Täielik lapsepõlve nostalgia, mida oli päris huvitav nüüd suure inimesena uuesti lugeda. Eks kogumiku vanus kumab läbi kohati - paljude juttude moraal on, et laps peab olema tubli, tragi, viisakas, lahke... -, samas on enamus jutte sellest hoolimata nii toredad ja omapärased, et annan andeks.
Mulle meeldib üle kõige, kuidas magama jäämisega seotud juttudes und käsitletakse - see on miski, mida peab justkui hoidma ja austama ning mida ei tohi iseenesestmõistetavalt võtta. Ja et unejutte võib leida kõikjalt, kui soovi on, olgu jutustajaks Kuu või seinal rippuv kannel.
Lugesin (ette) 1966. aasta väljaannet, kus Jutta Maisaare (ilusad) illustratsioonid. Kõik lood ei ole ajale hästi vastu pidanud, vaid on väga moraliseerivad. Aga mõned tunduvad ka ajatud, näiteks see, kus poiss ja toaseinal rippuv kitarr loovad koos kuulsa "Unelaulu".
Received this book as a gift many years ago, and now due to COVID, finally made the time to read it. I liked the colored pencil illustrations. The stories were okay but not ones I would want to repeat night after night to my little one.
Leidsin raamatu, mille olemasolu kauaks unustanud olin. Raamat, mis minu lapsepõlvest pärineb :) Ema luges mulle magamajäämisel neid jutte, hiljem lugesin ise. Ja need pildid selles raamatus on ikka samamoodi imeilusad.