What do you think?
Rate this book
Tuhande Maailma lood
2023. aasta sügisel oma 75. juubelit tähistanud George R. R. Martinile meeldisid juba poisikesena kõige enam kosmilised planeedilood, mis viisid ta rännakutele kaugetesse galaktikatesse ja võõraste tähtede juurde. Ning just selliseid lugusid hakkas ta ise noore ulmekirjanikuna 1970ndatel kirjutama. «Tuhande Maailma lood» on Martini 22. eestikeelne raamat, mis tutvustab nagu juba varem Orpheuse Raamatukogus ilmunud «Öölendajad» (2012), «Valguse hääbumine» (2020) ja «Haviland Tufi reisid» (2020) meile teda eelkõige kui kosmoseulme kirjanikku. Selle mahuka kogumiku lühiromaanide ja juttude tegevus toimub kirjaniku Tuhande Maailma nime kandvas tulevikuajaloos, kus inimkond on levinud planeedilt Maa ümbritsevatesse tähesüsteemidesse ning loonud suure Föderaalimpeeriumi. Kohtutakse ka kahe tulnukrassiga, kellega peagi algab sajandeid kestev konflikt, mille käigus kõik kolm tsivilisatsiooni lõpuks kokku varisevad. Inimkond teeb läbi Valitsuseta Aja ja taastub, kuid ei moodusta enam kunagi ühtset poliitilist tervikut. Sõda muudab suhtluse eri maailmade vahel veelgi kaootilisemaks, kui see niigi oli, ja iga planeet kogeb Kollapsit omal viisil ning ajal. Mõnes maailmas katkevad tähelennud viieks aastaks, mõnes viiekümneks, mõnes viiesajaks. Kuid suur sõda ning selle järelmõjud on neile põnevatele planeediseiklustele vaid kaugeks fooniks... ORPHEUSE KULDRAAMAT on kirjastuse Fantaasia uus, rohkem noortele suunatud ulmesari, milles ilmuvad auhinnatud noorteulmekad ja noorteulme klassika, aga ka moodsamad ja mahukamad ulmemenukid.
503 pages, Paperback
Published January 1, 2024
1 person is currently reading
21 people want to read
About the author
George R.R. Martin
1,504 books119k followersGeorge Raymond Richard "R.R." Martin was born September 20, 1948, in Bayonne, New Jersey. His father was Raymond Collins Martin, a longshoreman, and his mother was Margaret Brady Martin. He has two sisters, Darleen Martin Lapinski and Janet Martin Patten.
Martin attended Mary Jane Donohoe School and Marist High School. He began writing very young, selling monster stories to other neighborhood children for pennies, dramatic readings included. Later he became a comic book fan and collector in high school, and began to write fiction for comic fanzines (amateur fan magazines). Martin's first professional sale was made in 1970 at age 21: The Hero, sold to Galaxy, published in February, 1971 issue. Other sales followed.
In 1970 Martin received a B.S. in Journalism from Northwestern University, Evanston, Illinois, graduating summa cum laude. He went on to complete a M.S. in Journalism in 1971, also from Northwestern.
As a conscientious objector, Martin did alternative service 1972-1974 with VISTA, attached to Cook County Legal Assistance Foundation. He also directed chess tournaments for the Continental Chess Association from 1973-1976, and was a Journalism instructor at Clarke College, Dubuque, Iowa, from 1976-1978. He wrote part-time throughout the 1970s while working as a VISTA Volunteer, chess director, and teacher.
In 1975 he married Gale Burnick. They divorced in 1979, with no children. Martin became a full-time writer in 1979. He was writer-in-residence at Clarke College from 1978-79.
Moving on to Hollywood, Martin signed on as a story editor for Twilight Zone at CBS Television in 1986. In 1987 Martin became an Executive Story Consultant for Beauty and the Beast at CBS. In 1988 he became a Producer for Beauty and the Beast, then in 1989 moved up to Co-Supervising Producer. He was Executive Producer for Doorways, a pilot which he wrote for Columbia Pictures Television, which was filmed during 1992-93.
Martin's present home is Santa Fe, New Mexico. He is a member of Science Fiction & Fantasy Writers of America (he was South-Central Regional Director 1977-1979, and Vice President 1996-1998), and of Writers' Guild of America, West.
http://us.macmillan.com/author/george...
Martin attended Mary Jane Donohoe School and Marist High School. He began writing very young, selling monster stories to other neighborhood children for pennies, dramatic readings included. Later he became a comic book fan and collector in high school, and began to write fiction for comic fanzines (amateur fan magazines). Martin's first professional sale was made in 1970 at age 21: The Hero, sold to Galaxy, published in February, 1971 issue. Other sales followed.
In 1970 Martin received a B.S. in Journalism from Northwestern University, Evanston, Illinois, graduating summa cum laude. He went on to complete a M.S. in Journalism in 1971, also from Northwestern.
As a conscientious objector, Martin did alternative service 1972-1974 with VISTA, attached to Cook County Legal Assistance Foundation. He also directed chess tournaments for the Continental Chess Association from 1973-1976, and was a Journalism instructor at Clarke College, Dubuque, Iowa, from 1976-1978. He wrote part-time throughout the 1970s while working as a VISTA Volunteer, chess director, and teacher.
In 1975 he married Gale Burnick. They divorced in 1979, with no children. Martin became a full-time writer in 1979. He was writer-in-residence at Clarke College from 1978-79.
Moving on to Hollywood, Martin signed on as a story editor for Twilight Zone at CBS Television in 1986. In 1987 Martin became an Executive Story Consultant for Beauty and the Beast at CBS. In 1988 he became a Producer for Beauty and the Beast, then in 1989 moved up to Co-Supervising Producer. He was Executive Producer for Doorways, a pilot which he wrote for Columbia Pictures Television, which was filmed during 1992-93.
Martin's present home is Santa Fe, New Mexico. He is a member of Science Fiction & Fantasy Writers of America (he was South-Central Regional Director 1977-1979, and Vice President 1996-1998), and of Writers' Guild of America, West.
http://us.macmillan.com/author/george...
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 3 of 3 reviews
April 16, 2025
https://www.hyperebaaktiivne.ee/2025/...
George R.R. Martin "Tuhande Maailma lood" on lühijuttude kogumik, mis pillutab lugejat kaugel tulevikus aina eriskummalisemate planeedite vahel. Kui väljakutse teemaks on lühiproosa, võtab Mariann muidugi ikka ette 500 leheküljega raamatu. Kosmoseulme pole mu lemmikžanrite hulgas, kuid see-eest pole ükski Martini teos mind varasemalt külmaks jätnud.
Tuhat Maailma. Tulevikus on inimkond hõivanud mitmeid planeete, pidanud kosmosesõdu, kummardunud lugematel arvul erinevaid jumalaid. Leidub maailmu, kus raske töö teevad ära ellu äratatud laibad või selliseid, kus päike hakkab kustuma, või paiku, kus sõda pole kunagi lõppenud, või kohti, kust on väga raske lahkuda, ja ka nii kaugeid ilmanurki, et inimesi satub sinna harva.
"Tuhande Maailma lood" koondab 18 juttu ühes koostaja järelsõnaga. Juba kõige esimene ehk "Koos hommikuga tuleb udulangus" liigutas sügavalt ja jäigi vaieldamatuks lemmikuks terve kogumiku peale. See räägib ühest kaugest planeedist, mida katavad mäed ja saladusi peitev udu. Müstilisuse olulisuses peitubki loo sõnum. Hästi valitud avang jäi saatma kogu raamatut ja see tõdemus hoiab mind endiselt oma küüsis, paneb iga natukese aja tagant märkama mõnd asja, mille võlu seisneb selle salapäras.
George R.R. Martin hiilgab suurepärase jutuvestjana paksude romaanide kõrval ka lühivormis, suutes mõne leheküljega luua vapustava maailma, haaravad tegelased ja mõtlemapaneva süžee. Mõnest loost õhkas fantaasiahõngu, mõni kaldus õuduskirjanduse valda, mõnes leidus rohkem tulevikutehnoloogiat, aga kõik olid tummised ulmekad süngevõitu tulevikust. Olgu kosmoselaeval või võõral planeedil peremeheks tehisintellekt, seenorganism või mõni jumalus, keegi ikka kannatab ja käib võitlus enesealalhoiuinstinkti ja eneseohverduse vahel.
Teised meeldejäävamad lood, mis jäid pikemalt mõtteisse mõlkuma või suisa painama, olid "Ja seitse korda - ei inimest eal", "Liivakuningad" ja "Ussikojas". Mõistagi kõik võrdselt korda ei läinud, eriti kui eelmine oli olnud erakordselt kõnekas. Näiteks erinevad jumalused ei ole minu jaoks kõige paeluvam teema. Sutekast rääkiv "Tähenaine" jättis teema poolest külmaks, aga oli tõlgitud nii mahlakalt, et seetõttu oli ikkagi lust lugeda. Raamatut meenutades kerkivad sedavõrd eredad pildid silme ette, et pidin nüüd kontrollima ega selles illustratsioone ei olnud (ei).
Kui sulle vähegi ulmekirjandus meeldib, siis soovitan soojalt "Tuhande Maailma lugusid" lugeda!
Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!
George R.R. Martin "Tuhande Maailma lood" on lühijuttude kogumik, mis pillutab lugejat kaugel tulevikus aina eriskummalisemate planeedite vahel. Kui väljakutse teemaks on lühiproosa, võtab Mariann muidugi ikka ette 500 leheküljega raamatu. Kosmoseulme pole mu lemmikžanrite hulgas, kuid see-eest pole ükski Martini teos mind varasemalt külmaks jätnud.
Tuhat Maailma. Tulevikus on inimkond hõivanud mitmeid planeete, pidanud kosmosesõdu, kummardunud lugematel arvul erinevaid jumalaid. Leidub maailmu, kus raske töö teevad ära ellu äratatud laibad või selliseid, kus päike hakkab kustuma, või paiku, kus sõda pole kunagi lõppenud, või kohti, kust on väga raske lahkuda, ja ka nii kaugeid ilmanurki, et inimesi satub sinna harva.
"Tuhande Maailma lood" koondab 18 juttu ühes koostaja järelsõnaga. Juba kõige esimene ehk "Koos hommikuga tuleb udulangus" liigutas sügavalt ja jäigi vaieldamatuks lemmikuks terve kogumiku peale. See räägib ühest kaugest planeedist, mida katavad mäed ja saladusi peitev udu. Müstilisuse olulisuses peitubki loo sõnum. Hästi valitud avang jäi saatma kogu raamatut ja see tõdemus hoiab mind endiselt oma küüsis, paneb iga natukese aja tagant märkama mõnd asja, mille võlu seisneb selle salapäras.
George R.R. Martin hiilgab suurepärase jutuvestjana paksude romaanide kõrval ka lühivormis, suutes mõne leheküljega luua vapustava maailma, haaravad tegelased ja mõtlemapaneva süžee. Mõnest loost õhkas fantaasiahõngu, mõni kaldus õuduskirjanduse valda, mõnes leidus rohkem tulevikutehnoloogiat, aga kõik olid tummised ulmekad süngevõitu tulevikust. Olgu kosmoselaeval või võõral planeedil peremeheks tehisintellekt, seenorganism või mõni jumalus, keegi ikka kannatab ja käib võitlus enesealalhoiuinstinkti ja eneseohverduse vahel.
Teised meeldejäävamad lood, mis jäid pikemalt mõtteisse mõlkuma või suisa painama, olid "Ja seitse korda - ei inimest eal", "Liivakuningad" ja "Ussikojas". Mõistagi kõik võrdselt korda ei läinud, eriti kui eelmine oli olnud erakordselt kõnekas. Näiteks erinevad jumalused ei ole minu jaoks kõige paeluvam teema. Sutekast rääkiv "Tähenaine" jättis teema poolest külmaks, aga oli tõlgitud nii mahlakalt, et seetõttu oli ikkagi lust lugeda. Raamatut meenutades kerkivad sedavõrd eredad pildid silme ette, et pidin nüüd kontrollima ega selles illustratsioone ei olnud (ei).
Kui sulle vähegi ulmekirjandus meeldib, siis soovitan soojalt "Tuhande Maailma lugusid" lugeda!
Aitäh, Rahva Raamat, raamatu eest!
April 19, 2024
"Liivakuningad" on antud kogumiku parim lugu ja kuigi olen seda lugenund/kuulanud nüüd vast juba kümmekond korda, toob ta ikka esile ainult häid emotsioone. Eks oli teisigi, mis tundusid huvitavad, aga üldiselt natukene liiga uimased heietused, ei olnud väga seda kärtsu ja mürtsu, mis pulsi kiiremini käima paneks.
March 24, 2024
Seda et vana George Martin kirjutada mõistab, teavad miljonid "Jää ja tule laulu" fännid. Miljardid "Troonide mängu" nimelise sarja fännid ei tea, kuid enese teadmata on George'i lummuses nemadki. Mõned võib-olla ehk teavad ka, kelle massiivsele ja kahjuks igavesti poolelijäävale fantasy romaanisarjale see miljardite lemmiksari tugineb.
Aga enne kui George Martin oma ülihuvitavasse fantasyseepi kinni jäi ja üle pea sinna sisse ära uppus, oli ta ameerika ulme tõusev täht. Seda siis 70ndatel. Kirjastus Fantaasia verivärske kogumik koondab samade kaante vahele kõik Martini loodud Universumisse (Tuhat Maailma) paigutuvad lood, välja on jäänud juba varem Fantaasia poolt ilmutatud romaanid nagu "Öölendajad" ja "Valguse hääbumine". Taastrükitud on seevastu aga kunagi kaugetel 90ndatel Mario Kivistiku "Marduses" ilmunud "Liivakuningad".
Ilgelt hea on, teate. Ma pole viimasel ajal eriti ulmet enam lugenud, sest ma ei tea, kas kvaliteedinõuded on tõusnud, või siis, teine võimalus, hea ulme on lihtsalt juba ära kirjutatud ja tänapäeva ulmemeistrid toodavad lihtsalt suvalist lamedat arvutimängude ümberjutustust meenutavat fanfiction'it, või kirjutavad lamedalt, igavalt ja andevaeselt ümber mingeid rosoljesid kunagi nähtud filmidest ja loetud raamatutest. Ühesõnaga, head ulmet on tänapäeval raskem leida kui vaba aega rehvivahetuseks peale esimest lörtsisadu.
Seda meeldivam oli leida mõnusalt kopsakas (504 lk!) kogumik, kust ma ei leidnud mitte ühtegi kehva juttu. Raamatus on 17 juttu, õigemini, 16 juttu ja 1 lühiromaan (Laul Lyale; võitis 1975. aastal Hugo ning esitati Nebula ja Jupiteri auhindadele). Ma ei hakka lugusid eraldi välja tooma vaid ütlen lihtsalt et hankige see kogumik ja lugege neid kõiki. Seda, et George ei kohku tagasi ei vägivalla graafilise kujutamise, oma peategelaste hukkamise ega süngete ja ootustele mittevastavate süžeepöörangute ees, sedakõike me muidugi juba teadsime "Jää ja tule laulu" sarjast. Aga need lood on kirjutatud õige tükk aega enne "Jääd ja tuld", seega teadis ta juba varakult, kuidas tõsiselt hästi, hingepugevalt, traagiliselt aga ilma pateetikata, lugeja hingekeeli mõjutada. Kõik lood on võrdlemisi sünkmornid, ega erilist helget tulevikku ei paista tema tulevikuajaloos kuskilt. Kui ma peaksin siiski nimetama selle "kõige-kõige" jutu, siis valin selleks "Lihamaja mehe". Sünge ja mõnes mõttes traagiline lugu tavalise kuli ja mustatöölise otsingutest, et leida tõeline Armastus. Samas ma toon aga ära ka kõige viimase loo "Kivilinn" - ehk siis ka terve kogumiku - lõpulause, mis ei paljasta mingit erilist puänti, kõlab aga nii khuulilt, et ma olen seda juba korduvalt endale kõva häälega ette lugenud:
"Tühjades tunnelites varemete all kõnnib Holt tähelt tähele."
Ulmefännid, ma ei tea mida te veel ootate. Aga kes ulmet pole eriti lugenud või armastanud, võtke ja proovige. Saate pooltuhat lehekülge süngeid tulevikunägemusi, kus on kõvasti vaja kaasa mõelda. Rauakolu ja tulevikumutrite kirjeldusega keegi teid oimetuks ei löö, rõhk on siin ikka suhetel ja tunnetel, seda kõike aga kauge tuleviku, teiste planeetide, rasside ja probleemide taustal.
Aga enne kui George Martin oma ülihuvitavasse fantasyseepi kinni jäi ja üle pea sinna sisse ära uppus, oli ta ameerika ulme tõusev täht. Seda siis 70ndatel. Kirjastus Fantaasia verivärske kogumik koondab samade kaante vahele kõik Martini loodud Universumisse (Tuhat Maailma) paigutuvad lood, välja on jäänud juba varem Fantaasia poolt ilmutatud romaanid nagu "Öölendajad" ja "Valguse hääbumine". Taastrükitud on seevastu aga kunagi kaugetel 90ndatel Mario Kivistiku "Marduses" ilmunud "Liivakuningad".
Ilgelt hea on, teate. Ma pole viimasel ajal eriti ulmet enam lugenud, sest ma ei tea, kas kvaliteedinõuded on tõusnud, või siis, teine võimalus, hea ulme on lihtsalt juba ära kirjutatud ja tänapäeva ulmemeistrid toodavad lihtsalt suvalist lamedat arvutimängude ümberjutustust meenutavat fanfiction'it, või kirjutavad lamedalt, igavalt ja andevaeselt ümber mingeid rosoljesid kunagi nähtud filmidest ja loetud raamatutest. Ühesõnaga, head ulmet on tänapäeval raskem leida kui vaba aega rehvivahetuseks peale esimest lörtsisadu.
Seda meeldivam oli leida mõnusalt kopsakas (504 lk!) kogumik, kust ma ei leidnud mitte ühtegi kehva juttu. Raamatus on 17 juttu, õigemini, 16 juttu ja 1 lühiromaan (Laul Lyale; võitis 1975. aastal Hugo ning esitati Nebula ja Jupiteri auhindadele). Ma ei hakka lugusid eraldi välja tooma vaid ütlen lihtsalt et hankige see kogumik ja lugege neid kõiki. Seda, et George ei kohku tagasi ei vägivalla graafilise kujutamise, oma peategelaste hukkamise ega süngete ja ootustele mittevastavate süžeepöörangute ees, sedakõike me muidugi juba teadsime "Jää ja tule laulu" sarjast. Aga need lood on kirjutatud õige tükk aega enne "Jääd ja tuld", seega teadis ta juba varakult, kuidas tõsiselt hästi, hingepugevalt, traagiliselt aga ilma pateetikata, lugeja hingekeeli mõjutada. Kõik lood on võrdlemisi sünkmornid, ega erilist helget tulevikku ei paista tema tulevikuajaloos kuskilt. Kui ma peaksin siiski nimetama selle "kõige-kõige" jutu, siis valin selleks "Lihamaja mehe". Sünge ja mõnes mõttes traagiline lugu tavalise kuli ja mustatöölise otsingutest, et leida tõeline Armastus. Samas ma toon aga ära ka kõige viimase loo "Kivilinn" - ehk siis ka terve kogumiku - lõpulause, mis ei paljasta mingit erilist puänti, kõlab aga nii khuulilt, et ma olen seda juba korduvalt endale kõva häälega ette lugenud:
"Tühjades tunnelites varemete all kõnnib Holt tähelt tähele."
Ulmefännid, ma ei tea mida te veel ootate. Aga kes ulmet pole eriti lugenud või armastanud, võtke ja proovige. Saate pooltuhat lehekülge süngeid tulevikunägemusi, kus on kõvasti vaja kaasa mõelda. Rauakolu ja tulevikumutrite kirjeldusega keegi teid oimetuks ei löö, rõhk on siin ikka suhetel ja tunnetel, seda kõike aga kauge tuleviku, teiste planeetide, rasside ja probleemide taustal.
Displaying 1 - 3 of 3 reviews