele, kus ta kohalikku käsitööd otsimas käib. Juhtub aga nii, et ootamatult tekib tema ellu Sumbalt päris neiuke, kellega suhted ja suhtlus arenevad vägagi seebiooperilikus rütmis. Raamat on ladusalt kirjutatud ja mulle meeldis, et peatükkide alguses oli kirjas, et mis saarel ja millal tegevus toimub. Lisaks nägin esmakordselt, et reisiraamatus on peatükkide lõpus QR-koodid, mis viisid mugavalt Youtube keskkonda, kus sai vaadata lühiklippe parasjagu jutuks olnud tegevusest. Nii huvitav oli lisaks lugemisele vaadata ka videopildis autentset saarerahva kultuurifestivali, hoopis teistmoodi matusepidustusi ja katsumusterohket sumpamist paksus mudas.

[Harri T · Rating 3 out of 5]

Aasia armuseiklused ja kultuuridevahelised erinevused. Sekka veidi ka muud juttu. :)

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

See lugu viib meid Indoneesia saartele: eksootilisele Sumbale ja Timorile, lisaks mitte-nii-eksootilisele Balile ja Taisse Phi Phi Don saarele. Vahepeal toimub ühelt saarelt teisele sattumine leheküljevälgatusel, nii et ei saagi kohe aru, et uus peatükk juba uues kohas.
Ja nagu ikka "Minu..." sarjas, nii ka siin on küsimus, et kuskohas on balanss isikliku loo ja maid-rahvaid tutvustava info vahel. Sissejuhatus lubab mingit kummalist (isiklikku) lugu. Siis algavad sisupeatükid, need rahuldavad saareelust huvitujaid. Kõik läks silme ees elama, mulle tulid lugedes meelde enda kõige räpasemad öömajad ja kummalised elektriskeemid jms. Aga mina isiklikult küll keerasin lehti ja ootasin seda lubatud lugu...
Ja siis see algas. Lugu Sumba saarelt Balile saabunud tüdrukust ja sellest, mismoodi ta meie autori ära võlus.
Mitte miski pole siin üheselt mõistetav. Kas see tüdruk oli diagnoosiväärt hull või lihtsalt looduslaps või kaval naine. Igatahes dialoog tõmbas kaasa ja täiesti võimatu oli mul lõplikku seisukohta võtta, et kes ta on. Justkui polekski inimene, mingi eksootiline olend, kes peaaegu mitte midagi läänemaailmast ei tea.
Mulle eriti ei meeldinud see, et esimene sisupeatükk algab grammatiliselt ebakorrektse tekstisõnumiga eestlaste vahel (oleks võinud panna märkuse juurde, et kirjaviis muutmata), aga edasi meeldis mulle väga, kuidas on tõlkes edasi antud Aasia inimeste inglise keel. Kui raske on suhelda, kui sul vahel polegi muud kui lihtsalt infoaugud ja nende vahel paar sillakest.
Siin raamatus on ka palju muud kui see tüdruk eksootiliselt saarelt. On mahlakaid detaile, millest mõni võib loomakaitsjatele haiget teha. Minu lemmiklooks osutub viimane peatükk: lugu kirjanikust, kes käis enne Margust sealkandis ja keda sinna tagasi oodatakse... Rohkem ei saa öelda, muidu rikun nalja ära.

[Helena · Rating 4 out of 5]

Ei saa salata, et Margus Kalamil kirjasulg jookseb, dialoogi on palju ning lugemine läheb kiirelt.
Taaskord teemaks, et kuigi reisikirjeldusi oli: kohalike elutingimused, söögiharjumused, muusika ja tantsulembus, kõik see oli kenasti kirjas. Sellest hoolimata on pool raamatut justkui suhtedraama. Tavaliselt loen minu sarja raamatu läbi ning siis vaatan pilte, et näha kuidas minu kujutlusvõime ühtis reaalsusega. No seda raamatut lugedes hakkasin peagi sirvima, et milline see kohalik piiga küll välja näeb, et ühel 48.a mehel pea nii sassi suudab ajada. Peab ikka mega ilus olema, kui käitumises nõnda labane ja lihtsameelse mõtteviisiga, lisaks enamuse ajast biopolaarse käitumisega (pidev kõrgenenud meeleolu vaheldus neiul depressiooni ja kummaliste draamadega) tütarlaps suudab ühe justkui pealtnäha mõistliku mehe viia selliste äärmusteni ning soovini astuda abiellu. Tõenäoliselt autorile endale lihtsalt draama suhtes väga meeldib. Mu silmad ei jõudnud seda hullumeelsust ära punnitada :) Meestele võiks selle raamatu nina alla panna, et las loevad ja saavad aru, kui toredad ikka on eesti naised!

[Triin Soom · Rating 4 out of 5]

Alustuseks ütleks, et "Minu Aasia" meeldis mulle rohkem. Käesolevas raamatus oli liiga vähe saartest ja sealsest elust, alles lõpus keskendus autor sellele ning liiga palju naise otsingutest ja ühest konkreetsest naisest. Kuigi ma ei ole vägivaldne inimene, siis vahepeal tekkis küll tunne, et paneks kirjanikule nuiaga, et äkki siis tuleks tal mõistus koju. Kui kõik ümbritsevad inimesed ütlevad ka, et asi ei ole õige, siis kuidas ikka armumine nii pimedaks lööb ja igasuguse mõtlemisvõime ära võtab. Samuti on arusaamatu miks ajavad valged mehed neid tumedanahalisi naisi taga, aga nagu autor kirjutas, siis ilmselt ei pea nendega tõesti niipalju pingutama kui näiteks Eesti naistega. Nagu mu sõbranna ütleb, siis rass ja klass peavad paarisuhtes ühtima ja kui nii ei ole, siis ei saagi asjast midagi välja tulla.