“Kasukas” on kirjaniku, karikaturisti ja filmitegija Ave Taaveti kolmas raamat, kus on kokku traageldatud huumor ja ühiskonnakriitika, igapäevaolme ning maagilis-müstiline elutunnetus. Aeg on raamatulehekülgedel kihiline nagu kasuka salat – kaasaegse heaoluühiskonna varjudes luusib endiselt arhailine, folkloristlikule mõtlemisele omane maailm, kus toimetavad eesti rahvapärimusele tuttavad tegelaskujud – luupainajad, kratid ja libahundid. Tekstide vahele on põimitud Rein Muuluka fotod Eesti talumaastikest ning kodustest interjööridest, mis on üles pildistatud läbi 1920ndatest pärineva fototehnika läätse.
Mul on alati enda kirjastuse asju kummaline hinnata või nende kohta midagi arvata, sest ma olen neist juba ette nii hästi arvanud, et neid välja anda :p
Olen Ave Taaveti fänn olnud aastast ... siis kui ta avaldama hakkas. Tema omanäoline stiil ja huumor istuvad minuga õige hästi.
Nagu jutukogudega ikka, on hea lugeda mõni lugu ja siis käest panna, et ei tekiks üleküllastumust, aga niimoodi rahulikult võttes on siin peidus palju lugusid, mis võiksid pikemaks ajaks kummitama jääda. "Graniitkillustik", mida kunagi Loomingust lugesin, ja mis siin kaante vahel on, näiteks meenub mul iga kord, kui ma talvisel ajal graniitkillustikku kokku pean pühkima ja toanurkadest taga ajama ja tunnen, et soki all ikka on veel mõni kivike. Nüüd olid kõige meeldejäävamad (seni) Kratt-Boldikuller ja Coachingu-kubjas.
Novellid, jutud. Mõned väga head, mõned natuke vähem, aga siiski - hoiavad külges, nagu hiidlased ütlevad.
Lemmikumatest lugudest. Nt "Kootsing". Jah, mina nimetan coach´e kõutsideks, aga koots ja kootsing on ka väga head :) (kes on ära unustanud, nagu mina, siis need on meil täitsa lubatud sõnad tänasel päeval) Igatahes mõisa võetakse eelmise kupja asemele moodne mees, kes hakkab talupoegi ränkraske tööpäeva lõpus kootsima. Pull lugu, mulle meeldis.
Siis meeldis mulle veel see lugu, kus omadega ummikusse jooksnud luupainaja läks töötukassase ja sealne konsultant soovitas tollel suunamudimist kaaluda, et igaöise valuloome asemel võiks tegeleda sisuloomega. Natuke jäi lühikeseks ja seda mõtet oleks võinud ehk edasi arendada, ent siiski meeldis.
"Avokaado" loos avokaadopuu, mis/kes hakkas peategelasele investeerimisnõu andma, oli samuti lemmik, sest... nojah, ma ei hakka pikemalt lahkama siin oma vaateid rahatarkuse jagajatele (kelle hulgas on küll ka mõned võimekad tegelased, aga suurem osa...).
Mis ma öelda tahan, et kui sa ka muidu ei ole kõige suurem novellisõber, aga aastas ühe kogumiku tahaks mekutamiseks võtta, siis see võiks sobida küll.
Eelmise novellikogu priitpärnalikust stiilist, mille puhul iga väike kriips toob kaasa süžeeliini pöörde (andis seda lauseosa alles sõnastada!), on Taavet väga asjalikult edasi liikunud. Absurdihuumorit ja ootamatuid pöördeid-nihkeid on siingi piisavalt: ellu ärganud maja, poeedid teispoolsuses, luupainaja suunamudijaks jne. Raamatu avalugu ”Tormidesööja” tundus kohe algusest peale hullult tuttavlik, kuni umbes poole peal hõllandus ”Lugu Einhver Ekkineinsdóttiri häälest” ehk üks mu enda novell, mis on väga sarnases võtmes kirjutatud. Hiljaaegu just kontroll-lugesin selle soomekeelset versiooni. Armas kohtumine!
mulle tundub et taavet vaibib ka ise följetoni stiiliga, sest lood on ülesehituselt nagu klassikaline satiir või ühiskonnakriitika või naljand.
samas ei mõju arhailiselt vaid värskelt.
jäin lugedes mõtlema miks.
muidugi keelekasutus ja sõnavara on rikkalik. isegi kui loo idee on selgeks saanud, siis ei künna ta traktoristi kombel vagu kärmelt lõpuni ja aidaa nüüd viina järgi, vaid kuidagi hellalt on patsutanud kõik lausekesed läbi ja lisanud kultuurilisi viiteid ja mõnikord sõnamänge ja kui on mingi totakas sõnamäng siis kohe ütleb, et ehhee, see oli nüüd küll totakas. sümpaatne et lisaks loole on huvitav lugeda ka lauseid.
teisalt ei tekkinud selline moraalimiilitsa tunne, et lood oleksid mingid vähese riimiga krõlovi valmikesed.
ja muidugi naljadoseerimine on maitsekas. “teie shaurma kebab, peremees”
igal lool oli põhjust eksisteerimiseks aga eriti jäid meelde “kasukas”, “remontika” ja “öisel rikkel”. viimane neist tundus olevat ülend raamatuga teises registris ja seetõttu sobis just jutukogu viimaseks. justkui juhatas sisse järgmise, ave taaveti veel kirjutamisel oleva raamatu.
kindlasti sooviks osaleda kunagi parapuškini luuleõhtul või lugeda taaveti luulekogu pealkirjaga “lumepallisupp”.