Kiri kodust

by Carolina Pihelgas

Kiri kodust jõudis mõne aja pärast tagasi
koju, küll juba teises ümbrikus. Seda loeti
justkui esimest korda, kerge häbimaiguga.
Ja samas imestati, et kas tõesti aimasime
nii täpselt ette. Nojah, puud on kõrgemad
ja suhtleme ka teistmoodi, aga muidu oleks
kõik justkui varem. Ainult need kivid, mis
sadasid otse taevast meie kunagisele haua-
platsile, vot need ei lähe tõesti meelest.

74 pages, Paperback

First published January 1, 2014

Reviews

[Susanna]

Kõik need maastikud,
mis on üle elatud,
meeles, mälus.
Õigus särada kaugelt
ja õõnsalt nagu hoovimaja
aknad. Kellelegi ikka.
Sõrmed on üleni lillad,
sest talvel ei tule meelde,
et mustikad annavad värvi.
Sinu õige värv on midagi
hallikat, aga sild sa ei ole.

[Geret]

Enam ei püüa sa meelde tuletada / oma esimest mälestust. Pildid on / segunenud, tead ainult, et sündisid / ristteel ja sellest ajast saati oled end / tundnud kodus kõikjal, kuhu satud. / Kõikjal otsid vaikust, mis pole igal / pool ühesugune. Mineviku märgukirjad: / ikka tuletatakse meelde, kui habras / on olemise elulugu, mida keegi meist / pole valida saanud. (27)

Lõpuks teed ära kõik tööd, / mis lubatud said, aga kergem, / ei hakka. Hingad ikka raskelt, / magad rahutult, näed neidsamu / unenägusid umbteeks muutunud / koridoridest. Hallituse lõhn ei / lähe ära. Ei jäta sind rahule, ei / unusta. Uks sinu sisse läheb / sügavalt rinna alt, igal õhtul, / esiteks koputad, siis ootad. (30)

[Saara Lotta Linno]

Selle hirmunud metslooma pilgu,
mis öösiti vannitoast vastu vaatab,
oled sa ise kuskil hulkudes üles
korjanud. Nüüd võib igast tühisest
täkkest midagi mõranema hakata.
Astud mööda kaarti, lumiseid jõe-
kaldaid, otsid seda ammu kadund
kohta. Unesid mööda, mälusähvatuste
kiviringi pidi. Kuhugi ta jäi ju või.

(lk 28)

[Hanneleele]

Miks nad lehti puu külge tagasi
ei visanud? Nad oleks ju võinud,
aga ei, lehed topiti hoopis plastik-
kottidesse ja jäeti mäeveerele vedelema.
Kellelegi ei meeldi kõdu: kui lumi sulab,
olgu kohe rohi ja lillepidu. Lõket
ei lubata teha, isegi mitte omas toas.
See, mis põletamata jääb, laguneb
aegamisi või hakkab hilissügisel
pildialbumites kodu käima.

[Ulla Saar]

Leidsin end sellest tekstist.

[Aleksandra T.]

''On see luuletaja õnn, kui ei pea mitte
midagi ütlema?''

lk 31

[Konstantin]

Kuiv.


Terve elu õpitakse: kuidas inimestega
koos olla, kuidas olla üksinda. Terve
elu õpitakse ennast. Selgeks muidugi
keegi midagi ei saa, võib-olla ainult et
kuidas vigu vältida. Mõnikord võtad kätte
raamatuid, mõnikord lehitsed vahtralehti.
Püüad endas kasvatada igatsust ilusa järele,
kuigi pole päris kindel, kuidas. Haarad
oma harali sõrmedega õhku nagu kurepoeg,
kes kõõlub pesa serval ega julge päriselt veel
lendu tõusta - võib-olla ei kanna see õhk mind
veel, võib-olla olen juba liiga raske.

:::

kui kassidel oleks jumal
poleks see sina
neurootiline, sasipäine
liiga kõhn naine
sest millal on jumal
toidu nina ette pistnud
ja pärast süles pai teinud
jumal võiks olla midagi
linnukese sarnast,
väike ja hüplev,
täiesti arusaamatu
linnulaulu kirikus tahan
ma elada ja maetud saada

[Janne Albert]

Olen väga üllatunud. Võib olla olen ise nii palju muutunud, aga selles luulekogus ma ei leidnud seda, mis mind autori varasemas loomingus on köitnud. Mõni luuletus läks hinge, aga suurem osa läks minust mööda.

[Grete Kaio]

Kõige kergem luule, ei mingit sümbaatiat nõudes.
Ridadevahel, meist kõigist.

[Hanna Stiina Kangur]

niiiiii hea