Mälestused II. Võru tänav. Lapsepõlv

Mälestused #2

by Mihkel Mutt

Selles raamatus on juttu mu kodusest elust. Kool on teadlikult kõrvale jäetud, sest kõik sellega seonduv moodustab lapse ja nooruki elus terve omaette maailma. Vähemalt minuga on nõnda, sellepärast räägin koolist eraldi järgmises osas. Küll aga meenutan siin üksikasjalikumalt isa, ema, vanaema ja paljut muud, mis rangelt võttes kuulub hoopis täiskasvanute maailma.

204 pages, Hardcover

First published January 1, 2009

About the author

Mihkel Mutt studied philology and journalism at the University of Tartu from 1971 to 1976. After completing his studies, he was an editor at a publishing house and for various literary journals until 1987. He's been also a dramatist at a youth theater (Noorsooteater), worked for weekly newspapers. and written scripts for TV-series.

Mihkel Mutt was a member of the literary cooperative "Kupar" that was founded in 1987 by ten writers as the first non-state publishing house in the former Soviet Union. From 1992 to 1999 he was the president of PEN Estonia

From 1997 to 2005 Mutt headed the cultural journal Sirp. He has been the editor-in-chief of Estonia's foremost literary magazine Looming since November 2005.

Mihkel Mutt made his name as a theatre and literary critic and satirist in the early 1970s. His first short stories were published at the end of the decade and his first book came out in 1980. His early prose is characterized by irony and satire. His novels deal with socio-cultural and interpersonal issues, marriage problems etc. Many of his characters are urban intellectuals or artistically inclined dropouts. In his latest novels he has documented the arrival of the free-market economy and open society in Estonia and their impact on various social groups. Beside novels and stories he has published travel books and books for children and continued as a prolific cultural critic. After the restoration of Estonia's independence he started writing columns for various newspapers (mainly about social issues and world politics). He has translated angloamerican authors for the stage (A.Wesker, T.Stoppard, E.O'Neill, D.Pownall etc.)

He has been awarded with the Tuglas' Prize (for the best short story of an year in 1981 and 2007) and has twice received the Virumaa Literature Prize for the best historical novel of an year (in 1994 for Rahvusvaheline mees, describing Estonia's pursuit for international recognition, and Kooparahvas läheb ajalukku, whick looks back at the past half a century in Estonia's history.

Among his books are novels, short story collections, children's books, travel diaries, essays and criticism, memoires and a play.

Reviews

[Oskar · Rating 4 out of 5]

Selle suve esimene suur lugemisprojektina võtsin ette mõned aastad tagasi ilmunud Mihkel Muti kuueosalise mälestustesarja. Olen juba tükk aega selle sarjaga hoogu võtnud ning lõpuks sain kohalt minema. Ja veel millise hooga! Põhimõtteliselt raamat päevas.

Panen siinkohal kirja mõned mõtted, mis ma igast raamatust endaga kaasa võtsin.

Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused - Meie suguvõsade lood on ikka uskumatult põnevad ja täis uskumatuid edulugusid. Jõutakse väikestest talukohtadest välja küll Washingtoni, küll Uus-Meremaale. Kõige selle nukra ja traagilise kõrval, mida meile on 20. sajand pakkunud, on ikka rõõmustav lugeda, kui jändrik on ikka eesti rahvas.
Mälestused II. Võru tänav. Lapsepõlv - Üks rohelusse uppuv majake, iserajatud spordiplats aia nurgas ning mööda õue ringi sibliv ja natuke turtsuv šoti terjer - kõik see oli ka minu lapsepõlve pärisosa.
Mälestused III. Sitik sügab. Kooliaeg - Õpetajate mõju õpilastele saab tegelikult mõista ikka alles aastakümnete pärast. Kui mõni sinu klassi ees pillutud lausekatke või antud tund on tal meeles ka poole sajandi pärast, siis see on ehk suurim tunnustus su tööle üldse.
Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool - Kindlasti minu lemmikosa Muti mälestustesarjast. Lustakad lood kaastudengitest ja õppejõududest, kes oma veidruste või ütlemistega on autori mällu talletanud. Igati tore ülevaade tollal Tartus valitsenud vaimsusest ja selle kandjatest.
Mälestused V. Päikesepoolel - Ma tean! Ma tean! Olen ikka lugenud kenakese hulga teoseid, mis kujutavad nõukaaja elu ja olu (eriti loovisikute kohta). AGA...! Aga minu mõistusele on ikka täiesti vastuvõetamatu see, kui suur osa tollastest päevadest veedeti alkoholiuimas. Mindi tööle pohmeluses, seal parandati kolleegidega vaikselt pead ja õhtu mindi koos edasi jooma. Paarkümmend aastat veel Nõukogude okupatsiooni ja see rahvas oleks end lihtsalt surnuks joonud.
Mälestused VI. Elukott - Kahes viimases osas oli peaaegu teise peategelase rolli tõusnud Mati Unt. Mutt kirjutab oma kaasteelisest tõeliselt soojalt ja sügava austusega. Ta analüüsib pikalt Undi rolli ja tähtsust meie kultuuriruumis käesolevate aastakümnete vältel. See tekitas ka minus soovi teha Undi loominguga taastutvust. Sai osasid tema teoseid küll gümnaasiumis loetud, kuid erilist vaimustust need toona ei tekitanud. Ehk on nüüd õige aeg taas proovida.

Tõeliselt mõnus oli isand Mutiga seda doominot laduda ning kuulata pajatusi möödunud aegadest ja lugusid tema eluteed rohkem või vähem mõjutanud inimeste kohta. Loodan, et autoril jätkub tahtmist ja jõudu selle mälestustesarjaga jätkata, sest müstilised üheksakümnendad alles ootavad meid ees. Lennart juba helistas. ;)


Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Mihkel Muti mälestustesarja algus. Mulle meeldib, kuidas Mutt oma mälestused lahendas, lugeda on mõnus pisemate portsudega, aga arvan siin nägevat ka kirjastuslikku vaistu: nii saab ju inimesi rohkem raamatuid ostma, üks väike raamat korraga.
Eelmälestused on sellest ajast, mis oli enne autori enda sündi. Õigemini algab kõik ikka tavalise memuaarina, esimeste isiklike mälestustega, ja takerdub siis sellesse, et kust ta tegelikult tulnud on. Et kedagi mõista, tuleb vaadata tema tausta ja juuri. Tuleb pealkiri „Stopp!“ ja otsus minna kaugete aegade taha.
Muti ema ja isa kandsid juba enne teineteise leidmist sama perekonnanime ja olid omavahel sugulased (kaugelt, aga „vähem kui seitse põlve“). Muti suguvõsa on pärit Tuhalaanest – Viljandimaa külast, kust on pärit muide minu esimesed mälestused, mu lapsepõlveaastad. Aga tema enda isa lapsepõlv möödus hoopis Washingtonis ja New Yorkis, ta isaisa oli sõjaväelane, Riigikogu liige ja diplomaat. Nii kirjeldab Mutt (juba mälestuste teises osas, Tartu lapsepõlves) oma kentsakat mulli. Tundub uskumatu, aga nõukogude Tartu äärelinnas asus majake, kus koduseks keeleks oli inglise keel, küpsetati ameerikalikku kõrvitsakooki, tehti Ameerika fotokaameraga pilte ja aias kasvatati ookeani tagant pärit seemnetest kõrget maisi. Suur osa mööblist-nõudest oli aga pärit suguvõsale kuulunud Kiidjärve mõisast.
Nii et kui Mihkel Mutt tundub vahel kuidagi epateeriv, siis see on sellepärast, et ta ongi meie, talupojakultuuri mõistes nagu aadel (küllap nad Lennart Meriga seeläbi teineteist leidsidki, minu meelest on nad sarnase taustaga ja sarnased inimtüübid). Ahjaa, vaarisa oli Mutil kuulsa Cimze seminari lõpetanud ja koolijuht.
Väga inspireeriv ja ikka veel meeles püsiv alateema on küsimus, et mis Mihkli isaisa Victor Mutiga - sõjaväelase ja diplomaadiga - siis ikkagi edasi sai pärast seda, kui ta kinni võeti. On mitu vihjet selle kohta, et mees jäi nõukogude võimu käes ellu ja aitas nõukogude vägesid oma strateegilise ajuga kuni 1945ndani Berliini alla välja ning alles siis koristati ära. Võibolla tänu sellele koostööle pääseski perekond edasisest kiusamisest-küüditamisest? Ei tea, aga Mutt ise on need faktid välja toonud ja nende ümber spekuleerinud. Tema arutelusid on huvitav lugeda: nuhkimiskultuur, eestlaste erinevad „rassid“, töökasvatus jne. Ja korduvalt jõuab ta tagasi selle teema juurde, et ta teadis juba varasest lapseeast peale, et ta on teistsugune, nende pere pole selline nagu teised.
Mina suudan nõukogude ajastu hirmukultuuri vaid ette kujutada. Ja peab ütlema, et Muti mälestused ei mõju eriti hirmsalt J. Kõlama jääb ikkagi väikekodanlik omamoodi turvaline maailm, kuigi ta sõnades mitu korda kinnitab, et ta lektorist isa oli hirmu täis ja ütles, et „meid kindlasti jälgitakse“...