Welsh Not: Education and the Anglicisation of the Nineteenth-Century Wales

by Martin Johnes

Genres: Nonfiction

360 pages, Paperback

Published December 23, 2024

Reviews

[Kitty]

ma lihtsalt ei suutnud seda läbi lugeda. pole enne vist kohanudki raamatut, kus nii vähe sisu oleks nii paljude lehekülgede peale lauali venitatud, ja veel nii tihedas tekstis! ses mõttes, et... see on ikkagi teadusraamat, ajaloolane on uurinud ajalugu ja pannud siis kirja, mis ta teada sai. aga ma ei tea, kas ajaloolased ei pea oskama üldistada või nad ei taha või peabki seda nii tegema, et sa kirjutad peatükkide kaupa lihtsalt näiteid, et selles külakoolis see õpetaja on oma logiraamatusse kirjutanud, et lapsed ei saanud millestki aru, ja too inimene oma mälestustes on ka kirjutanud, et ta ei saanud koolis millestki aru, ja siis oli veel üks ajaleheartikkel, kus ajakirjanik raporteeris, et väidetavalt lapsed ei saa millestki aru. et kui pikalt seda peab tegema, enne kui me võime teha üldistuse, et lapsed, paistab, ei saanud millestki aru, ja siit edasi liikuda? siin tehti peatükkide kaupa:(

ühesõnaga, see raamat oleks võinud olla kolmveerandtunnine podcast, ja õnneks ta oli ka ja ma kuulasin seda podcasti ja tegelikult tean, mis üldistused see konkreetne autor sellest konkreetsest teemast lõpuks tegi. lihtsalt selgub, et viga oli arvata, et ma saan kuidagi veel targemaks, kui ma raamatut ennast ka loen.

nii et neile, kes ei soovi end raamatuga piinata, kiire kokkuvõte: märksõna "Welsh Not" tähistab 19. sajandi algupoolel Walesi koolides kasutusel olnud reeglit, et lapsed ei tohi omavahel kõmri keeles rääkida. vahelejäänutele riputati kaela või pandi lauale vastav silt (puust tehtud) või muu tähis, ja selle sai edasi anda, kui leidsid kellegi teise, kes ka reeglit rikkus. see, kelle kätte silt päeva lõpuks jõudis, sai karistada, tihti füüsiliselt. paljud inimesed Walesis süüdistavad just Welsh Noti selles, et inglise keel sõi kõmri keele välja, ja arvavad/eeldavad, et tegu oli Briti keskvalitsuse poolt pealesunnitud ametliku poliitikaga. Johnes väidab, et pigem kehtestasid reegli õpetajad omaalgatuslikult ja lapsevanemate soovil/nõusolekul, sest üldine arusaam oli see, et inglise keel tuleb kuidagi ikkagi selgeks saada, see aitab elus edasi. ja et kõigile asjaosalistele sai kiirelt selgeks, et võõrkeeles õpetamine ei vii kuhugi, kui sa lastele nende emakeeles asju seletada ei tohi, mistõttu tegelikult ikkagi seletati. ja et keel ei surnud välja mitte koolide tõttu, vaid kestis kenasti edasi, kuni tal jagus elujõudu kodus ja kirikus (kabelis tegelikult), ja läks lõpuks hoopis immigratsiooni ja sellest omakorda tulenevate segaperekondade nahka. noh, et ikkagi keegi ei unustanud keelt ära sellepärast, et seda koolis ei tohtinud rääkida, vaid sellepärast, et kodus ja kogukonnas enam ei räägitud.