Libakass. Üheksa ulmelist kassilugu

by Indrek Hargla, Jana Raidma, Manfred Kalmsten

Kass on inimesega olnud aegade algusest peale. See väike, isepäine, nurruv ja hiiri püüdev loomake, kes väidetavalt kodustas end ise, on olnud erinevatel aegadel nii jumala seisuses, õnnetoov külaline kui ka nõidade loitsimises abistaja. Keskajal uskusid inimesed, et Kurat muutub mustas kassiks ja arvati isegi, et Saatan ise vastab musta kassi kummardajatele. Vanad eestlased teadsid, et kassile häda tegemine toob halba õnne, kuid samas ka seda, et kassi teatud kombel ohverdades on võimalik muutuda nähtamatuks. Seetõttu pole üllatav, et kassid on inspireerinud läbi ajastute erinevaid kirjanikke, seejuures ulmekirjanikke ja eriti õuduslugude autoreid.

Käesolev kogumik on esimene eestikeelne ainult kassidele pühendatud ulmeantoloogia, kus läbi üheksa autori pilgu saab näha nii deemoneid kassinahas kui ka lihtsalt uudishimust valel ajal ja vales kohas olnud kodukiisusid.

Genres: Fantasy

324 pages, Paperback

Published January 1, 2024

Reviews

[Arvi Nikkarev · Rating 4 out of 5]

Meeldivad mulle Eesti-ainelised temaatilised antoloogiad. Varasematele Hargla koostatud kogudele „Eestid, mida ei olnud“, „Vinguv jalaluu“ ja „Eesti nõid“ lisandus nüüd siis uute tegijate (Jana Raidma ja Joel Jans) "Libakass". Soomes ilmub küll palju temaatilise antoloogiaid, kuid mu meelest Soome-ainelisi mitte. „Libakassis“ on iga lugu nähtus omaette, kuid siinkohal toon ära kaks äärmust: lühim (2 lk) oli Laura Loolaiu „Meiega ei jää sa kunagi nälga“ ja pikim (120 lk) Maniakkide Tänava „Nagu kodutu koer“. Mõlemad haakisid end mu teadvusse mitte ainult pikkuse/lühiduse tõttu, vaid kirjanduslike omaduste pärast. Ülejäänud seitset hindaksin oma skaalas 4- ja 4+ vahel. Aga lugeda oli kõiki mõnus.

[Elar · Rating 4 out of 5]

Kodumaises kogumikus on kokku pandud üheksa kassidega suuremal ja vähemal määral seotud lugu. Autorite nimekirjas on mitmeid kordi Stalkeritega pärjatud nimesid, nii et lootused lugude suhtes olid vägagi kõrged. Positiivselt üllatasid aga hoopis vähem tuntud nimed: näiteks oli kogumiku nimilugu ka uuesti lugedes antud kaante vahel üks parimatest. Seega peaksid kassisõbrad selle kindlasti läbi lugema ja ega ulmesõbradki elamuste poolest tühjade kätega jää – nii mõnigi lugu paneb suunurgad ülespoole liikuma ja täidab lugeja väga hea emotsiooniga.

Detailsemalt loe ulmeajakirjast "Reaktor" https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...

[Taimi Värva · Rating 4 out of 5]

Kassid on võluvad ja ilmselgelt mingi teise dimensiooniga seotud. Muidugi tuli mul see kogumik läbi lugeda! Ja muidugi kinnitab see veel kord mu esimest lauset.
Hargla "Kassi nimi" on mõnus etnokas, aga mis nende lauseehitustega on juhtunud, ma aru ei saa. Justkui täiesti toimetamata tekst - ma läksin sinna ja ma tegin seda ja ma nägin toda. Lausa häiris sisu nautimist.
Raidma "Libakass" räägib minu meelest hoopis libainimesest (kui libahunt on inimene, kes käib hundiks, siis libakass peaks olema inimene, kes käib kassiks, aga mitte vastupidi), aga see selleks. Peategelane suht totu ja minu meelest polnud lugu kuigi tugev.
Kalmsteni "Prügikala" puhul tabasin end mitmel korral lõike üle lugemas, sest lihtsalt nautisin hõrku teksti, õhkkond meeltesse manatud - kõik need lõhnad, varjud, maitsed... Võrratud tekstid, lihtsalt upud neisse. Või ei, pigem sukeldud nagu laintesse, nautides täiel rinnal lahtirulluva loo lummu.
Jekimovi "Viis minutit enne kümmet" oli äge! Ootaks romaani. Miskipärast tekkis Kingi "Tumeda torni" tunne.
Loolaid "Meiega ei jää sa kunagi nälga" - mikrominiatuurne looke, toreda puändiga. Meeldis.
Krafti "Lähetus" oli minu jaoks üsna keskpärane, vist ei istu sedalaadi jutud väga või siis jäi mulje tellimustööst.
Piiri "Lumeõitel" - väga-väga mõnus Jaapani-laadis õudukas. Muidu ma õudusjutte ei fänna, aga "Libarebased ja kooljad" oli juba lapsena üks lemmikutest. Siinses loos viskabki tugevalt sellist hõngu, lummav tekst ja lummav sisu.
Jansi "Varjukasside tund" ajas alatasa turtsatama, süžee ka täitsa kandis.
Maniakkide Tänava "Nagu kodutu koer" on nagu irooniline reality-show-kosmoseulme, päris põnev, kuigi kosmoselood jätavad mind tavaliselt külmaks.

[Lüüli Suuk · Rating 4 out of 5]

Kunagi kõlas mingis reklaamis lause "seda kassid ostaksid". Kui meil oleks siin ka sellised inimestega võrdsed kassid nagu Maniakkide Tänava loos, siis täiesti võimalik, et isegi ostaksid. Kasse on siin igas mõõdus ja väga erineva iseloomuga.
Tegemist on sujuvalt loetava ja meeldivalt meelelahutusliku kogumikuga. Juttude valik on mitmekülgne, aga nagu ikka, mõni lugu kõnetas rohkem ja jäi paremini meelde. Sellist lugu, mille lugemist ma mingil põhjusel üldse ei nautinud, kogumikus ei olnud. Lugude pikkused varieerusid üsna palju, kuid see oli kokkuvõttes hea, sest nii oli piisavalt vaheldust. Minu jaoks on olnud "Libakass" seni üks kergemini loetavaid kogumikke.

Kassi nimi - 3/5
Libakass - 4/5
Prügikala - 4/5
Viis minutit enne kümmet - 3/5
Meiega ei jää sa kunagi nälga - 5/5
Lähetus - 3/5
Lumeõitel - 4/5
Varjukasside tund - 4/5
Nagu kodutu koer - 4/5

[Aimi Tedresalu · Rating 4 out of 5]

Nunnud kassid ikka müüvad ja kui ilmub terve raamatutäis kasse, siis muidugi tuleb seda raamatut lugeda. Üldmulje jäi üsna sama kui mu tavalistel nüüdis-eesti ulmekogumike lugemisel - mõnest loost saadud (või saamatu) elamus piirdus vaid lühimäluga, teised jäid ka pikemalt kuskile võbelema. Seekordsest kogumikust on arvustuse kirjutamise hetkel meelen neli lugu. Esiteks algus ja lõpp. Kogumiku avalugu "Kassi nimi" Indrek Harglalt järgib talle juba tavapäraseks saanud Lõuna-Eesti küla üleloomuliku etnoõuduse (siin küll on seda pigem kröömike) rada. Kogumiku lõpulugu see-eest hakkas silme ees jooksma kui virtuaalreaalsus, arvutimäng, tõsielusari ja veel krt teab mis. Kui muidu on Maniakkide tänava looming minu jaoks liiga igasuguseid kehavedelikke ja sisikonda pritsiv olnud (siiamaani on meeles, kuidas tema raamatu avamise ja võileiva manustamise koostoimingu tagajärjel jäi nii raamat lugemata kui ka võileib söömata), siis seekordne oli üllatavalt mahe ja jättis vaat et ehedaima mulje sest kogumikust. Vahepeale mahuvad mälupiltidena veel minu jaoks siiani tundmatu autori Rait Piiri "Lumeõitel", mis on katse luua jaapanlikku õhkkonda ja võib öelda, et täitsa õnnestunult. Ja lõpuks, lühikese ja löövana, Laura Loolaidi "Meiega ei jää sa kunagi nälga". Ühest küljest see oma paari leheküljega nagu polekski midagi, teisest küljest aga loob õhkkonna, mille vaid ulmemaailma jäämise eest küll kedagi tänama peaks.

Kindlasti oleks veel nii mõnigi teine lugu samuti mainimist väärt, aga kui paar nädalat pärast kogumiku manustamist neist enam midagi meelde ei tule, siis ilmselt nii puändikad ikkagi polnud.

[Marko Kivimäe · Rating 3 out of 5]

Temaatilised kogumikud on huvitavad, pakkudes erinevate kirjanike nägemust samale ainesele isepalgeliste nurkade alt. Raamatus on juba mahu mõttes väga erinevaid lähenemisi, paarilehelisest laastust kuni lühiromaanini, mis ongi äge, kuna igal linnul ongi oma laul ja (ulme)kirjanikul käekiri. Stilistiliselt on siin küll argist-olmelist, küll viiakse meid iidsesse Jaapanisse või sõidutatakse kosmoses, küber pungib ning siivsat erootikat ja fantasy't on ka.

Lugesin rohkem meeleolu, mitte tingimata üksikuid autoreid ning eemalt vaadates lahustusid erinevad autorid mu silm ees ning meeldiv üldmulje domineeris. Minu jaoks algas raamat väga mõnusalt, kuna avapalas oli kohe sees mu lapse nimega tegelane. Indrek Hargla oskab ilmselgelt tehniliselt hästi kirjutada, selles pole küsimustki, ning antud juhul ta käekiri istus mulle hästi. Selline leebe lugu külakandist, õrna erootilise puudutusega, täitsa meeldiv.

Kui rääkida ägedatest momentidest, siis Rait Piiri vanajaapanlik õudusfantaasia on seni olnud tasemel ja on ka siin. Varasemast loomest on ta "Nukumeister" mu silmis ülikõva õuduslugu, ma küll ei pea enda peas edetabeleid, aga selgelt eesti autorite tipus. Siinne "Lumeõitel", kus karma meid taga ajab - eks madina-osa oleks võinud tegelikult olla tegelikult parem (loe: lühem), aga see rümbarebu oli lustlik ning kuna Piiri ja mu veregrupid kohati väga hästi klapivad (küberpunkiv mitte nii väga), siis jah - minu lugemisvarbad olid mõnust rullis. Murakami "Misosupis" meenus muuhulgas, mis on mulle kustumatu meeldiva lugemismulje jätnud.

Raamatu lõpupoole jäin mõtisklema, et mitu elevanti on eesti kaasaegses ulmes keset tuba. Antud juhul on küll keset tuba ka kass, aga ma tõstan praegu hiirekuninga ettevaatlikult nurka. Igal juhul - ma kohtan ikka ja jälle eesti kaasaegses ulmes madinat, action’it - ning see pole ju per se üldsegi halb. Aga see ei tööta. Minu jaoks on ikka pagana mittemidagiütlevad need lood, mis koosnevad suures osas erinevast tegevusest, kus tegelastel pole liha luudel, nad pole isegi mitte kahemõõtmelised, vaid pigem ühemõõtmelised punktikesed tegevuse keerises. Ning selle taustal on action’i osa kuidagi eriti nõrk.

Teine elevant või kass, ehk siis münt kahe poolega, on mu jaoks see, et on tekkinud tuttavate-sõprade ringkond, mida nimetan tinglikult reaktori-sfääriks. Kus positiivse poole pealt on „Reaktor“ ise, ühised kirjutamisringid, kus inimesed saavad kokku, naudivad head seltskonda, kirjutavad ulmet koos ja eraldi, aitavad kirjastada, on proovilugejateks - täiega äge värk, mäletan seda isegi oma TNT ajast. Selline tore sõprade mull, mis toodab kokkuvõttes algupärast eesti ulmet, hoiab kogukonda elus ning eriti „Reaktori“ näol rikastab stabiilselt meite kultuuriruumi. Mündi teine külg on tuhmim - head sõbrad ei ütle teineteisele halvasti. Proovilugemisel ollakse leebemad, teineteise raamatuid kiidetakse, nähakse kõiges positiivsemat poolt. Kritiseeritavamat poolt kas ei nähta üldse või siis pisendatakse. Ning ma ise arvan, et seda kõike tehakse täiesti ausalt, siiralt ja heatahtlikult. Mis inimlikus mõttes on jummala arusaadav: me armastamegi kallisid ja paisid, embame ja silime ka oma lähedasi. Kuidas sa siis lähed head tuttavat karvustama! Mina isiklikult arvan, et suurepärane sõber oskab olla ka hea konstruktiivne kriitik.

Ehk siis kui natukenegi minna konkreetsemaks, siis minu silmis kumas ka siit kogumikust läbi seda, kuidas liiga paljudes lugudes tegelased tegelikult ei elanud, rõhk on tegevusel ning liiga tihti kumas läbi "oleks võinud natuke rohkem siia energiat panna ja läbi kirjutada" olemust. Mõni pala tekitas mus siirast nõutust, kõige tugevamalt Maniakkide Tänava lühiromaan "Nagu kodutu koer" - mina jätsin lugemise pooleli üsna alguses, sirvisin lõpuni ja ei muutunud seal midagi. See on mu jaoks nii pagana tugev kognitiivne dissonants, kuna Mandi veetud kirjutamistoad ning ta enda olemus on niiii positiivsed. Aga kirjanikuna viimasel ajal, juba tükk aega - no ei lähe mitte. Samas hiljutine Stalker "Laevakaitsjate" eest on siiski kõnekas - aga samal ajal on mul kuri kahtlus, et ka siin on sedasama reaktori-sfääri ka omajagu mängus. Minu jaoks oli see romaan isegi pulp’ina pigem nõrgake. On siis nüüd (muinas)kuningas alasti või mitte - miljoni euro küsimus. Kui keegi teab, siis palun ütelge mulle ka. Igal juhul nii vormi kui sisu poolest oli kodutu koer kuidagi täiesti... vale.

Plusspoolel on veel kindlasti Joel Jansi manamiselugu, kus maailma näeb läbi mitme silmapaari, pala sulab näppude all nagu kevadine lumi ning lugemisvarbad on mõnust krussis. Minu jaoks on muljetavaldav, kui palju on Jans viimasel ajal arenenud - ning see on nüüd ühe teise raamatu ja žanri maailm, kuid soovitan soojalt visata pilgu peale ta Rõngu krimkadele. Sarnaselt hästi läbiküpsenud kirjandust sooviksin ma rohkem eesti ulmes näha. Hea minemisega on ka Raidma pala, samuti Kraft, kelle lühilugu oli mu jaoks lausa selline nõuka-aegse meeldivalt nostalgilise sammumisega. Jekimovi meeleolulugu oli ka pigem positiivne. Miinuspoolele jäid mu silmis lisaks Mandile ka Loolaid ning Kalmsten. Viimase toores ja rohmakas olemus on teinekord üsna võluvad, seekord aga mitte nii väga. Loolaiu laast tuli ja läks - ning millest see nüüd oligi?

Kokkuvõtvalt: sümpaatne žanrikirjandus žanrikirjanduses. Mul on jube hea meel, et eesti ulme kogukond elab ning kassiulmeraamat on üks hea näide sellest. Ning kui korraks isegi see raamat käest panna siis - tegelikult ka, mulle tundub, et natukene konstruktiivsemat kriitikameelt kuluks ära. Sest taaskord raamat kätte haarates: oli kokkuvõttes ju hea - aga siit ja sealt oli ikka tunda, et saaks sutikene paremini. Minu hinnangul on eesti ulme juba mõnda aega selles faasis, et nüüd võiks siit rohkem võrsuda küpsemat loomingut, mõistlik jätta teismelise-aeg selja taha.

3/5

[Oskar · Rating 4 out of 5]

Kui "Libakass" sai loetud ning asusin sellele raamaturiiulis kohta otsima, siis jäi kohe silma erinevatele teemadele pühendatud kodumaiste ulmekogumike hulk, mis viimase kümnendi jooksul on ilmunud. Nõiad, elavad surnud, alternatiivsed ajaloosündmused, Kreutzwaldist inspireeritud lood, lootus - kõik need, ja nüüd ka kassid, on saanud omale eraldiseisva ulmejuttude kogumiku (lisaks "Täheaja" erinumbrid kliimamuutustest ja Veenusest).

Tundub, et eesti ulme fännil oleks patt lugemisvara üle nuriseda (eriti lühiproosa vallas). Igaühele peaks sobima midagi hamba alla. Ning lisaks teemakogumikele ilmub meil ka autorikogumikke täitsa kenas tempos (hiljuti näiteks Kalmstenilt ja Weinbergilt). Kuid kas ulmekiisude kogumik tõuseb eelmainitute seast millegi erilisega esile (peale oma temaatika)? Kas ka koerasõbral on põhjust seda kätte võtta?

Esimesele küsimusele tuleb eitavalt vastata. Kui võrrelda eelmainitud teemakogumikega, siis kattuvad autorite nimed suures osas ning ükski kirjanik ei üllata otseselt millegi uuega. Harglalt kergelt erootiline ja kõhe lugu külaelust Lõuna-Eestis. Maniakkide Tänavalt talle viimastes raamatutes juba omaseks saanud arvutimängu laadis seiklusulme. Jansilt talle omaselt musta huumoriga pikitud tekst, kus väga kiiresti kisub mõnusalt sõgedaks. Teiste autorite tekstidest oli ehk meeldejäävaim lugemiskogemus Meelis Krafti humoorikas "Lähetus".

Aga vastus teisele küsimusele? Jah, koeraomanikust ulmefännil on põhjust "Libakass" kätte võtta. Kiisud jooksevad lugudes küll ringi (mõnes on kesksemal kohal, teises pigem lihtsalt taustal), kuid kokkuvõttes on tegemist siiski klassikalise ulmekogumikuga, kus omale leiab lugemist nii sci-fi kui ka fantaasiakirjanduse austaja. Kassisõpradele ja loomakaitsjatele ütlen lõpetuseks väikese vihjena, et muretsemiseks pole põhjust. Kuigi mitmed kassid on kogumikus suuremas või väiksemas (surma)ohus, siis nende lugude kirja panemisel ükski miisu ei jäänud ilma ühestki oma üheksast elust.

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Peep Suusk · Rating 4 out of 5]

Kassi nimi - 5

Libakass - 4

Prügikala - 4

Viis minutit enne kümmet - 4

Meiega ei jää sa kunagi nälga - 4

Lähetus - 4

Lumeõitel - 3

Varjukasside tund - 5

Nagu kodutu koer - 2

[Tilda · Rating 5 out of 5]

Et siis kassidele pühendatud kassiulme kogumik – mind paneb naeratama juba see mõte iseenesest. Proovisin kokku lugeda, mitut raamatukassi ma tean, selgus, et nii palju, et kõiki siinkohal üles lugema ei hakka. Mainin ainult, et esimestena meenuvad Kingi kassid, kolm vähemalt, või neli ja Pratchetti omad, eeskätt loomulikult Greebo. Bulgakovi Peemot, Nortoni Sinbad ja Martini Haviland Tufi kass. Astrid Reinla Teofrastus. Saabastega kass, aga pigem Shreki multika tõttu ja kui juba multikatest rääkida, siis need sinised graatsiad Avataris. Liisusalmi õpetatud kass kepi ja piibuga jne jne. Ja nüüd siis veel üheksa ulmelist kassilugu eestlastelt.

Indrek Hargla „Kassi nimi“ Mul on Harglaga peas mingi kana kitkuda, ma lugesin kunagi ühe apteekri raamatu ja otsustasin, et Hargla ei ole minu kirjanik, kuidagi ülemäära tihe tekst (küll, lapsega koos fänname tema raamatu ainetel tehtud filme … ). Aga nüüd talvel Tumedates Tundides kuulasin tema lugu „Mees, kes ei joonud viskit“ ja see meeldis päris hästi. „Kassi nimi“ meeldis kohe väga eelkõige hästi tabatud olustikukirjeldus. Tänapäevane Eesti kolkaküla, selle elanikud ja nende probleemid – need on nii tuttavad, ma tean neist kohtadest ja olen kuulnud sellistest inimestest! Ilus keel, päriselu ja siis veel kass. Kass oli loos olemas, kuid minu jaoks seda lugu ei teinud, tegi hoopis loo peategelane ja tema suhted, eriti suhted õega.

Jana Raidma „Libakass“ See on nii totakas lugu, et otsapidi suurepärane. Ma pole Jana Raidmat, kes on üks kogumiku koostajaist, varem lugenud ja esialgu häiris mind liiga lihtne, kohati lapsik, klišeesid täis sõnastus … no midagi loo stiilis. Samas loo arenedes muutus see kuidagi naljakaks ja nüüd jupiti üle lugedes naersin juba häälega. Oli see taotuslik – ei tea, aga kokkuvõttes kuidagi pööraselt lõbus. Loo sisu on sedavõrd fantastiline, et kahe lausega juba kokku ei võta. Lisapunktid nunnu kassi nime ja selle eest, et politseinik tiivad sai.

Manfred Kalmsten „Prügikala“ Pmts Kalmsten tuntud headuses. Piiritu fantaasia, äratuntav, rikkalik keel, üsna sünge, hästi tajutav atmosfäär ja väike lootusekiireke lõpus. Mõte, nagu Kalmsteni lugude puhul tihti, ikka veidi suurem, kui lugu ise. Lugedes jooksis silme ees miskipärast täiskasvanutele mõeldud multikas, mis algab nagu mõni film, kus kujutatakse keskaega (kõik on räpane, porikarva hallikaspruun, õhk täis mädaneva kala haisu … ). Nt Patric Süskini „Parfüüm. Ühe mõrvari lugu“ ainetel tehtud film, mis iganes selle nimi siis on, algab nii … Meeldis, muidugi.

Miikael Jekimov „Viis minutit enne kümmet“ Jälle, minu jaoks tundmatu kirjutaja. Hea lugu ses mõttes, et tundus hästi kvaliteetne. Ühegi koha pealt kobiseda ei saa, polnud teab mis põnev, aga igav ka kindlasti mitte, lobe keel, normaalsed dialoogid (!), isegi atmosfäär ja kuidagi kõik, kõik, kõik. Eeskujulik nagu jalad koos, käed põlvedel istuv viieline koolitüdruk. Aga üllatust ei olnud, nalja ei saanud ja lõpuks loeti veel moraali ka. Lugeda oli hea, aga suurt emotsiooni ei pakkunud.

Laura Loolaid „Meiega ei jää saa kunagi nälga“ Kahe lehekülje pikkune laastuke aga nii terav ja vaimukas! Elule pisike vint peale ja ongi väike õudukas valmis. Loolaid on väga täpselt tabanud ära nii selle kogumiku kui kassi olemuse. Meeldis väga.

Meelis Kraft „Lähetus“ Ajakirjaniku raskest tööst majanduslikult keerulisel ajal. Mõte on hullult hea ja isegi põnev, linna- ja maainimesed pluss ebatavaline ja ähvardav loodus. Teostuse koha pealt mulle tundus, et järsku oli midagi veits üleliia … see vooliku ja kanistrivärk nt? Oleks saanud kuidagi vähem tobedalt ära lahendada. Mõnikord on vähem rohkem ja see kord mu meelest oleks just see kord olnud.

Rait Piir „Lumeõitel“ Võimalik, et see on kogumiku tehniliselt kõige tugevam lugu. Stiilipuhas, veenvalt jaapanipärane, selgelt ulme ja kahtlemata kassist. Jällegi, olemas on kõik elemendid, mis lääne inimesele Jaapaniga seoses kõigepealt pähe tulevad: samuraid, seisused, geišad, kassid ja harakiri. Huvitav, ilus ja õudne lugu kättemaksust. Väga hea.

Joel Jans „Varjukasside tund“ Selles loos tegutseb raamatu kõige kassim kass, olgu teistega kuidas on, pole kahtlustki, et Jans on oma silmaga elusat kassi näinud, võimalik, et isegi mitu korda. Üsna pöörane lugu ühest täiesti tavalisest kassist ja tema üsnagi tavalisest inimesest, kes leiavad end korraga õige ebatavalistes sündmuste keerises ning enda ja teineteise elu eest võideldes midagi olulist teada saavad. Nii muu hulgas päästavad maailma ka. Mis mind Jansi juures jätkuvalt võlub, on oskus siduda pisikesi asju suurtega, et vaikne õhtu eramu elutoas ja siis juba jaht elu ja surma peale üle linnaosa katuste meteoriitideni välja. Ja nii sujuvalt, nii muuseas ja ikka Jansile omaselt muhedalt, väga sümpaatse, taustal tajutava huumoriga. Ja see varjukasside mõte, see on ilus, ma katsun meelde jätta. Meeldis väga.

Maniakkide Tänav „Nagu kodutu koer“ Raamatu kõige pikem, lühiromaani mõõtu lugu. Lugemist alustasin väikese eelarvamusega, sest keegi mu paljulugenud sõpradest ütles mulle kord „Sulle MT ei meeldiks, ära loe“. Ja alguses ikka kuidagi nördisingi ära – ma pole elu sees ühtegi arvuti mängu mänginud peale telefonis oleva Mahnjoki ja ma ei vaata televiisorit e reality show ei ole ka mulle ja nüüd siis sedasi, kirjalikus vormis, et jooksemegi keel ripakil loo lõpuni kollide eest ja kollide taga ja installime uusi supervõimeid? AGA, mul hakkas päris kiiresti päris põnev ja kokkuvõttes kujunes see lugu minu jaoks kogumiku põnevaimaks. Mulle meeldis väga mõte Eesti nimelisest planeedist ja kogu selle hullu andmise taustal kirjeldas autor täiesti adekvaatselt ära ka kuidas sellise planeedini jõuti, üldse taustaks oleva maailma. Tegelased, sh kass, on hästi välja kirjutatud, on arusaadavad, neil on iseloomu ja motiive (va naistegelane, see jäi küll nõrgaks). Ulmeline osa, tulnukad ja kõik see progressiivne tehnika ja tehnoloogiad olid originaalsed, huvitavad. Lisaks, minu meelest on selles loos ka mingisuguseid viiteid esiteks lähiümbruses toimuvatele sotsiaalpoliitilistele protsessidele (vangide kasutamine sõjas), teiseks kriitikanooli mingisuguste üldiste ühiskondlike arengute osas – meedia võim, igast nõrgemate ärakasutamine vaatemängude korraldamisel (mis see reality show muud on, eks ole), mingisugune üldine üha leviv moraalne degenereerumine. St, kindel ei ole, ehk on see nii vaid minu peas. Aga, mu meelest on see üsna tugev lugu ikkagi, poistekas, jah, aga hirmus põnev ka, kui stiiliga ära harjuda, on väga ok, meeldis.

Et siis, erinevad autorid, minu jaoks ka mitu sellist, keda varem lugenud polnud e avastamisrõõm, eksole. Erinevad lood, nii sisult kui stiililt, meeleolu ja pikkuse poolest. Kokku kõlas see kõik kuidagi väga meeleolukalt ja sümpaatselt. Armastan kogumike ja armastan kasse. Ja muide, räägitakse, et inimesed, kes ei armasta kasse, sünnivad järgmises elus hiirtena …

[Manfred Kalmsten · Rating 4 out of 5]

Alustuseks...

..teatan, et Eesti esimene kassiulme kogumik siis ühe erandiga läbi loetud ja... muljetagem.

Võib-olla tulekski alustuseks öelda, et tegelikult oli kogumiku üldhinne ja üldine mulje parem, kui jutud eraldi võttes. Paratamatus on lihtsalt see, et tegelikult ma ei leidnud siit ühtegi, mis mullle väga meeldinud oleks. Talumatuid oli üks, ebameeldivaid oli üks, suti mõttetuid üks, ülejäänud varieerusid vahemikus keskmine-oki.


Aga, üksipulgi lahti...

...võttes, alustame esimesega, milleks oli Indrek Hargla lugu "Kassi nimi." Tuleb tunnistada, et Hargla paremad päevad jäävad kuskile horisondi tagusesse minevikku ja kui päris aus olla, siis...ah, see selleks.

Igal juhul ootaks Eesti ulme suurmeistrilt veidi rohkem kui liiga pika sissejuhatusega leebet erootikat. Ootaks, kui töötaks, aga nagu ütlesin - ei tööta juba ammu enam. Igav.

Jana Raidma "Libakass" on selline humoorikas lugu, mis loo huumoriga vastavuses olevate näärmete puhul võib vist vaimustada. Mina ei haakunud väga, AGA - oli siiski muhe, aga mitte tobe. Selline kena lobe tükike, mis kunagisel jutuvõistlusel kellegitega kolmandat kohta jagas.

"Prügikala" oli minu enda tagasihoidlik panus ja Miikael Jekimovi "Viis minutit enne südaööd" kujunes minu jaoks selle kogumiku pärlilähedaseimaks looks. Hea atmosfäär on juba miski, mida tuleks ilmtingimata mainida.

Muuseas, ütlesin kunagisel Estconil Maailma Kirjanduslukku minevad sõnad, et:"Jekimov pole küll minu veregrupp, aga temast saab kunagi populaarne kirjanik." Tundub, et eksisin. Lause esimeses pooles.

Aga edasi läks suht õnnetuks, sest mul ülilühivormide sooolikas reeglina puudub. Et Laura Loolaiu "Meiega ei jää sa kunagi nälga" oli arvestava püändiga tore laastuke ja ma ei taha öelda, et laast on kuidagi alaväärtuslik, aga ma ütlen, et keskmine laast on kuidagi liimumatu. Loed ja ununeb... koheselt.

Nagu hell, ma olen lugenud Loolaiu "Öö laulupeomuuseumis" ja nüüd ka hopepungi kogumiku jaoks saadetud lugu "Kiirituskuu sõnnik" ja need mõlemad meeldisid mulle. Eriti viimane.
Kõnealune laastuke aga liigitub kategooriassse "suti mõttetu."
Kahjuks.

Igal juhul selline õnnetu moment kogumiku keskel, mis venis paraku pikemaks, sest Meelis Krafti laeks jääb ilmselt veel mõneks ajaks romaan "Veealused". Ülejäänu on ikka trepijagu madalama astme kraam. Nii ka lugu "Lähetus," mis kujutas endast head näidet kraftistlikust kirjandusest. Mulle teadupärast meeldib väga narratiivipõhine kirjandus ja narratiivipõhine kirjandus kosneb seostest, mis haakuvad. Mõnda (isegi) huvitavat ideepojukest, mis heal tasemel kirjutatud sõnjadaga poolmeelevaldselt kokku on litsutud, keeldub mu kätepaar seosteks kirjutamast ja seega lähme aga heaga edasi ning jõuame otsaga pseudo-jaapanisse. Rait Piir ja tema "Lumeõitel" oli lugu, mille kirjatehnilist poolt ilmestas üldiselt sujuvus, aga... paraku aga üsna kaheldavad sõnavalikud. Lisaks peab selleks, et mind jaapani surma- ja kuulekuskultuuri külge liita ikka midagi üsna head kirjutama. Mann Loper "Kellest luuakse laule," näitena.

See lugu seda ei olnud. Alguse templimõrv oli hea, isegi vägas hea. Keskosa bordellis tikkus juba tüütuks ning lõpumadin oli umbes 3x liiga pikk, nii et jõuamegi viimase vähegi nauditava looni ja selleks on "Varjukasside tund," mille autoriks tuntud Rõngu-noir'i kirjutav krimikirjanik Johann Jensen, tuntud ka kui Joel Jans. Lugu siis Jansilik jant, miles loitsitakse, kakeldakse ja meelelahutust on kapaga. Kirjakunsti natuke vähem. Sealt ka minu otsus paigutada seee lugu pjedestaalil Jekimovi omast pügala võrra madalamale, aga see ka kena päikseküllane kohake, nii et jätame selle loo sinna ja siirdume viimase, saja aasta pikkuse arvutmängukirjanduseni, mida esindab siin kogumikus Maniakkide Tänava lugu "Nagu kodutu koer" ja alastuseks norin pisut õlale koputamise mõttes. "Libakassi" esitlusel lausus Maniakkide Tänav, et põlgab lühivorme, kuna tahab minna ikka süviti. No esiteks - kirjanik, kes ei oska lühivormis süviti minna on pehmelt öeldes esktreemselt sitt kirjanik. Teiseks - ManT, kui sa tahad minna süviti, siis mine, palun, tee seda! See, et peategelasel on sissevilksatav sõjatrauma ja et sa mingit vanamees kahel lehel kolm korda kõhnaks nimetad, ei tee neid väga sügavamaks.
Lisaks käib mul ManTi sõnaloome 70% juhtudest närvidele... Kosmik, kõhnik ja nii edasi, ehk üks pasak või oksek kõik. 236-l leheküljel loobusin edasi lugemisest. Valus oli, sest sellised "toimub palju, aga ei juhtu mitte midagi" lood pole üldse muu teetass.


Hinnetest...

..niipalju, et nagu mõist antud, saab kogumik ise kindla ja rasvase nelja ning Raidmale ja Jensile lähevad tänusõnad väärt kogumiku väljaandmise eest, Liis Rodenil laekub esikaane eest kindel viis ja lood üksipulgi...



"Viis minutit enne kümmet": 4-/5

"Varjukasside tund": 4-/5

"Kassi nimi": 3+/5

"Libakass": 3+/5

"Meiega ei jää sa nälga": 3/5

"Lumeõitel": 3/5

"Lähetus": 2/5

"Nagu kodutu koer": Loetamatu





- Kalmsten, side lõpp

[Liisa · Rating 4 out of 5]

Kuna mu usk kodumaiste autorite (ja kiisude) võimekusse on suur, olid mu ootused kogumiku suhtes küllaltki kõrged. Raamat oli kokkuvõttes tore ja nii mõnigi autor pakkus mitmekülgselt stimuleerivat teksti, kuid, nagu ikka sellise meelestatusega lugema asumisel, oli ka pisukest pettumist. Tundub, et kaante vahele on jõudnud nii kogenumate kui ka vähem kirjutanud autorite loomet, see on alati rõõmustav ja positiivset elevust tekitav. Kuigi jutud erinesid üksteisest nii stiili kui pikkuse poolest, jäi kogumik üldmuljelt siiski pisut üheülbaliseks. Kõige enam jäin puudust tundma mõnest raskekoelisemast teadusulme palast, aga kuna mulle kogumiku koostamise telgitagused võõrad on, ei oska hinnata, kelle või mille taha see jäi. Kuigi väga ei tahaks, mainin ikka ka kirjavigu – kui juba mina märkan, on neid ilmselgelt liiga palju, mitte et see tänaseks päevaks enam kuidagi üllataks. Kokkuvõttes ei olnud valikus ühtki juttu, mis mulle sugugi meeldinud ei oleks, aga vähe oli ka suurepäraseid. Kui tagasisidet juba anda, ei suuda ma vastu panna kiusatusele iga loo kohta eraldi midagi öelda.

Kassi nimi. Indrek Hargla. Kogumikule paljulubav algus. Lugejasõbralik, vähe vaimupingutust nõudev ning sama vähe üllatust pakkuv (mis ei ole sugugi etteheide žanris, kus üllatusmomendile liiga sageli kõik lugemisnaudingut pakkuv ohvriks tuuakse) jutuke. Loost ei puudunud ka ehe ulme – kuskil on keegi, kes peab doom metal bändi muusikuna peret üleval ja talle on majalaenugi antud.

Libakass. Jana Raidma. Eksitava pealkirjaga lugu libainimesest. Kujutlus kräunudes läbi aedlinna plankude rassivast alasti Ott Arderist oli humoorikas ja kui autor selle tegevusliiniga oleks piirdunud, oleks see lugu mulle tõesti meeldinud. Kirjeldused politseinike tööst tekitasid lugedes aga piinlikkust, lõhkusid igasuguse illusiooni tegevuse toimumise kohast, ajast ja tõepärasusest ning jätsid mind segadusse autori taotluste osas.

Prügikala. Manfred Kalmsten. Teksti tihedus ja kirjelduste detailsus muutub loo lõpul küllaltki järsku ja võib jätta mulje liigsest kiirustamisest. Kui silmas pidada evolutsioonilist tendentsi olla tähelepanelik eeskätt ohtliku ja hirmsa osas, mida minategelaselt eeldakski enam kui keskmiselt peategelaselt, on see põhjendatud.

Viis minutit enne kümmet. Miikael Jekimov. Kohati veidi kohmaka sõnakasutusega, liigsetest kõnekujunditest fragmenteeritud. Mind häiris killustatus tekstis ja sisus, häiris pidepunkti puudumine, kaootilisus, ebaselgus, sihitus. Häiris, et tegevus ei paigutunud hoobilt ega iseenesest mingisse konteksti. Häiris, kuni järsku enam ei häirinud ja kõik näis kulgevat nagu maglev rong.

Meiega ei jää sa kunagi nälga. Laura Loolaid. Hea näide sellest, kuidas ühe mõtte, mille mõni määriks õõõhukeselt terve romaani peale, võib vormistada nauditavalt pooleteisel leheküljel, jättes loo laiendamise rõõmu lugejale endale.

Lähetus. Meelis Kraft. Toredasti jabur. Räimenikerdustega buduaarilaud – mida rohkemat saabki öelda.

Lumeõitel. Rait Piir. Lummav. Tarantinolik verepulm graatsiliselt tasase kättemaksu asemel oli esiti küll ärritav, aga viha pidavast kassist võiks seda häda pärast ehk uskuda. Ei saa salata, et ilma selle kontrastse rõveduseta poleks edasine nii endassehaaravalt kaunina mõjunud. Minu siiras tänu autorile, kes (erinevalt Tarantinost) oma publiku tasakaalu tagasi aitas. Väike tõrvatilk meepotis oli Ichinose teguviisi patroniseeriv üleseletamine. Alati on kahju, kui kirjanikele rahu ei anna, et kõik lugejad asjast (täpselt üht moodi) aru ei pruugi saada ja oma kohatult mõjuvate seletustega jutu loomulikkust rikuvad.

Varjukasside tund. Joel Jans. Ladusalt loetav, kaasahaarava sündmustikuga novell, mis minu jaoks oli omamoodi visuaalne. Värvikad aga sellest hoolimata mitte päris stereotüüpsed tegelased ja piisavalt aga mitte ülemääraselt detailidesse minevad kirjeldused annaks kindlasti toredat ainest illustraatoritele või, miks mitte, animaatoritele. Kahjuks ei ole sarnasele eelmisele ka see autor puhas süüst seletada dialoogi loomulikkust ovriks tuues asju, mis seletamist ei vaja.

Nagu kodutu koer. Maniakkide Tänav. Parim valik raamatut lõpetama. Konkurentsitult minu lemmik lugu selles kogumikus. Piisavalt ulmet, piisavalt kassi, natuke isegi mõtteainet ja erinevaid emotsioone. Teenisid soosingupunkte.

[Aet Altement · Rating 4 out of 5]

Kassid on lahedad ja kui nad on ühte kogumikku kokku pandud, siis ei saa ka raamat kuidagi kehv olla. Oli mõnusat lugemist, isegi kui mõni stiil nii väga ei meeldi, siis kassid lõid kuidagi mõnusama atmosfääri.

Indrek Hargla “Kassi nimi”. Kaasaegse maaelu hõnguga tükk, mis kulges rahulikult oma lõpuni välja. Põhimõtteliselt meeldis kah, aga on paremaid jutte. Seks ja paljas ihu ei müü juba ammu, kui just mingit uutmoodi ja põhjendatud lähenemisviisi välja ei mõelda.

Jana Raidma “Libakass” Kui üks kass läheb täiskuuööl viieteeristi, sooviga kätte maksta naabrikassile, võib juhtuda vägagi jaburaid asju. Lihtne, lõbus lugemine.

Manfred Kalmsten “Prügikala” Kass laveerib mingisugusel müstilisel piiril. Pääsenud surmasuust on hirm suur, see on, jääb ja tuleb juurde. Samas on ka tükike õndsust, milline kass ei tahaks, et teised kassid oleksid maailmast kadunud, kui just…

Miikael Jekiimov “Viis minutit enne kümmet” On vaesus ja viletsus, ning kass kes aitab sind rohkem, kui arvata oskad. Lugeda on mõnus, aga kusagil miski torgib, tahaks nagu veel midagi.

Laura Loolaid “Meiega ei jää sa kunagi nälga” Lühike, tabav, rabav.

Meelis Kraft “Lähetus” Algus kuidagi hästi Juhan Pajulik. Maakoht, mitte väga ammu aega tagasi. Ajakirjanik saadetakse uurima, mis maal toimub, kas tegu on salaviina äriga? Reaalsus on siiski hoopis midagi muud. Lõpp on lahendatud nii, et saad ise välja mõelda, kas ja mis täpselt juhtus.

Rait Piir “Lumeõitel” Külm, lumi, Jaapan, pime tüdruk, tühjade taskutega sõdur ja kass. Mulle idamaade lood väga meeldivad ja see jutt järgib seda joont hästi. Õudukas, mille lõpu osa kisub pisut liiga veriseks, aga omamoodi ja väga stiilne.

Joel Jans “Varjukasside aeg”. Must maagia ja kassid käivad ikka kokku, aga mitte selles loos või vähemalt mitte sellises võtmes, nagu arvata võiks. Kui kass satub valel ajal valesse kohta, siis võib juhtuda igasuguseid asju, isegi mõnusaid, aga kõrvalmõjudega. Kas kassi ja peremehe suhted püsivad head ka rasketes olukordades. Midagi eriti ilusat selles loos ei ole, aga selline õrn naiivne positiivne võnge on täitsa olemas.

Maniakkide tänav “Nagu kodutu koer”, kõige pikem jutt raamatus, 122lk. Kosmoseulme. Kuidagi ei oska alguses välja mõelda, kus see kass võiks mängu tulla, aga ta tuleb, kiiresti. On kassile omaselt isepäine ja teab, kes on peremees. Reality show ja arvutimängu segu, kus verd lendab päris palju, aga samas on ka inimlikkust ja humoorikust.

Kokkuvõttes lemmikud on “Lumeõitel” ja “Meiega ei jää sa kunagi nälga”. Kogumikule paneks hindeks 4. Meeldis väga, aga natuke saaks veel paremini.

[Dagne567 · Rating 4 out of 5]

Täitsa tore kogumik, ehkki "Eesti nõid" oli minu meelest tugevam.

Laura Loolaiu lühike jutulaast sööbis üllatavalt hästi mällu. Lihtne, aga hea.

Vanaaegne Jaapan kõnetab mind tööalastel põhjustel alati, nii et pean Rait Piiri "Lumeõitel" endale meelde jätma ja üles märkima. Täiesti soovitamist väärt kraam.

"Varjukasside tunni" kasse puudutav osa oli väga tore. Suur Loom oli nii nunnu ja peategelase iseloom ja tema tahtmiste kirjeldused... - vahva.

Jana Raidma libainimese lugu olnuks ka vahva, aga milleks panna seda mingisse inglise (?) retrokomöödia maailma - arusaamatu keskkonnavalik.

Meelis Krafti "Lähetuse" stiil mulle väga ei meeldi, aga kogu see räimedega alternatiivmaailm oli täiesti võrratult absurdne. Kujutan ette, kui lõbus oleks selle katkendeid ette lugeda.

Indrek Harglalt oli seekord üks tavapärase kvaliteediga lihtne lugemine ning ülejäänud tüüpide stiil pole mulle pea kunagi istunud. Või noh, M. Tänava arvutimängud igatahes mitte.

[AG Aps · Rating 5 out of 5]

suurepärane! iga lugu oli omamoodi huvitav, oma tooni ja eripäradega. kui vähegi kassid meeldivad siis usun, et ka see raamat meeldib. viimane lugu võiks lausa omaette raamat olla! :)

[Triin Hunt · Rating 4 out of 5]

Lemmiktegelane on Joel Jansi loost Asmodeus ehk Mossu, see lugu oli ka neist kõigist haaravaim.