Ma pakun, et ei ole inimest, kes ei teaks, kes oli Albert Einstein. Tema muhe naeratus, püstised valged juuksed, üldrelatiivsusteooria looja. Tema ümber on kujunenud sellise toreda vanaisa aura, kes on alati sõbralik, naerusuine ja tore. Samas ei ole kindel, kuidas see pilt temast on kujunenud. See lihtsalt on, aga kas see on ka tõsi või oli Einsteinis ka midagi enamat?
Samuel Graydoni “Einstein ajas ja ruumis” on mõnus algaja raamat tutvumaks, kes oli Albert Einstein. Nagu pealkiri ütleb, siis raamatus on 99 peatükki, mis mingil moel kirjeldavad mehe elu. Peatükid ei ole väga pikad (umbes 1-5 lehekülge) ning alati ei ole nad ka otseselt memuaari kirjeldused, vaid nad võivad olla ka tükikesed kirjutatud kirjadest või hoopis teise inimese kohta, kes kuidagi Einsteini mõjutas. Selline üleehitus aitas hoida huvi kõrgel, sest kardan, et kui oleks olnud lihtsalt tuim memuaarikirjeldus, siis oleks vahepeal raamatu kõrvale pannud. Hea meel on, et autor on raamatusse pitkinud ka erinevaid illustratsioone. Lugeda inimeste kohta ning näha kõrval ka pilti, kus nad kõik esindatud on, tegi nad kuidagi reaalsemaks. Kõige lõpuks oleks, aga oodanuks mingit kronoloogiat, kus oleks toodud väljas siis Einsteini kõige tähtsamad aastad ning sündmused. Lõpuks võib ikka öelda, et kõik ta aastad olid võrdväärselt olulised, aga kui oled lugenud 99 erinevat seika, oleks olnud tore, kui kõige olulisemad oleks eraldi märgitud.
Kindlasti on paadunud fänne, kes ütlevad, et raamat on nii ja naa, mis on väljamõeldised, mis päriselt juhtus ja mida ei juhtunud. Lugejana, kes teab Albert Einsteini suures laastus nime ja üldrelatiivsusteooria järgi ning kunagi koolis teda ka õppisin, kuid kes pole tulihingeline fänn, ütlen, et raamat annab hea ülevaate. Kes soovib, see võib edasi rohkem tutvuda, aga täiesti mööda see raamat, ma pakun, et ei ole. Kindlasti ei tasu karta kogu teaduslikku poolt. Kui lasta sel lihtsalt voolata, siis kohati keerulised valemite selgitused või ideede kirjeldused ei takista raamatu nautimist mitte mingil viisil. Hoopis vastupidi, tunned kuidas tolmu kogunud ajurakukesed hakkavad ennast uuesti liigutama.
Kui lugemise lõpetasin, siis minu jaoks oli üllatus, et kuigi Albert Einstein võis olla väga vinge füüsik ning maailma muuta, siis ega ta inimesena tegelikult midagi erilist ei olnud. Kohati tundus ta isegi ülbe olevat, vähemalt kui lugeda nooruspõlve aegu. Ei kuulanud õpetajaid, koolis väga hästi hakkama ei saanud. Ta ei olnud ka sünnilt geenius, vaid kuna ta perekond oli seotud leiutistega ja see oligi last ümbritsev maailm, siis siinkohal soosis rohkem kodune keskkond teda arenema, kui tema enda sünnist geeniuseks olemine. Kinnitus teemale, et mitte kool ei õpeta, vaid hoopis kodu. Sealt edasi ka ümbritsev ühiskond, sest ta lihtsalt elas perioodil, kui tehti paljusid avastusi. Oleks olnud väga keeruline mitte lasta sel ennast mõjutada. Ka täiskasvanuna ei olnud ta vast kõige meeldivam inimene. Parajalt seelikukütt, tavalist tööd ei tahtnud teha, ülbe kolleegidega ning ka lastekasvatuses eriti osavõttu ei näidanud üles. Tekkis tunne, et vahest Einsteinile andestati paljud ta “patud” seetõttu, et ta oli lõpuks kuulus füüsik. Tavainimese puhul pakun, et nii leebe ei oleks oldud. Samas, ta oli ka nutikas - oskus pendelda erinevate riikide, ühiskonnakorralduste vahel ning tulla välja elusana oli ja on suur oskus. Einstein kinnitas ka teist teemat - oma kirge saab teha ka teise töö kõrvalt, kõik on kinni inimeses. Mees töötas oma üldrelatiivsusteooria kallal tehes päevatööd alal, mis polnud vast kõige köitvam, aga toitis pere ära. Üks ei välista teist.