Õnn soosib julgeid

by Kertu Jukkum

Avastan, et mul on aasta lisaaega. Hetkegi raiskamata panen gloobuse keerlema ja pakin seljakoti. Üheotsapilet viib maailma ohtlikematesse riikidesse, kus kõik teed ei vii lemmikpaika. Ent iga jumala päev on täis seiklusi ja tänulikkust. Elan kui mitut elu korraga ja palvetan vahel, et ikka hästi läheks. Kui usaldada elumerelaineid ja õnn pole maha jätnud, läheb viimaks kõik hästi.

Olavi Ruitlane: Tundlikult elusa tekstiga kontrastide raamat, mis viib kirjeldamise asemel kohale. Lummav ja põnev, samuti vastutustundetu ja ohtlik.

Kertu Jukkumil puudub enesealalhoiuinstinkt, lähedastel tuleks ta kinni siduda, iga kord kui ta seljakotti pakkima asub.

Lauri Räpp: See raamat tekitab vastupandamatu soovi sukelduda pea eest seiklustesse, tundmatusse. Nüüd ja kohe. Sest kõige mäletamisväärsemad lood sünnivad väljaspool mugavustsooni. Neil lehekülgedel Kertuga kaasa seigeldes võib veel kord kinnitada, et rännates ei avasta me ainult maailma, vaid õpime tundma ka iseennast ja saame paremaks inimeseks.

Läbi Kesk-Ameerika rännates on Kertu igas hetkes päriselt kohal. Olgu see milline tahes. Sel viisil õpime märkama nähtamatut ja kasvatame empaatiat. Unustamata, et teistsuguse maailma ja inimeste mõistmine ei tähenda ilmtingimata kõigega nõustumist. Aga lõpuks on inimene ikka inimene, ükskõik millisesse puntki maailmakaardil ta oma kodukoha tähistamiseks nõela saab torgata.

Möödunule tagasi vaadates näib, et aeg kulus kiiremini siis,kui elus juhtus midagi eriti head ja meeldejäävat. Kui ma raamatu viimase lause olin lõpetanud, tundus et möödunud oli vaid üürike viiv. See pole muud kui märk, et lugemisele kulutatud aeg oli iga sekundit väärt.

271 pages, Paperback

Published January 25, 2024

Reviews

[Liisi Viljalo · Rating 4 out of 5]

Kuigi me isiklikult ei tunne, on Kertu nii minu inimene, vaid julgust, powerit, pealehakkamist ja energiat on tal ca 100x rohkem: teeb hullumeelseid spordiväljakutseid (teen ka, aga mitte mitmekordseid triatlone) ja reisib soojadesse eksootlistesse maadesse veidi ehk lausa liiga julgelt ja plaanivabalt. Õnn teda taaskord soosis, aga siin raamatus kirjeldatud seiklused olid ikka mitmel korral ka päris puhas õnnemäng, et kõik lõpuks hästi läks. Üksi ma täpselt samasugust reisi poleks julgenud valge naisena ette võtta, koos Kertuga aga kahekesi oleks see ülivinge olnud. :) Olen ise Aasias 3 kuud ringi seigelnud ja pisut oman taolist kaootilist reisikogemust, Ladina-Ameerika riigid aga on olnud mu ammune unistus. Kõik raamatus oli voolav, spontaanne, vahetu, sekka Kertu enda mõtisklused elulistel ja eksistentsiaalsetel teemadel.
Küll jäid häirima üsna mitmed kirjavead, mille terava silmaga toimetaja oleks võinud üles leida.

[Mae Lender · Rating 5 out of 5]

Sama stiil nagu eelnevateski raamatutes - hoogne, kerge, mõnus. Ilmselt samasugune nagu tema reisidki. Meeletu energia ja väsimatus, aina teel, aina minemas. Mina nii ei jaksaks, ma olen vilets ümberpaikneja, tahan minna... ja olla. Ma ei saa aru, kuidas ta jõuab!? Loksub "kanabussiga" tunde ja tunde, siis sebib jooksupealt öömaja - ja juba paneb, saba seljas, mäe otsa või laintesse või mingite segaste tüüpidega kohtuma. Kusjuures kõige selle vahepeal korraldab juba järgmiseks varahommikuks ka järjekordse sõiduvahendi, mis viiks ta järjekordse bussijaama juurde, kust omakorda saaks suurema magistraali äärde, kust järgmine buss leida. Ja ega ta siis järgmisel hommikul silmi lahti lüües hakka selle takso ja/või bussi peale minema, kus sa sellega, ta tahab ju ka päikesetõusu näha. Ja mitte lihtsalt näha, vaid ikka kuskil mäe otsast või rannast või jumal teab kuskohast. Jesver, mul oli juba lugedes kops kinni ja veremaitse suus.

Teele juhtuvad tegelased on ka üle keskmise värvikad. Kui mõelda reisisihtkoha, Kesk-Ameerika, peale, siis pole ka imestada - joogised, pilves või muidu soodad. Toredaid inimesi on ka. Kui need juhtuvad mehed olema, siis teevad suure tõenäosusega viimasel minutil ka abieluettepaneku.

Ütleme nii, et lugedes on see kõik hirmus tore, aga tegelikult üksi reisida on ikka päris vägev tegu. Igatahes raamat tervikuna on selline mõnus isutekitaja.

PS. Mulle hirmsasti meeldib Jukkumi talupojamõistus, seda kohtab viimasel ajal üha harvemini. Sellised siia-sinna vahele torgatud lihtsad ja loogilised tõed.

PPS. Ma tean, et see jutt on kui hane selga vesi, aga ma siiski märgin siinkohal ära, et keeletoimetaja oleks tekstis võinud nipet-näpet teha.

[Anni · Rating 5 out of 5]

Pole varem tema raamatuid lugenud aga pean seda viga vist parandama.
Tõesti, wau naine, kes palju teeb, see palju jõuab või kuidas see nüüd oligi. Julge, pealehakkaja, üdini positiivne ja peamine, oskab enda üle naerda ja tunnistada eksimusi.
Raamat on selline kerge, hoogne ja hea suve lugemine.
Môningates kohtades hâiris siia sinna hüplev stiil.

[Anu Lill · Rating 4 out of 5]

Olles Kertuga reisides kokku juhtunud ja tema rännakuid veidi jälginud, ei lakka ma imestamast, et wow, on ikka powerit seigelda hulludes kohtades ja olla spontaanne, nii reisil kui ka elus.
Raamat möödub kiiresti, on kirjutatud päevaraamatu stiilis ja pigem lihtne amps.

[Harri T · Rating 3 out of 5]

Nn päevaraamat reisist. Iseenesest täitsa huvitav, aga nagu arvata võib, siis ühe seljakotirännaku kirjapanek on parajalt hüplik ja lihtsakoeline lugemine. Aga vahelduseks ka selline žanr ok.

[Marion · Rating 3 out of 5]

Iseenesest väga sisukas lugemine, aga vahepeal oleks võinud teksti ilmestamiseks paar pilti ka teksti vahel olla.
Kohati liiga rutakalt kirjutatud ja esines tekstikorduseid ja vigu.

[Triin Saar · Rating 5 out of 5]

Läheb liigagi ludinal😃. Nauditav ja kadedaks tegev lugemine, nagu ka Kertu eelnevad raamatud.

[Kaire Saarse · Rating 4 out of 5]

Super, mis julgus, ettevõtlikus ja eluenergia on sellel naisel. Eriti lahe on see, et ta oskab seda kõike sõnas nii hästi edasi anda.
Lugesin ja elasin kaasa. Vahel tabasin ennast mõttelt o my god. Aga täpselt õnn soosib julgeid ja hakkajaid.
Rohkem peal hakkamist ja elamist hetkes!