Selles suhtes on "Eestluse valem" eriline raamat, et viimasel ajal pole ma kohanud väga ühtki Eesti noorteraamatut, mis käsitleks rahvusluse, täpsemalt eestluse teemasid (erandiks võib äkki lugeda Lille Roometsa "Mina ja Augustit", mis on küll ajalooline). Tegu on ka suhteliselt helge teosega, nii et lugemine kulges ruttu ja ängistusevabalt.
Minu jaoks jäi aga lugu pinnapealseks. Eestluse valemit lahati küll nii- ja naapidi, aga kordusid pigem need ühed ja samad küsimused ning väga muud nende ümber ei toimunudki. Loo käigus kujunenud sõprussuhetest jäi mul ka lõpuks kentsakas mulje, st mulle meeldis, kuhu need suhted lõpuks jõudsid, aga algus ja vahepealne arenguperiood lonkasid. Ilmselt lonkasid need seetõttu, et tegelased ei rääkinud väga millestki muust kui Roberti identiteedikriisist või koorilaulust. Kogu see koorilaulmise, kooriõpetaja konflikti ja laulupeo kompott oleks ka korraliku baasi teinud, aga see mattus kuidagi kõigi nende vestluste alla (kuigi mulle selle teema algus ja lõpplahendus jällegi meeldisid). Mu huvi vähendas ka asjaolu, et mida rohkem edasi, seda sagedamini hakkas lugu ajas edasi hüppama ja seda tihti ühe eestluseteemalise vestluse pealt teisele. (Rõhutaksin siinkohal, et need vestlused ise pole mingi negatiivne omadus raamatul, pigem muutus lugemine lihtsalt monotoonseks.)
Ühesõnaga – tegu on teistlaadi teosega, mis potentsiaalselt alustab ka mingit diskussiooni, kui seda koolide kohustusliku kirjanduse sekka pista. Minu hinnangul jäi teemakäsitlus aga natuke ühenäoliseks ja süžee oleks võinud ka tummisem olla.