Vana-Liivimaa maapäev. Ühe keskaegse struktuuri kujunemislugu

by Priit Raudkivi

Vana-Liivimaa sisepoliitilisest ajaloost kirjutaja ei pääse üle ega ümber nähtusest, mida tuntakse maapäeva nime all. Tegemist on kaasaja terminoloogiat kasutades protoparlamentaarse institutsiooniga, mille selgemad raamid said paika 1420-ndatel aastatel. Kas tegemist oli tüüpilise seisusliku esindusorganiga, nagu need keskajal pea kõikjal Euroopas tekkisid? Kuid kas näiteks keskaegsel Inglise parlamendil ja Prantsuse generaalstaatidel ongi midagi ühist Liivimaa maapäevaga? Või kujunes kohalik maapäev hoopis Saksamaa vastavate institutsioonide eeskujul? Raamatus otsitakse Liivimaa maapäeva juuri. Autor on veendunud, et maati on protoparlamentaarsete institutsioonide genees erinev ning et arenguliste paralleelide otsimine ei tohi tähendada arengukäikude samastamist. Liivimaa maapäeva kujunemise võtit tuleb otsida siinsest riiklikust ülesehitusest, võimustruktuuridest ning üksikute poliitiliste jõudude suhtluspraktikast, mis on selgemini jälgitavad 14. sajandist. Autor annab ka vastuse küsimusele, kas pärast geneesietapi läbimist tõusis maapäev kohaliku poliitilise elu keskmesse.

144 pages, Hardcover

Published January 1, 2007

About the author

Priit Raudkivi, PhD, oli üle kümne aasta Ajaloo Instituudi direktor. Ta on tegelnud peamiselt Eesti, Läti ja Britannia keskaja uurimisega. Lugenud Tartu Ülikoolis, Eesti Humanitaarinstituudis ja Tallinna Pedagoogikaülikoolis kursusi Eesti ning Euroopa keskajast ja Läänemeremaade varasemast ajaloost.

Reviews

[Koit · Rating 3 out of 5]

Hr Priit Raudkivi teos on selge ülesandega: uurida Liivimaa seisuste kogunemisi, millest arenes välja 15. sajandi alguses maapäev. Autor läheneb teemale otse ja liigsete komplikatsioonideta, alustades teadaolevate seisusekogunemiste uurimist (14. sajandi algusest), peamiselt võrreldes nendel osalejaid ja ette tulnud teemasid. Seega käsitletakse seisustepäevasid ja maapäevasid enam vähem perioodil 1300–1440.

Üldiselt on teos igati hea. Üks suurepärane lisand oleks olnud antud perioodi seisusekogunemiste ja maapäevade nimekiri, võttes selgelt kokku osalejad ja puudujad. Praegu puudub selline ülevaatlik lähenemine, mis teeb kiire ülevaate saamise toimunud kogunemistest pea et võimatuks.

Teiseks teemaks, mille käsitlemine oli küll autori probleemipüstitusest väljaspool, kuid mis lisaks tavalugejale kasulikku tausta, oleks olnud maapäeva kui institutsiooni teadaoleva ajaloo põgus kirjeldus terve selle ajaloo vältel. See ei olnud täiesti vajalik, kuid teost avades võis lugeja praegu jääda hätta: miks räägitakse alguses Liivimaa seisusepäevadest (nendest areneb maapäev) ning kui kaua õigupoolest maapäev üldse oluline oli (vähemalt sama kaua kui Liivimaal keskaegsest riigikorraldusest rääkida sai).

Kokkuvõtteks võib öelda, et see raamat annab väga hea ja vajaliku ülevaate küsimuse all olevast perioodist.

Postitasin arvustuse algselt enda blogis.