What do you think?
Rate this book
Minu... #174
Minu Lasnamäe. Hingega magala
Raamatus kasvab ja areneb Lasnamäe koos autoriga 1990ndate algusest tänapäeva välja. Siit leiad sa kinnituse veendumusele, et Lasnamäe on tõepoolest üks jube kant, või hoopis imetled, kui palju võib siit leida ilu.
100 000 inimest on pressitud ühesugustesse paneelmajadesse. Võiks arvata, et see ümbrus nüristab mõistuse, neljast küljest kõrguvad üheksakorruselised hooned rusuvad hinge, magala tapab individuaalsuse. Siin joostakse elu eest hulkuvate koerte ja kaklushimuliste poiste eest, võtmed surutud peopessa, südamelöögid kõrvades kajamas. Öösiti kostavad siin karjed ja püssipaugud, kuskil ehitab Pae tänava pommimees järjekordset pommi.
Tõde on aga selles, et armastava kodu saab rajada ka üheksanda korruse pisikesse kahetoalisse korterisse. Üles võib kasvada ka katustel joostes, ehitusprahis mängides, põlevatel tühermaadel hängides.
Raamatu autor on elanud kolmel mandril ja seitsmes riigis. Kodutunne tekib tal siiski vaid ühes kohas – Lasnamäel.
100 000 inimest on pressitud ühesugustesse paneelmajadesse. Võiks arvata, et see ümbrus nüristab mõistuse, neljast küljest kõrguvad üheksakorruselised hooned rusuvad hinge, magala tapab individuaalsuse. Siin joostakse elu eest hulkuvate koerte ja kaklushimuliste poiste eest, võtmed surutud peopessa, südamelöögid kõrvades kajamas. Öösiti kostavad siin karjed ja püssipaugud, kuskil ehitab Pae tänava pommimees järjekordset pommi.
Tõde on aga selles, et armastava kodu saab rajada ka üheksanda korruse pisikesse kahetoalisse korterisse. Üles võib kasvada ka katustel joostes, ehitusprahis mängides, põlevatel tühermaadel hängides.
Raamatu autor on elanud kolmel mandril ja seitsmes riigis. Kodutunne tekib tal siiski vaid ühes kohas – Lasnamäel.
248 pages, Paperback
Published March 20, 2024
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 11 of 11 reviews
July 7, 2024
Täitsa mõnus lugemine. Pani mind Lasnamäed natuke teise pilguga vaatama.
December 25, 2024
Retk lapsepõlve!
Kuigi raamatu autor on minust veidike vanem, siis tean täpselt seda tunnet, mis tekkis lapsepõlves koos emaga Kelluka poodi jalutades.
Aeg, mul lapsed mängisid õues omavahel, mitte ei istunud telefonis või arvutis.
Aeg, mil öösel und ei tulnud ja lifti hääl oli nii pähe kulunud, et teadsid täpselt, mis korrusele keegi sõitis...
Aeg, mil autosid oli nii vähe, et tänaval oli päriselt ruumi jalutada.
Ja see majatagune tühermaa oli nii kodune, kus sai lapsepõlves paneelilahmakate juures barbie-nukkudega mängida.
Vahetundide ajal kaubeldi omavahel kleepsudega või siis loeti kokku, kellel on suurem kleepsukollektsioon. Ka Mustakivi poe juures asunud putkast ostetud pärlitest sai kaelakeesid, käevõrusid või sõrmuseid meisterdatud.
Kuigi raamatu autor on minust veidike vanem, siis tean täpselt seda tunnet, mis tekkis lapsepõlves koos emaga Kelluka poodi jalutades.
Aeg, mul lapsed mängisid õues omavahel, mitte ei istunud telefonis või arvutis.
Aeg, mil öösel und ei tulnud ja lifti hääl oli nii pähe kulunud, et teadsid täpselt, mis korrusele keegi sõitis...
Aeg, mil autosid oli nii vähe, et tänaval oli päriselt ruumi jalutada.
Ja see majatagune tühermaa oli nii kodune, kus sai lapsepõlves paneelilahmakate juures barbie-nukkudega mängida.
Vahetundide ajal kaubeldi omavahel kleepsudega või siis loeti kokku, kellel on suurem kleepsukollektsioon. Ka Mustakivi poe juures asunud putkast ostetud pärlitest sai kaelakeesid, käevõrusid või sõrmuseid meisterdatud.
July 15, 2024
4.5*
•
Aitäh raamatu eest, kirjastus Petrone Print!
•
See on üks tore mälestuste raamat. Minu jaoks, kellel puudub igasugune seos Lasnamäega, oli seda kindlasti selle võrra veel põnevam lugeda. Kuigi tihti käis peast läbi mõte, et praegu ei laseks elusees lapsi sellises olukorras kodust välja, aga see käib ka mu enda lapsepõlve kohta (kuigi see möödus pigem väikeses linnas) 😀 Kohati tundus ikka päris hirmus, nt kõik need tühermaad jne.
Aa, üks asi, mis mul Lasnamäega seostub, on see lastesaade “Pätu”, et “…maja ees ka on maja, me elame Lasnamäel…” Seda ma mäletan küll, et mulle meeldis vaadata 😄
Vahepeal guugeldasin kõrvale ka, just kogu seda Lasnamäe ehitamise lugu ja miks see pooleli jäi jne. Päris põnev!
Soovitan!
•
Aitäh raamatu eest, kirjastus Petrone Print!
•
See on üks tore mälestuste raamat. Minu jaoks, kellel puudub igasugune seos Lasnamäega, oli seda kindlasti selle võrra veel põnevam lugeda. Kuigi tihti käis peast läbi mõte, et praegu ei laseks elusees lapsi sellises olukorras kodust välja, aga see käib ka mu enda lapsepõlve kohta (kuigi see möödus pigem väikeses linnas) 😀 Kohati tundus ikka päris hirmus, nt kõik need tühermaad jne.
Aa, üks asi, mis mul Lasnamäega seostub, on see lastesaade “Pätu”, et “…maja ees ka on maja, me elame Lasnamäel…” Seda ma mäletan küll, et mulle meeldis vaadata 😄
Vahepeal guugeldasin kõrvale ka, just kogu seda Lasnamäe ehitamise lugu ja miks see pooleli jäi jne. Päris põnev!
Soovitan!
May 17, 2024
Lasnamäe on minu jaoks täiesti võõras koht ja ka selline koht, kuhu ma just väga minna ei taha. Reaalselt oleme jätnud ka külla minemata õhtul, et mitte uue autoga sinna 9-korruselise tornmaja ette parkida ja velgedest ilma jääda ... okei, see oli hea 15a tagasi, kuid siiski - minu jaoks on see mingi teine maailm, mis ei kutsu ei avastama ega külastama. Siinkohal pean silmas just seda magalarajooni jne. Läbisõitmiseks on see kanal ju ilus ja need uuemad rajoonid siin-seal ääres on ka kenad.
Raamatust loetuna on see kõik seal korralikult muutunud ja arenenud since 2000ndad, kuid siiski jah, õhtul sinna üksi tänavatele jalutama sattuda mina ei tahaks.
Selles osas oli see raamatu minu jaoks natuke Lasnamäe ajalugu ja hingeelu veidi avav, kuid ausalt, ma tean, miks ma neid "Minu ..." sarja raamatuid varasemalt rohkem kui üks lugenud ei ole (see üks oli tuttava kirjutatud, kus ma teadsin tegelasi ja tausta) - mulle ei meeldi see selline lihtne päevikulaadne stiil ja meenutamine jms inimese poot, keda ma ei tea ja kelle elulugu ei anna mulle tegelikult mitte midagi suurt. See on ilmselgelt väga unpopular opinion - miks muidu see sari nii mahukas ja menukas on, aga võite soovitada mõne eriti toreda eksemplari ja vb ma kunagi loen ka.
Loen siin mõned veel, äkki arvamus muutub? Mul on paar tk läbi aegade olnud, mida ma lugemisnimekirja pannud endale ... "Minu Taani", "Minu Dubai" ... need on pigem just asukoha või isiku tõttu, kes selle on kirjutanud, silma jäänud.
Raamatust loetuna on see kõik seal korralikult muutunud ja arenenud since 2000ndad, kuid siiski jah, õhtul sinna üksi tänavatele jalutama sattuda mina ei tahaks.
Selles osas oli see raamatu minu jaoks natuke Lasnamäe ajalugu ja hingeelu veidi avav, kuid ausalt, ma tean, miks ma neid "Minu ..." sarja raamatuid varasemalt rohkem kui üks lugenud ei ole (see üks oli tuttava kirjutatud, kus ma teadsin tegelasi ja tausta) - mulle ei meeldi see selline lihtne päevikulaadne stiil ja meenutamine jms inimese poot, keda ma ei tea ja kelle elulugu ei anna mulle tegelikult mitte midagi suurt. See on ilmselgelt väga unpopular opinion - miks muidu see sari nii mahukas ja menukas on, aga võite soovitada mõne eriti toreda eksemplari ja vb ma kunagi loen ka.
Loen siin mõned veel, äkki arvamus muutub? Mul on paar tk läbi aegade olnud, mida ma lugemisnimekirja pannud endale ... "Minu Taani", "Minu Dubai" ... need on pigem just asukoha või isiku tõttu, kes selle on kirjutanud, silma jäänud.
June 30, 2024
Lasnamäe - linnaosa, mis justkui kuulub Tallinna juurde, aga on samas nii oma maailm, et tunne, et justkui polegi enam Tallinnas. Linnaosa, mis on justkui tuttav, aga samas nii erinev, et kui tahta teha kiiret tuulutust igapäeva elus, siis võikski minna Lasnamäge avastamata. Minu kunagine lapsepõlv, kus ma alati tunnen soojust, kui sinna tagasi lähen.
Kui mulle pakuti seda raamatut lugeda, siis ütlen ausalt, et ei olnud kindel, kuidas see on tehtud. Kartsin just seda, et Lasnamäge on kirjeldatud sellise “getona”, kus vägivalda ja mustust/prügi on palju, seal elavad inimesed, sest mujal pole neile kohta, mahajäänud linnaosa. Ma ei oska kirjeldada, kui hea meel mul on, et Anete Kruusmägi on kirjeldanud Lasnamäge täpselt sellisena nagu see on tegelikult: omapärane, kodune, hubane, soe, kogukondlik, inimlikult lihtne.
Kes Lasnamäge tunneb, olenemata põhjusest, sellele saab raamat olema nostalgiline jalutuskäik, mida võtaks ette isegi mitu korda. Seda nii vanemale kui ka nooremale põlvkonnale. Autor keskendub rohkem oma lapsepõlvele 80-90ndatel, kuid killukesi on ka praegusest sajandist, nii et kõik leiavad midagi. Anete Kruusmägi suudab oma sulega panna elama vana koolimaja aia, lõputult paistvad tühermaad, seikluseks kirjeldada emaga poodi minekut, panna tundma kortermaja lõhnasid, seda õhinat kui sõbranna saab uue vidina või tuleb külla, piltidega anda edasi sõnumit, et tolleaja lapsed lihtsamate asjadega olid õnnelikumad kui tänapäeva nutistunud tegelased. Tunne, mis mind valdas lugemisel oli justkui lapsepõlve taaselamine. Täiskasvanuna võib meil tekkida tunne, et “oleks pidanud lapsepõlve kaua nautima”, kuid kui lugesin seda ja neid tundeid valdasin, sain kinnituse, et mul vedas väga ning lapsepõlve oli mul väga-väga kaua, vahest ka vahepeal praegu. Hindamatu väärtus tänu oma vanematele.
“Minu Lasnamäe” võiks olla kindel lugemisvara igale inimesele, kes tahab tutvust teha “Minu” sarjaga. Kui mõni raamat võib seal olla nii ja naa, siis antud uusteos on kindlasti seal “topi” suunas. Äratundmisrõõmu leiab siit igaüks, kuid kindlasti, mida see raamat annab, on tahtmise külastada Lasnamäge veel ning vaadata seda hoopis teise pilguga. Ei ole imestusväärne, kui Lasnamäe 9.korruse kortermaja 3-toaline korteris võib olla rohkem soojust ja kodutunnet kui uhkes suures häärberis. Kodu rajamiseks ei ole vaja suurt mõisa Tallinnast välja või mere ääres või ümbritsetud uusrikastest. Kodu rajad sinna, kus süda on.
Kui mulle pakuti seda raamatut lugeda, siis ütlen ausalt, et ei olnud kindel, kuidas see on tehtud. Kartsin just seda, et Lasnamäge on kirjeldatud sellise “getona”, kus vägivalda ja mustust/prügi on palju, seal elavad inimesed, sest mujal pole neile kohta, mahajäänud linnaosa. Ma ei oska kirjeldada, kui hea meel mul on, et Anete Kruusmägi on kirjeldanud Lasnamäge täpselt sellisena nagu see on tegelikult: omapärane, kodune, hubane, soe, kogukondlik, inimlikult lihtne.
Kes Lasnamäge tunneb, olenemata põhjusest, sellele saab raamat olema nostalgiline jalutuskäik, mida võtaks ette isegi mitu korda. Seda nii vanemale kui ka nooremale põlvkonnale. Autor keskendub rohkem oma lapsepõlvele 80-90ndatel, kuid killukesi on ka praegusest sajandist, nii et kõik leiavad midagi. Anete Kruusmägi suudab oma sulega panna elama vana koolimaja aia, lõputult paistvad tühermaad, seikluseks kirjeldada emaga poodi minekut, panna tundma kortermaja lõhnasid, seda õhinat kui sõbranna saab uue vidina või tuleb külla, piltidega anda edasi sõnumit, et tolleaja lapsed lihtsamate asjadega olid õnnelikumad kui tänapäeva nutistunud tegelased. Tunne, mis mind valdas lugemisel oli justkui lapsepõlve taaselamine. Täiskasvanuna võib meil tekkida tunne, et “oleks pidanud lapsepõlve kaua nautima”, kuid kui lugesin seda ja neid tundeid valdasin, sain kinnituse, et mul vedas väga ning lapsepõlve oli mul väga-väga kaua, vahest ka vahepeal praegu. Hindamatu väärtus tänu oma vanematele.
“Minu Lasnamäe” võiks olla kindel lugemisvara igale inimesele, kes tahab tutvust teha “Minu” sarjaga. Kui mõni raamat võib seal olla nii ja naa, siis antud uusteos on kindlasti seal “topi” suunas. Äratundmisrõõmu leiab siit igaüks, kuid kindlasti, mida see raamat annab, on tahtmise külastada Lasnamäge veel ning vaadata seda hoopis teise pilguga. Ei ole imestusväärne, kui Lasnamäe 9.korruse kortermaja 3-toaline korteris võib olla rohkem soojust ja kodutunnet kui uhkes suures häärberis. Kodu rajamiseks ei ole vaja suurt mõisa Tallinnast välja või mere ääres või ümbritsetud uusrikastest. Kodu rajad sinna, kus süda on.
May 3, 2024
Ma ei teagi, kas selle teose nautimiseks peaks Lasnamäe ja nõukaajaga mingi suhe olema. Ilmselt ei pea ja minul vähemal esimesega väga personaalne suhe puudub. Lapsepõlv möödus küll kohati Mustamäel, samuti paneelmajade rajoonis. Samuti käisime Lasnamäel peretuttavate sünnipäevadel ning sellest kogemusest on minu Lasnamäe jäänud mällu kui hall massiivne kogum, kus majades kolistavad liftid ning nende vahel ja sees saalivad sajad nimetud inimesed. Teoses mainitud stseen, kus lapsed erinevate majade rõdud üksteisega hõigates suhtlevad, on samuti tuttav. Lisaks olid sealsed lapsed segaduses, kui ütlesin, et mina käin lihtsalt 1. klassis, mitte 1.a või 1.e klassis. Ja aastaid hiljem välismaa tuttavatega koos seal bussiekskursioonil käies üllatas mind giidi väide, et Lasnamäel on sama palju elanikke kui mu praeguses kodulinnas Tartus.
Teoses on kõik autori Lasnamäe mõtted ja tunded hästi kirja pandud. Samuti on kirjutatu piisavalt tasakaalus, nii et autori isikliku elu kaudu luuakse oma Lasnamäe kogemus, mis sugugi kõigil selle sarja autoritel nii ei õnnestu. Saab teada huvitavaid fakte - kui näiteks keegi peaks arvama, et paneelmajad ja mikrorajoonid on nõukaaja leiutis, siis vale puha! Kontseptsioon, kus kõik eluks vajalik on käe-jala juures, ei läinud muidugi Lasnamäe puhul päris täppi. See-eest on seal aga tühermaad, kus on toimunud küll valgustkartvaid asju, kuid mis lisavad korratuse ja vaba hõngu tunnet ning muidugi killukese loodust. Ja loodetavasti saavad neist pigem pargid kui uued elumajade rajoonid.
Kokkuvõtteks täitsa mõnus lugemine, mis ühe linnaosa elu täies eheduses lugeja ette toob. Tallinna ja Tartu - ja miks mitte ka muude linnade - erinevate linnaosade elust võiks täitsa rohkem teoseid ilmuda.
Teoses on kõik autori Lasnamäe mõtted ja tunded hästi kirja pandud. Samuti on kirjutatu piisavalt tasakaalus, nii et autori isikliku elu kaudu luuakse oma Lasnamäe kogemus, mis sugugi kõigil selle sarja autoritel nii ei õnnestu. Saab teada huvitavaid fakte - kui näiteks keegi peaks arvama, et paneelmajad ja mikrorajoonid on nõukaaja leiutis, siis vale puha! Kontseptsioon, kus kõik eluks vajalik on käe-jala juures, ei läinud muidugi Lasnamäe puhul päris täppi. See-eest on seal aga tühermaad, kus on toimunud küll valgustkartvaid asju, kuid mis lisavad korratuse ja vaba hõngu tunnet ning muidugi killukese loodust. Ja loodetavasti saavad neist pigem pargid kui uued elumajade rajoonid.
Kokkuvõtteks täitsa mõnus lugemine, mis ühe linnaosa elu täies eheduses lugeja ette toob. Tallinna ja Tartu - ja miks mitte ka muude linnade - erinevate linnaosade elust võiks täitsa rohkem teoseid ilmuda.
April 16, 2024
Mäletan, kui "Minu..." sari alguse sai, siis öeldi kõrvalt, et ega noorel inimesel sobi ju memuaare kirjutada, enne tuleb vanaks saada ja siis tagasi vaadata. Aga maailm on muutunud ja enam see nii imelik ei tundu. Perspektiive saab olla erinevaid ja kindlasti on just noorustuhinat värskelt mäletades, sellest vaevu välja kasvanult, see oma võlu, mida aastakümned hiljem poleks. Olen üsna kindel, et Anete Kruusmägi jätkab kirjutamist (ta sai äramärkimise ja avaldamise ka romaanivõistlusel) ning Lasnamäe jätkab tema inspireerimist ka edaspidi.
Aga jah. Lasnamäe ja see asja möödunud põnev üleminekuajastu.
Enamik meist mäletab 1990ndaid ja 2000ndaid, küllap enamik meist teab ka mingil moel Lasnamäed. Mina mäletan sugulaste juures külas käimisest hulkuvate kasside kolooniaid ja seda, kuidas me salaja liftiga katusele sõitsime. Mäletan seda õõvastavat tunnet, kuidas vaatasin katuselt alla ja tajusin: KÕIK on nii ühtemoodi ja kui ma üksi lahkuksin meie maja juurest, siis ilmselt eksiksin ära.
Anete on "Minu Lasnamäe" raamatusse kogunud oma kogemused-memuaarid, aga ka paari lähema sõbra omad. Eriti hinge läheb mulle väikese esimese klassi poisi lugu, kelle õpetajad teatrist tulles peatusesse jätavad ja kes siis tundide kaupa koduteed otsib... Aga noh, kodu ta leidis ja pissihaisused püksid sai lihtsalt ära peidetud. Siin on seda nooruse julgust ja hakkamasaamist, mida on vast kõigis nõuka-aja laste mälestustes, aga ka üldse suurlinna lapsepõlve mälestustes. (Ja miski Lasnamäe inimestes tuletab mulle üldse hoopis Indiast meelde! Selline suvaline ja karastunud ja rõõmus on see, kes seal hakkama saanud.) "Minu Lasnamäe" lugudega seoses meenuvad ka mu oma lapsepõlvekogemused ühest suurest koolist teisest Eesti otsast, needsamad vetsuhaisud ja sööklatoidud.
See raamat on kindlasti "Minu..." poole kaldu. Lasnamäest on loomulikult juttu eri nurkade alt ja saab targemaks (mina näiteks ei teadnud, et Jüriöö ülestõus toimus ka praegusel Lasnamäel, mina paigutasin seda oma peas vaid kusagile Padise kloostri kanti...) Parimad palad on need, kus isiklik lugu ja Lasnamäe hoovus kokku saavad (näiteks eesti-vene noortekampade hõõrumiste laine), neid parimaid palu on palju. Vahepeal on see ka lihtsalt lugu, kuidas tütarlapsest kasvab naine (näiteks kuidas tuleb julgus kanda omamoodi riideid, mitte selliseid nagu teised). See on ka ühe õnneliku lapsepõlve lugu, ema ja isa on kunstnikud, kes oma köögis ja kahes toas imelist mikromaailma viljelevad. Vanemate magamistuba on ühtlasi elutuba ja toimub pidev diivani kokku-lahti voltimine. "Me ei oskagi midagi paremat oodata, tuhanded pered meie ümber elavad samasugustes kapslites", sellised laused tuletavad meelde Unti ja Valtonit ja nende "mägede"-loomingut. Ei teagi, kas kogemata või meelega.
Anete astub mitmel pool otsesesse dialoogi Viktoria Ladõnskaja raamatuga "Lasnamäe valge laev", see räägib enamvähem samast ajastust (veidi ka varasemast), aga mitte eestlase, vaid venelase perspektiivist vaadates.
Mulle meenus üks raamat veel, ilukirjanduslik, aga samamoodi seda aega ja kohta kirjeldav, Mari Saati lühiromaan "Lasnamäe lunastaja", kus peategelaseks on venelannast üksikema ja tema hambaprobleemidega andekas tütar... Raamatu kulminatsioon toimub tühermaal, see on lasnamäelik maastikukategooria, mida kõigis kolmes teoses on kirjeldatud.
Kas Anete raamat võtab Lasnamäe hirmu vähemaks, mõtisklesin. Küllap ikka võtab. Lasnamäe on ju muutumas nagunii, tühermaad ei olevat enam (nii) ohtlikud. Tänaseks päevaks on Anete kosmopoliit, elanud mitmes maailmajaos ja vahepeal veedab taas aega seal, vanematekodus Lasnamäel, kirjeldustesse lisavad värskust ka ta belglasest elukaaslase imestamised-tähelepanekud.
Muide. Ma sain Anete peatükkidest ka vastuse sellele, mis imeline vanade õunapuude aed see seal suurte majade vahel tee ääres seisab. See on minu lemmikkoht Lasnamäel.
Aga jah. Lasnamäe ja see asja möödunud põnev üleminekuajastu.
Enamik meist mäletab 1990ndaid ja 2000ndaid, küllap enamik meist teab ka mingil moel Lasnamäed. Mina mäletan sugulaste juures külas käimisest hulkuvate kasside kolooniaid ja seda, kuidas me salaja liftiga katusele sõitsime. Mäletan seda õõvastavat tunnet, kuidas vaatasin katuselt alla ja tajusin: KÕIK on nii ühtemoodi ja kui ma üksi lahkuksin meie maja juurest, siis ilmselt eksiksin ära.
Anete on "Minu Lasnamäe" raamatusse kogunud oma kogemused-memuaarid, aga ka paari lähema sõbra omad. Eriti hinge läheb mulle väikese esimese klassi poisi lugu, kelle õpetajad teatrist tulles peatusesse jätavad ja kes siis tundide kaupa koduteed otsib... Aga noh, kodu ta leidis ja pissihaisused püksid sai lihtsalt ära peidetud. Siin on seda nooruse julgust ja hakkamasaamist, mida on vast kõigis nõuka-aja laste mälestustes, aga ka üldse suurlinna lapsepõlve mälestustes. (Ja miski Lasnamäe inimestes tuletab mulle üldse hoopis Indiast meelde! Selline suvaline ja karastunud ja rõõmus on see, kes seal hakkama saanud.) "Minu Lasnamäe" lugudega seoses meenuvad ka mu oma lapsepõlvekogemused ühest suurest koolist teisest Eesti otsast, needsamad vetsuhaisud ja sööklatoidud.
See raamat on kindlasti "Minu..." poole kaldu. Lasnamäest on loomulikult juttu eri nurkade alt ja saab targemaks (mina näiteks ei teadnud, et Jüriöö ülestõus toimus ka praegusel Lasnamäel, mina paigutasin seda oma peas vaid kusagile Padise kloostri kanti...) Parimad palad on need, kus isiklik lugu ja Lasnamäe hoovus kokku saavad (näiteks eesti-vene noortekampade hõõrumiste laine), neid parimaid palu on palju. Vahepeal on see ka lihtsalt lugu, kuidas tütarlapsest kasvab naine (näiteks kuidas tuleb julgus kanda omamoodi riideid, mitte selliseid nagu teised). See on ka ühe õnneliku lapsepõlve lugu, ema ja isa on kunstnikud, kes oma köögis ja kahes toas imelist mikromaailma viljelevad. Vanemate magamistuba on ühtlasi elutuba ja toimub pidev diivani kokku-lahti voltimine. "Me ei oskagi midagi paremat oodata, tuhanded pered meie ümber elavad samasugustes kapslites", sellised laused tuletavad meelde Unti ja Valtonit ja nende "mägede"-loomingut. Ei teagi, kas kogemata või meelega.
Anete astub mitmel pool otsesesse dialoogi Viktoria Ladõnskaja raamatuga "Lasnamäe valge laev", see räägib enamvähem samast ajastust (veidi ka varasemast), aga mitte eestlase, vaid venelase perspektiivist vaadates.
Mulle meenus üks raamat veel, ilukirjanduslik, aga samamoodi seda aega ja kohta kirjeldav, Mari Saati lühiromaan "Lasnamäe lunastaja", kus peategelaseks on venelannast üksikema ja tema hambaprobleemidega andekas tütar... Raamatu kulminatsioon toimub tühermaal, see on lasnamäelik maastikukategooria, mida kõigis kolmes teoses on kirjeldatud.
Kas Anete raamat võtab Lasnamäe hirmu vähemaks, mõtisklesin. Küllap ikka võtab. Lasnamäe on ju muutumas nagunii, tühermaad ei olevat enam (nii) ohtlikud. Tänaseks päevaks on Anete kosmopoliit, elanud mitmes maailmajaos ja vahepeal veedab taas aega seal, vanematekodus Lasnamäel, kirjeldustesse lisavad värskust ka ta belglasest elukaaslase imestamised-tähelepanekud.
Muide. Ma sain Anete peatükkidest ka vastuse sellele, mis imeline vanade õunapuude aed see seal suurte majade vahel tee ääres seisab. See on minu lemmikkoht Lasnamäel.
March 30, 2024
Raamat kihutas juba üsna esimestest peatükkidest minu ülimalt isiklikku ja salajasesse Minu-sarja esikümnesse. Samas adun, et selles on oma oluline osa just autori lool.
Kuigi raamat annab väga hea ülevaate ka Lasnamäe loomisest ja muutumisest läbi linnaosa lühikese ajaloo, on see rohkemgi veel just autori enda kujunemise lugu, valdavalt 1990-2000ndatel. See oli äkiliste muutuste aeg, suure segaduse aeg ja on huvitav lugeda, kuidas selle sees kasvas ja märkas ümbritsevat laps.
Oluline märksõna siinkohal - kombinaatkool. Ma pole küll päris sellises monstrumis käinud, aga väikesest ja nunnust maal asuvast mõisakoolist linna suurde kooli maandudes oli kontrast ikka hirmus, seega täielik äratundmiskurbus. Ka päris nii suures majas pole ma elanud, aga lühike periood ühes Kremliks hüütavas kortermajas tõi lugedes palju äratundmist. Meeletult rikastav kogemus, mis võiks servapidi iga lapse lapsepõlves olla.
Oli muidugi palju lasnamäelikku juttu ka. Kajakad, kes lennult aknast visatud kalaraipeid ükskord suutsid püüda (vot see on efektiivne jäätmekäitlus!). Liftielu, mis minu jaoks täiesti tume maa, mõjus "eksootiliselt" :) Võiks ju mainida ka venelasi või kuritegevust, aga samas see pole peamine. Ühetaoliste majade vahel ekslemine, erandina siiski mitte mõne jommis tegelase, vaid pisikese Imre lugu (külmavärinaid tekitav). Tühermaad ja hoovid. Rõdu kui kodupikendus.
Eraldi pärliks ongi siin raamatus inimesed, eredamalt jäid meelde lapsed, aga ehk oligi neid enam. Nii mõnigi kord on kõigest mõne lõiguga maalitud värviküllane ja paljuütlev pilt. Autor on väga hea portreteerija, meenub kohe näiteks Sandra-peatükk, või lühikesed lõigud Triinust, "kellest saab narkomaan" (kuigi tegelikult siiski ei saanud, mõni inimene siiski suudab õigel hetkel käänata ettemääratud teelt).
Milles ma muidugi meeletult pettusin... oeh, ei taha mitte kõneledagi. Ma olen seniajani tahtnud uskuda, et kui on ÜKS KOHT siin ilmas, kus saaks rammusatest lülijalgsetest ometi rahu, siis see on ühe kolaka paneelika ülemine korrus, ent nagu nüüd selgus - tühi lootus puha.
Lugedes tabasin end korduvalt soovimast, et see raamat oleks teismelise minu öökapil olnud...
PS. Anete vanemad tundusid nii põnevad, et tahaks neist rohkem lugeda (ehk kunagi mingis vormis uus raamat?)
PPS. Mäletamata küll ülearu palju Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamatust", kummitas see mind lugedes ometi, ilmselt oli siin sarnaseid teemasid.
Kuigi raamat annab väga hea ülevaate ka Lasnamäe loomisest ja muutumisest läbi linnaosa lühikese ajaloo, on see rohkemgi veel just autori enda kujunemise lugu, valdavalt 1990-2000ndatel. See oli äkiliste muutuste aeg, suure segaduse aeg ja on huvitav lugeda, kuidas selle sees kasvas ja märkas ümbritsevat laps.
Oluline märksõna siinkohal - kombinaatkool. Ma pole küll päris sellises monstrumis käinud, aga väikesest ja nunnust maal asuvast mõisakoolist linna suurde kooli maandudes oli kontrast ikka hirmus, seega täielik äratundmiskurbus. Ka päris nii suures majas pole ma elanud, aga lühike periood ühes Kremliks hüütavas kortermajas tõi lugedes palju äratundmist. Meeletult rikastav kogemus, mis võiks servapidi iga lapse lapsepõlves olla.
Oli muidugi palju lasnamäelikku juttu ka. Kajakad, kes lennult aknast visatud kalaraipeid ükskord suutsid püüda (vot see on efektiivne jäätmekäitlus!). Liftielu, mis minu jaoks täiesti tume maa, mõjus "eksootiliselt" :) Võiks ju mainida ka venelasi või kuritegevust, aga samas see pole peamine. Ühetaoliste majade vahel ekslemine, erandina siiski mitte mõne jommis tegelase, vaid pisikese Imre lugu (külmavärinaid tekitav). Tühermaad ja hoovid. Rõdu kui kodupikendus.
Eraldi pärliks ongi siin raamatus inimesed, eredamalt jäid meelde lapsed, aga ehk oligi neid enam. Nii mõnigi kord on kõigest mõne lõiguga maalitud värviküllane ja paljuütlev pilt. Autor on väga hea portreteerija, meenub kohe näiteks Sandra-peatükk, või lühikesed lõigud Triinust, "kellest saab narkomaan" (kuigi tegelikult siiski ei saanud, mõni inimene siiski suudab õigel hetkel käänata ettemääratud teelt).
Milles ma muidugi meeletult pettusin... oeh, ei taha mitte kõneledagi. Ma olen seniajani tahtnud uskuda, et kui on ÜKS KOHT siin ilmas, kus saaks rammusatest lülijalgsetest ometi rahu, siis see on ühe kolaka paneelika ülemine korrus, ent nagu nüüd selgus - tühi lootus puha.
Lugedes tabasin end korduvalt soovimast, et see raamat oleks teismelise minu öökapil olnud...
PS. Anete vanemad tundusid nii põnevad, et tahaks neist rohkem lugeda (ehk kunagi mingis vormis uus raamat?)
PPS. Mäletamata küll ülearu palju Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamatust", kummitas see mind lugedes ometi, ilmselt oli siin sarnaseid teemasid.
June 12, 2025
Raamat andis päris palju uut infot Lasnamäe kohta (kuidas ja millistel põhimõtetel ehitati, et "jäi pooleli", päris mitmeid ajaloolisi detaile jne). Kuna olin lapsena tihe Lasnamäel sugulastel külaskäija (Liikuri, Vormsi, Läänemere tee, Pirita-Kose), siis oli piirkonnast päris hea ettekujutus ja "pilt pidevalt jooksis". Lapsena ma lausa unistasin Liikuri tn punaste majade 9. korrusel elamisest (mu onu perel oli seal korter) ja olin nii õnnetu, et pidin hoopis maal metsa sees elama. Elu on edasi läinud, kuid seda nostalgiat Lasnamäega seoses on ikka veel.
Meeldis, kuidas autor põimis sisse oma lapsepõlve ja kujunemisloo, aga raamatu lõpus läks seda "mina"-osa pisut liiga paljuks.
Meeldis ka see, et Lasnamäge ei olnud kujutatud betoongetona, vaid läbi lapse silmade toodi välja helge, soe ja sellele ajale tavapärane igapäevane elukorraldus.
Meeldis, kuidas autor põimis sisse oma lapsepõlve ja kujunemisloo, aga raamatu lõpus läks seda "mina"-osa pisut liiga paljuks.
Meeldis ka see, et Lasnamäge ei olnud kujutatud betoongetona, vaid läbi lapse silmade toodi välja helge, soe ja sellele ajale tavapärane igapäevane elukorraldus.
January 4, 2025
Väga tore ja kaasahaarav lugemine! Tekkis kohe tunne, et tahaks Lasnamäed avastama minna. Kogu Lasnamäe kõrval ka autori isiksuse arengu liin kõrval, mis lisas raamatule veel rohkem sügavust!
Displaying 1 - 11 of 11 reviews