What do you think?
Rate this book
Mälestused #5
Mälestused V. Päikesepoolel
Mälestuste järg räägib noore mehe sisseelamisest Tallinna ringkondadesse, tööst Eesti Raamatus ja Loomingus, kolleegidest ja seltsielust.
247 pages, Hardcover
First published January 1, 2011
8 people want to read
About the author
Mihkel Mutt
53 books19 followersMihkel Mutt studied philology and journalism at the University of Tartu from 1971 to 1976. After completing his studies, he was an editor at a publishing house and for various literary journals until 1987. He's been also a dramatist at a youth theater (Noorsooteater), worked for weekly newspapers. and written scripts for TV-series.
Mihkel Mutt was a member of the literary cooperative "Kupar" that was founded in 1987 by ten writers as the first non-state publishing house in the former Soviet Union. From 1992 to 1999 he was the president of PEN Estonia
From 1997 to 2005 Mutt headed the cultural journal Sirp. He has been the editor-in-chief of Estonia's foremost literary magazine Looming since November 2005.
Mihkel Mutt made his name as a theatre and literary critic and satirist in the early 1970s. His first short stories were published at the end of the decade and his first book came out in 1980. His early prose is characterized by irony and satire. His novels deal with socio-cultural and interpersonal issues, marriage problems etc. Many of his characters are urban intellectuals or artistically inclined dropouts. In his latest novels he has documented the arrival of the free-market economy and open society in Estonia and their impact on various social groups. Beside novels and stories he has published travel books and books for children and continued as a prolific cultural critic. After the restoration of Estonia's independence he started writing columns for various newspapers (mainly about social issues and world politics). He has translated angloamerican authors for the stage (A.Wesker, T.Stoppard, E.O'Neill, D.Pownall etc.)
He has been awarded with the Tuglas' Prize (for the best short story of an year in 1981 and 2007) and has twice received the Virumaa Literature Prize for the best historical novel of an year (in 1994 for Rahvusvaheline mees, describing Estonia's pursuit for international recognition, and Kooparahvas läheb ajalukku, whick looks back at the past half a century in Estonia's history.
Among his books are novels, short story collections, children's books, travel diaries, essays and criticism, memoires and a play.
Mihkel Mutt was a member of the literary cooperative "Kupar" that was founded in 1987 by ten writers as the first non-state publishing house in the former Soviet Union. From 1992 to 1999 he was the president of PEN Estonia
From 1997 to 2005 Mutt headed the cultural journal Sirp. He has been the editor-in-chief of Estonia's foremost literary magazine Looming since November 2005.
Mihkel Mutt made his name as a theatre and literary critic and satirist in the early 1970s. His first short stories were published at the end of the decade and his first book came out in 1980. His early prose is characterized by irony and satire. His novels deal with socio-cultural and interpersonal issues, marriage problems etc. Many of his characters are urban intellectuals or artistically inclined dropouts. In his latest novels he has documented the arrival of the free-market economy and open society in Estonia and their impact on various social groups. Beside novels and stories he has published travel books and books for children and continued as a prolific cultural critic. After the restoration of Estonia's independence he started writing columns for various newspapers (mainly about social issues and world politics). He has translated angloamerican authors for the stage (A.Wesker, T.Stoppard, E.O'Neill, D.Pownall etc.)
He has been awarded with the Tuglas' Prize (for the best short story of an year in 1981 and 2007) and has twice received the Virumaa Literature Prize for the best historical novel of an year (in 1994 for Rahvusvaheline mees, describing Estonia's pursuit for international recognition, and Kooparahvas läheb ajalukku, whick looks back at the past half a century in Estonia's history.
Among his books are novels, short story collections, children's books, travel diaries, essays and criticism, memoires and a play.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 2 of 2 reviews
June 22, 2018
Selle suve esimene suur lugemisprojektina võtsin ette mõned aastad tagasi ilmunud Mihkel Muti kuueosalise mälestustesarja. Olen juba tükk aega selle sarjaga hoogu võtnud ning lõpuks sain kohalt minema. Ja veel millise hooga! Põhimõtteliselt raamat päevas.
Panen siinkohal kirja mõned mõtted, mis ma igast raamatust endaga kaasa võtsin.
Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused - Meie suguvõsade lood on ikka uskumatult põnevad ja täis uskumatuid edulugusid. Jõutakse väikestest talukohtadest välja küll Washingtoni, küll Uus-Meremaale. Kõige selle nukra ja traagilise kõrval, mida meile on 20. sajand pakkunud, on ikka rõõmustav lugeda, kui jändrik on ikka eesti rahvas.
Mälestused II. Võru tänav. Lapsepõlv - Üks rohelusse uppuv majake, iserajatud spordiplats aia nurgas ning mööda õue ringi sibliv ja natuke turtsuv šoti terjer - kõik see oli ka minu lapsepõlve pärisosa.
Mälestused III. Sitik sügab. Kooliaeg - Õpetajate mõju õpilastele saab tegelikult mõista ikka alles aastakümnete pärast. Kui mõni sinu klassi ees pillutud lausekatke või antud tund on tal meeles ka poole sajandi pärast, siis see on ehk suurim tunnustus su tööle üldse.
Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool - Kindlasti minu lemmikosa Muti mälestustesarjast. Lustakad lood kaastudengitest ja õppejõududest, kes oma veidruste või ütlemistega on autori mällu talletanud. Igati tore ülevaade tollal Tartus valitsenud vaimsusest ja selle kandjatest.
Mälestused V. Päikesepoolel - Ma tean! Ma tean! Olen ikka lugenud kenakese hulga teoseid, mis kujutavad nõukaaja elu ja olu (eriti loovisikute kohta). AGA...! Aga minu mõistusele on ikka täiesti vastuvõetamatu see, kui suur osa tollastest päevadest veedeti alkoholiuimas. Mindi tööle pohmeluses, seal parandati kolleegidega vaikselt pead ja õhtu mindi koos edasi jooma. Paarkümmend aastat veel Nõukogude okupatsiooni ja see rahvas oleks end lihtsalt surnuks joonud.
Mälestused VI. Elukott - Kahes viimases osas oli peaaegu teise peategelase rolli tõusnud Mati Unt. Mutt kirjutab oma kaasteelisest tõeliselt soojalt ja sügava austusega. Ta analüüsib pikalt Undi rolli ja tähtsust meie kultuuriruumis käesolevate aastakümnete vältel. See tekitas ka minus soovi teha Undi loominguga taastutvust. Sai osasid tema teoseid küll gümnaasiumis loetud, kuid erilist vaimustust need toona ei tekitanud. Ehk on nüüd õige aeg taas proovida.
Tõeliselt mõnus oli isand Mutiga seda doominot laduda ning kuulata pajatusi möödunud aegadest ja lugusid tema eluteed rohkem või vähem mõjutanud inimeste kohta. Loodan, et autoril jätkub tahtmist ja jõudu selle mälestustesarjaga jätkata, sest müstilised üheksakümnendad alles ootavad meid ees. Lennart juba helistas. ;)
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Panen siinkohal kirja mõned mõtted, mis ma igast raamatust endaga kaasa võtsin.
Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused - Meie suguvõsade lood on ikka uskumatult põnevad ja täis uskumatuid edulugusid. Jõutakse väikestest talukohtadest välja küll Washingtoni, küll Uus-Meremaale. Kõige selle nukra ja traagilise kõrval, mida meile on 20. sajand pakkunud, on ikka rõõmustav lugeda, kui jändrik on ikka eesti rahvas.
Mälestused II. Võru tänav. Lapsepõlv - Üks rohelusse uppuv majake, iserajatud spordiplats aia nurgas ning mööda õue ringi sibliv ja natuke turtsuv šoti terjer - kõik see oli ka minu lapsepõlve pärisosa.
Mälestused III. Sitik sügab. Kooliaeg - Õpetajate mõju õpilastele saab tegelikult mõista ikka alles aastakümnete pärast. Kui mõni sinu klassi ees pillutud lausekatke või antud tund on tal meeles ka poole sajandi pärast, siis see on ehk suurim tunnustus su tööle üldse.
Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool - Kindlasti minu lemmikosa Muti mälestustesarjast. Lustakad lood kaastudengitest ja õppejõududest, kes oma veidruste või ütlemistega on autori mällu talletanud. Igati tore ülevaade tollal Tartus valitsenud vaimsusest ja selle kandjatest.
Mälestused V. Päikesepoolel - Ma tean! Ma tean! Olen ikka lugenud kenakese hulga teoseid, mis kujutavad nõukaaja elu ja olu (eriti loovisikute kohta). AGA...! Aga minu mõistusele on ikka täiesti vastuvõetamatu see, kui suur osa tollastest päevadest veedeti alkoholiuimas. Mindi tööle pohmeluses, seal parandati kolleegidega vaikselt pead ja õhtu mindi koos edasi jooma. Paarkümmend aastat veel Nõukogude okupatsiooni ja see rahvas oleks end lihtsalt surnuks joonud.
Mälestused VI. Elukott - Kahes viimases osas oli peaaegu teise peategelase rolli tõusnud Mati Unt. Mutt kirjutab oma kaasteelisest tõeliselt soojalt ja sügava austusega. Ta analüüsib pikalt Undi rolli ja tähtsust meie kultuuriruumis käesolevate aastakümnete vältel. See tekitas ka minus soovi teha Undi loominguga taastutvust. Sai osasid tema teoseid küll gümnaasiumis loetud, kuid erilist vaimustust need toona ei tekitanud. Ehk on nüüd õige aeg taas proovida.
Tõeliselt mõnus oli isand Mutiga seda doominot laduda ning kuulata pajatusi möödunud aegadest ja lugusid tema eluteed rohkem või vähem mõjutanud inimeste kohta. Loodan, et autoril jätkub tahtmist ja jõudu selle mälestustesarjaga jätkata, sest müstilised üheksakümnendad alles ootavad meid ees. Lennart juba helistas. ;)
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
January 29, 2023
Loen neid Muti mälestusi üle pika aja üle. Kuna lapsepõlvede kirjeldused on mu jaoks igavad, alustasin 4. köitest (1970. aastate esimesel poolel Tartu Ülikoolis) ja nüüd neelasin otsa 5. köite (noore kriitiku ja kirjanikuna 1970. aastate teise poole ja 1980. aastate alguse Tallinnas) ja kohe jätkan 6. köitega, mida mäletan samuti heana. Ma olen siin hulgale raamatutele 5 tärni pannud, aga tihti ikka niiviisi "heatahtlikult". Muti mälestuste nende osade puhul on need tärnid allahindluseta. Tõenäoliselt on need on kõige paremad raamatud, mis eesti kirjaniku poolt 2010. aastatel kirjutati.
Kui püüda nende mälestuste kohta midagi asjalikku öelda, siis minu meelest on olulised kaks punkti. Esiteks, Mutt on lihtsalt imeline psühholoog ja inimeste jälgija. Inimesed huvitavad Mutti, ta on nähtavasti aldis suhtleja, ta suudab leida inimese sisemise põhikoodi ja tal on kohatud inimeste suhtes suurepärane mälu. Muti sõnaportreed (ülikoolikaaslastest, õppejõududest, kirjanikest, kunstnikest, lavastajatest, näitlejatest, kriitikutest) on kirjutatud uskumatult peene sulega. Ja nagu ta ise kuskil mainib, teda köidab minevik. Ta tõesti sõuab "mälestuste kuldsel jõel" – inimeste, suhete, meeleolude, eluviiside meenutamine valmistab talle naudingut, mida ta lahkelt ja osavalt lugejaga jagab. Individuaalsetest psühhograafiatest moodustub veetlev ja veenev ajastu koondportree.
Teine punkt on esimesega seotud. Kui Muti ilukirjanduslikud teosed on iroonilised, sarkastilised, küünilised, nii et õrnahingelisemal lugejal võib tekkida küsimusi autori humaansuse kohta, siis mälestustes jääb, vastupidi, kõlama hästi heatahtlik ja südamlik toon. Mutt ei keskendu iseendale, ei andu nartsissismile, eneseõigustamisele või -upitamisele. Kuna tal puuduvad sellised kompleksid, on tema pilk pööratud peamiselt väljapoole. Muti portreed kaasteelistest on läbinisti heatahtlikud, südamlikud, mõistvad. Ta eritleb inimesi ja nende iseloome, võimeid ja nõrkusi kohati muigega, kohati kaastundlikult, tihti imetlusega, ent mitte kunagi õelalt. Ainsa halva momendina pean tunnistama, et see raamat tekitas kadedust. Kadedust autori vastu, kes on niivõrd intelligentne, tähelepanelik, hiilgava mälu, huvitava elukäigu ja silmapaistvate sõprade ja tuttavatega. Ja natuke ka nende tuttavate vastu, keda ta sellise kuldse sulega mäletab.
Kui püüda nende mälestuste kohta midagi asjalikku öelda, siis minu meelest on olulised kaks punkti. Esiteks, Mutt on lihtsalt imeline psühholoog ja inimeste jälgija. Inimesed huvitavad Mutti, ta on nähtavasti aldis suhtleja, ta suudab leida inimese sisemise põhikoodi ja tal on kohatud inimeste suhtes suurepärane mälu. Muti sõnaportreed (ülikoolikaaslastest, õppejõududest, kirjanikest, kunstnikest, lavastajatest, näitlejatest, kriitikutest) on kirjutatud uskumatult peene sulega. Ja nagu ta ise kuskil mainib, teda köidab minevik. Ta tõesti sõuab "mälestuste kuldsel jõel" – inimeste, suhete, meeleolude, eluviiside meenutamine valmistab talle naudingut, mida ta lahkelt ja osavalt lugejaga jagab. Individuaalsetest psühhograafiatest moodustub veetlev ja veenev ajastu koondportree.
Teine punkt on esimesega seotud. Kui Muti ilukirjanduslikud teosed on iroonilised, sarkastilised, küünilised, nii et õrnahingelisemal lugejal võib tekkida küsimusi autori humaansuse kohta, siis mälestustes jääb, vastupidi, kõlama hästi heatahtlik ja südamlik toon. Mutt ei keskendu iseendale, ei andu nartsissismile, eneseõigustamisele või -upitamisele. Kuna tal puuduvad sellised kompleksid, on tema pilk pööratud peamiselt väljapoole. Muti portreed kaasteelistest on läbinisti heatahtlikud, südamlikud, mõistvad. Ta eritleb inimesi ja nende iseloome, võimeid ja nõrkusi kohati muigega, kohati kaastundlikult, tihti imetlusega, ent mitte kunagi õelalt. Ainsa halva momendina pean tunnistama, et see raamat tekitas kadedust. Kadedust autori vastu, kes on niivõrd intelligentne, tähelepanelik, hiilgava mälu, huvitava elukäigu ja silmapaistvate sõprade ja tuttavatega. Ja natuke ka nende tuttavate vastu, keda ta sellise kuldse sulega mäletab.
Displaying 1 - 2 of 2 reviews