Enn Kippeli esikromaan, mille peategelaseks on vana kojamees Jakob Vaal, hilisem majaomanik ja kaupmehenatuke, viib lugeja Tartu agulimiljöösse, pakkudes rohkesti mõtlemisainet inimloomuse keerulisest siseilmast. Teema on haruldane eesti kirjanduses, n-ö vaeste inimeste uskumatult ablas saagi- ja rahaahnus, kõrvalteemana osutatakse vapside liikumise arengumotiividele.
Ent nähtused, mis esinesid 1930ndate aastate algupoolel, eksisteerivad üldinimlikus mitmekülgsuses ja ebamugavuses ka tänapäeva Eestis, meenutades lugejale, et kasusaamise mõttes pole siin halli taeva all midagi uut.
Tegevus toimus samal ajastul mil osa Äikese varjude sarja raamatutes. Aga MIS toimus, KES olid tegelased ja KUIDAS suhtlus oli, see oli kardinaalselt erinev. Mõnes mõttes ikka päris huvitav kontrast, sissevaade peaaegu kahte erinevasse maailma. Aga kui vaadata raamatut üksinda ja mitte võrdlema hakata, siis mõnes mõttes oli ikka täitsa pull ja peaaegu et uskumatu lugemine.