XIX sajandi 30. ja 40. aastatel oli Võru üks Liivimaa tähtsamaid hariduslinnu. Suur roll oli selles Heinrich Krümmeril, kes tõi 1832. aastal sinna üle oma erakool-pansionaadi. Kolm aastat hiljem jõudis Krümmeri kutsel Võrru noor õpetaja Heinrich Eisenschmidt. Raamatus kirjeldab ta vestelises laadis seda, kuidas algas tema koolmeistritee ja keda ta sellel kohtas.
Saatesõna lisab pisut tausta nii autori kui ka kooli kohta.
See on kahtlemata parem raamat, kui viimati LRis baltisakslasi esindanud Carl Hermann Hesse Tema peab kasvama, mina kahanema. Paide tohtri mälestusi, kuid selle raamatu viga on tegelikult sama: see on pea tapvalt sisutu. Jah, faktiliselt räägitakse olulisest õppeasutusest, kuid kirjeldused on suhteliselt pealiskaudsed, kuivad ja huumorivabad. Või kui huumorit on, siis on selle kirja pannud inimene, kel puudub huumorisoon. Ma annan sellele tsipa kõrgema hinde kui Hesse teosele, sest üksikud loodus- ja kohakirjeldused on päris mõnusad, kuigi neid sisustavad tegevused suhteliselt lapsikud. Tundub, et LRil ikka ei vea nende baltisakslastega.
P.S. Järelsõna, kuigi lühike, on parim osa raamatust.
Üsna armas kirjeldus erakoolielust 19. sajandi Võrus. Mu jaoks eriliselt armas isikliku sideme tõttu Võru ja üldse kogu Lõuna-Eestiga. Huvitavad olid ka autori mõtted õpetaja-õpilaste suhete kohta.
“Järgmisel päeval, 21. oktoobril, nägin Võru linna esimest korda, ja võib vaid aimata, millise ootusega. Kahjuks oli päev sombune ja sadas lörtsi ning seetõttu on mõistetav, et Võru ei jätnud ei kaugelt ega lähedalt esinduslikku muljet. Loomulikult on mulje palju soodsam, kui näha sillerdavate ümbritsetud linna päikeselisel suvepäeval ja ta näib, nagu üks poiss kunagi ütles, vähke täis kausina, millel petersell ümberringi. Oli hiline pärastlõuna, kui ma selle vastiku lörtsise ilmaga Võrru jõudsin, läbikülmunud, aga terve. Ei saa öelda, et elu Võru tänavatel oleks mind hämmastanud; oli vaikne, väga vaikne. Üksikul turuplatsil hävitasid kolm melanhoolset hane viimaseid riismeid platsi looduslikust kattest.” (lk 9)
See Krümmer tundub olevat olnud väga huvitav tegelane, tõesti kahju, et ta õpetamise/kasvatamise kohta miskit ei avaldanud. Armas ajalooline kirjatükk, kus on kirjeldatud paljude aastate jooksul kooliga seotud inimesi ja ainukesed mainitud naised on kellegi nimetud abikaasad ja saianaine tänavanurgal. Külm meeldetuletus, kui tühine on naiste olemasolu (haritud ja muidu) meeste jaoks olnud aegu tagasi, mitte kirjapanekut vajavalt tühine.
“Kuigi õppeasutuses õppisid peamiselt Läänemere provintside rikkaimate ja vanimate aadliperekondade pojad, ei esinenud siin junkerlust, st sellist vaimu et “mina olen juba sünni poolest midagi, seepärast pole mul vaja ka enam milleskski saada”. Ja et selline meelsus, mis igasugust püüdlust millegi vajaliku ja suure poole kammitseb ja takistab, meie juures puudus, oli just Kümmeri teene”.
Väga tore jutuke 19.sajandi koolist. Keel oli kuidagi armas ja tõmbas lugema. Selline tore ajaviide ja andis ka elamuse kujutada ette 19.sajandi koolielu.
Korraga nii hea sissevaade perioodi kui ka nauditav osasaamine ühe ausa ja tubli koolmeistri meelest. Siis tuli meelde, kelle parve Tõnisson ära uputas ja mille eest.
Noored mehed Võrumaal ladina keelt, aritmeetikat ja muud eluks vajalikku omandamas. Meeleahutuseks vaid pall (ja vihmasel ajal ainult teineteise närvid), millel/ga mängida.