What do you think?
Rate this book
El aroma de los imperios: Chanel Nº 5 y Moscú Rojo
Unos años antes de la Revolución rusa, dos perfumistas franceses establecidos en Moscú—Ernest Beaux y Aguste Michel—recibieron el encargo de crear una nueva fragancia para conmemorar el tercer centenario de la dinastía Románov. Con la caída de los zares y la subsiguiente guerra civil, Beaux regresó a Francia, donde conocería a Coco Chanel, y Michel permaneció en Rusia, convirtiéndose en uno de los artífices de la industria del perfume soviética. La fórmula del perfume imperial jamás se perdió, y de ella surgirían dos icónicas fragancias: Chanel nº 5 y Moscú Rojo, estandartes de dos mundos confrontados. En esta apasionante pesquisa Karl Schlögel rastrea el pasado para ofrecer una perspectiva inaudita sobre la pugna por el poder en el «siglo de los extremos» que marcó la existencia de millones de personas, mostrándonos que una gota de perfume puede encapsular una buena porción de la convulsa historia del siglo XX.
232 pages, Paperback
Published April 3, 2024
33 people are currently reading
713 people want to read
About the author
Karl Schlögel
47 books62 followersKarl Schlögel (born 7 March 1948 in Hawangen, Bavaria, Germany) is a noted German historian of Eastern Europe who specialises in modern Russia, the history of Stalinism, the Russian diaspora and dissident movements, Eastern European cultural history and theoretical problems of historical narration.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 39 reviews
February 13, 2022
I was as surprised for reading this as the writer was for writing it.
Karl Schlögel is a German historian with a solid track of books on Russian history. In this more frivolous book he devotes his Introduction, which he calls “Extracurricular Activity” to justify why has he been drawn to write about this and how this terrain is outside the area upon which he usually treads.
On my side, I have to concede that this was a somewhat impulsive reading choice, but I do like perfumes, and I particularly enjoy international cultural crossings. A most fascinating couple is the intertwining between Russia and France that lasted a few centuries; I am also drawn to the crisscross between France, again, and Italy during the Renaissance and Baroque.
The story begins linking two famous perfumes: Chanel 5 and Krasnaya Moskva (or Red Moscow). Both grew out a common Imperial Russian seed, the perfume Le Bouquet de Catherine, created in 1913, for the 300th anniversary of the Romanov dynasty. Two Frenchmen, Ernest Beaux (1881-1965) and Auguste Ippolitovich Michel, were the master sniffers of these two scents. Beaux left for France in 1919 while Michel remained until he disappeared in 1937 (very little is known of his origins and year of birth). Both were trained under Alexander Lemercier, the head parfumeur in the originally French firm A. Rallet & Co, where both worked.
The story of Nº5 is better known. Beaux was introduced to Coco in Cannes in 1920 by an emigrated Romanov. The parfumeur presented the designer with 10 scents, numbered 1-5 and 20 to 24. Coco chose the “5” because, amongst other considerations, she always presented her new dress collection on the 5th of the 5th, that is, the 5th of May. It is to be noticed the similarity of Chanel’s bottle to the original Nº1 de Rallet.
The story of the Red Moscow, and how the whole industry of cosmetics, as it developed under the Soviets, is more complicated-and baffling too. In this other path, three women stand out. One was Polina Zhemchuzhina, wife of Foreign Minister Vyacheslav Molotov (famous for another concoction). She was responsible for the nationalization of Rallet, as well as holding, from 1932 until 1948, several head positions responsible for the production of all types of cosmetics, including perfumes. Although Polina was a fervent Stalinist, and the Molotov couple had shared a communal apartment with Stalin and his second wife, Polina was imprisoned a couple of times. Her job cannot have been easy, though. The concept of perfume-usage was anathema to the Soviet ideals; it reeked too much of class differences. But then eventually, a nationalistic drive pushed for the creation of a Soviet Perfume, and in 1927, to celebrate the tenth anniversary of the revolution, Michel, under Polina’s direction, created the Red Moscow in time for the 10th anniversary of the Revolution. The bottle had the shape of the Kremlin Towers.
The other two Russian women who, according to Schlögel, had a major role to play in the Russian fashion arena were Nadezhda Lamanova (1861-1941), a clothes designer, and the much younger, German born actress, Olga Chekhova (1897-1980 – distantly related to Anton Chekhov). These personalities were new to me, and their connection to the perfumes remain somewhat dubious, however fascinating the two ladies may be.
The book is, sadly, very disorganized and repeats itself too often. Apart from trying to get the story of the creation of the two perfumes straight, I was entertained by a series of cultural vignettes that illustrate the very fertile relationship of French and Russian creators in various artistic realms. As a sample, we are reminded of how several Russian women married men established in France at the time: Olga Khokholva to Pablo Picasso; Maria Kudasheva to Romain Rolland; Nadia Khodasevich to Fernand Léger; Elena Diakonova (Gala) to Paul Éluard first and later to Salvador Dalí; and Elsa Yuryevan Kagan to André Triolet.
That Schlögel was a historian is demonstrated by the attention he pays to the circumstances surrounding the address: 23/1-2 Nikolskaya Street in Moscow. From 1935 to 1940 this building housed the military Collegium of the Supreme Court, which was the key site of the Terror period under Stalin. The current owner is Vladimir Davidi and he wants to set there his shop Esterk Lux Parfum. Tens of thousands were sentenced to death here, amongst whom we can count: Meyerhold, Isaac Babel and Boris Pilnyak. The ironies of history.
And to mention two additional interesting facts, Malevich designed the bottle for the perfume Severny (North) and there is a chapter in Bulgakov’s The Master and Margarita, “Black Magic and its Exposé”, in which the role of a perfume bottle stands out.
January 6, 2025
Schlögel przybliża bardzo ciekawe tło kryjące się za historią powstania ikon perfumiarstwa i odmiennymi losami ich dwóch francuskich autorów. Ernest Beaux miał okazję powrócić do Francji, poznać Coco Chanel i zrewolucjonizować świat zachodnioświatowej mody. Z kolei Auguste Michel pozostaje w Rosji, gdzie już niedługo także rozpoczyna się kolejna rewolucja, tym razem przemysłowo-kosmetyczna, za sprawą działań Poliny Siemionownej Żemczużyny.
Książka wypełniona jest skrupulatnie zapisanymi opowieściami, pełnymi szczegółów i dat. Zabrakło mi jednak intensywniejszej końcowej redakcji: niektóre wątki powtarzają się kilkukrotnie w różnych rozdziałach, inne można byłoby zaś opisać zwięźlej.
Książka wypełniona jest skrupulatnie zapisanymi opowieściami, pełnymi szczegółów i dat. Zabrakło mi jednak intensywniejszej końcowej redakcji: niektóre wątki powtarzają się kilkukrotnie w różnych rozdziałach, inne można byłoby zaś opisać zwięźlej.
May 27, 2025
Temat bardziej na artykuł (próbkę) niż całą książkę (flakon). „Zapach imperiów” szybko uwodzi, ale równie szybko się ulatnia.
June 9, 2021
The fascinating common provenance of Red Moscow and Chanel No.5
This is a treatise on the olfactory world and an in depth look at the common provenance of Chanel No 5 and Red Moscow, otherwise known as Krasnaya Moskva.
It was all thanks to Ernest Beaux who, in Tsarist Russia, created the basis for the two perfumes. After the Russian Revolution he returned to France, to Grasse, the centre of the French perfume industry and it was in France that he was introduced to (Gabrielle) Coco Chanel by Russian Grand Duke Dmitri Pavlovich Romanov. It was sample no. 5 that he lined up for Mme Chanel that appealed to her and the moniker stuck.
I was fascinated to know how a Frenchman had come to be in Russia at the time. Beaux was born in Moscow, socialised in Russia, trained at the French perfume company Rallet and returned to his ‘first home’ only after the revolution. In France, Beaux was getting on with developing No 5 whilst back in Russia, Frenchman Auguste Michel took up the reigns of perfume production there. His mission was to create a “perfume worthy of the latest superlative the Soviet Union has to offer, a perfume named Palace of the Soviets, with an aroma that adequately expresses this masterpiece of engineering‘ (a bit of a tall order, I imagine) – essentially the authorities wanted a fragrance to encapsulate the era of Stalin. French and Russian cultures and fashions were diverging at the time:, simplicity was the byword in French fashion, whereas the ‘orgy of chiffon” in Russia still reigned supreme. Sadly Michel disappeared off the face of the earth in 1937 and there is no record of his fate.
Back in the day, travel between Paris and St Petersburg via the Nord Express was much easier (eventually the route went down as far as Lisbon so that people could catch liners to cross the Atlantic from the port). It is hard, in these Covid times, when horizons are curtailed, to understand that the epidemic and politics are so instrumental in robbing present day travellers of the opportunity to enjoy such a valuable and scenic rail route, passing through so many cities. Just imagine what it must have been like, how easy it would have been to travel. It is incredibly sobering how present circumstances can really reduce horizons and limit travel potential.
Philosophers are referenced and Kant was sniffy (pun intended) about the human sense of smell, which he called the most dispensable of the senses, whereas Nietzsche thought his sense of smell was a real asset. Schopenhauer understood how experience can be linked with smell and don’t get George Orwell started on the smells of the underclasses.
The author goes on to ponder the wider picture of smell across the 20th Century and veers off into the horrors of WW2, the gas chambers and smells associated with Kolyma (where the Soviet camps were housed). In fact he opens the book with the change in smell he encountered whenever as he crossed from West to East Berlin, how you could close your eyes and know which sector you were in. (I for one would always be able to tell which tube system in which city, simply by the smell – the Berlin U and S Bahn smells so different to the London tube).
This book is very much like reading someone’s PhD thesis on perfume and politics. It is erudite, it is informative and often engaging, at times it has levity but it so needs a good editorial hand, as the author can ramble off in a variety of directions; the enthusiasm for the subject is there on every page but I feel he gets so engrossed that he allows himself to disappear down too many rabbit holes in the telling.
This is a treatise on the olfactory world and an in depth look at the common provenance of Chanel No 5 and Red Moscow, otherwise known as Krasnaya Moskva.
It was all thanks to Ernest Beaux who, in Tsarist Russia, created the basis for the two perfumes. After the Russian Revolution he returned to France, to Grasse, the centre of the French perfume industry and it was in France that he was introduced to (Gabrielle) Coco Chanel by Russian Grand Duke Dmitri Pavlovich Romanov. It was sample no. 5 that he lined up for Mme Chanel that appealed to her and the moniker stuck.
I was fascinated to know how a Frenchman had come to be in Russia at the time. Beaux was born in Moscow, socialised in Russia, trained at the French perfume company Rallet and returned to his ‘first home’ only after the revolution. In France, Beaux was getting on with developing No 5 whilst back in Russia, Frenchman Auguste Michel took up the reigns of perfume production there. His mission was to create a “perfume worthy of the latest superlative the Soviet Union has to offer, a perfume named Palace of the Soviets, with an aroma that adequately expresses this masterpiece of engineering‘ (a bit of a tall order, I imagine) – essentially the authorities wanted a fragrance to encapsulate the era of Stalin. French and Russian cultures and fashions were diverging at the time:, simplicity was the byword in French fashion, whereas the ‘orgy of chiffon” in Russia still reigned supreme. Sadly Michel disappeared off the face of the earth in 1937 and there is no record of his fate.
Back in the day, travel between Paris and St Petersburg via the Nord Express was much easier (eventually the route went down as far as Lisbon so that people could catch liners to cross the Atlantic from the port). It is hard, in these Covid times, when horizons are curtailed, to understand that the epidemic and politics are so instrumental in robbing present day travellers of the opportunity to enjoy such a valuable and scenic rail route, passing through so many cities. Just imagine what it must have been like, how easy it would have been to travel. It is incredibly sobering how present circumstances can really reduce horizons and limit travel potential.
Philosophers are referenced and Kant was sniffy (pun intended) about the human sense of smell, which he called the most dispensable of the senses, whereas Nietzsche thought his sense of smell was a real asset. Schopenhauer understood how experience can be linked with smell and don’t get George Orwell started on the smells of the underclasses.
The author goes on to ponder the wider picture of smell across the 20th Century and veers off into the horrors of WW2, the gas chambers and smells associated with Kolyma (where the Soviet camps were housed). In fact he opens the book with the change in smell he encountered whenever as he crossed from West to East Berlin, how you could close your eyes and know which sector you were in. (I for one would always be able to tell which tube system in which city, simply by the smell – the Berlin U and S Bahn smells so different to the London tube).
This book is very much like reading someone’s PhD thesis on perfume and politics. It is erudite, it is informative and often engaging, at times it has levity but it so needs a good editorial hand, as the author can ramble off in a variety of directions; the enthusiasm for the subject is there on every page but I feel he gets so engrossed that he allows himself to disappear down too many rabbit holes in the telling.
July 22, 2022
defs one of the most interesting things i’ve ever read. the writing was academic in a way that took a bit of work to follow, especially for someone completely unfamiliar with russian & french history, but it was completely worth it. i took pictures of so many pages in this book bc there was so much i wanted to remember / share with other people
August 19, 2022
Karl Schlögel tunnistab juba raamatu alguses, et tegemist on olnud tema jaoks täiesti võõra teemaga, ning seda on ka kohati tunda. Tegemist ei ole põhjapaneva ja rohkete allikaviidetega ajaloolise uurimusega vaid kaasahaarava ja kohati poeetilise analüüsi ja arutlusega 20. sajandi lõhnamaastike üle. Mitmed viited Vikipeediale vähendavad kindlasti Schlögeli raamatu väärtust tõsiste akadeemiliste lugejate seas.
Igal ajal on oma aroom, lõhn ja hõng ning Schlögeli lõhnakirjeldused panevad kujutlusvõime ja haistmismeele tööle ning seetõttu lähevad raamatu 200 lehekülge väga kiiresti. Ajalooliste faktide mõttes on kõige mahukam raamatu 1. peatükk, kus tuuakse selgelt välja kahe parfüürmi seos. Schlögel teeb raamatu alguses kõrvalepõike lõhnamaastike ajaloo uurimisse, mis aitab teemat paremini mõista ning jätkab lõhnamaastike uurimist peaaegu, et kronoloogiliselt, jõudes välja Nõukogude Liidu lagunemiseni ja Lääne lõhnade pealetungile Vene turul.
Kes soovib põhjalikku Coco Chaneli ajalugu, peab pettuma, sest kuigi terve Chaneli elulugu on raamatus käsitletud (kaasa arvatud Chaneli koostöö natsidega), ei ole see Schlögeli põhifookuses. Samas annab allikate loend kindlasti lugejale ka õiged suunised kätte, et Chaneliga paremini tuttavaks saada, kui huvi selleks on.
Selle raamatu peamine tugevus on just lõhnamaastike analüüs ja muutuse kirjeldus. Selles osas kiidan kindlasti ka tõlkijat Hanna Millerit, sest ilma oskuslikku tõlkijata oleks olnud oht, et raamatut läbivad kirjeldused poleks olnud nii mõjusad. Teatud määral tundub, et Schlögel kaldub oma filosoofiliste mõtisklustega teemast kõrvale nagu professor, kes ei suuda tudengite küsimustele vastata lühemalt kui vähemalt pooletunnise traktaadiga.Samas suudab ta sind oma mõtisklustesse kaasa haarata, ning seda sa ühelt karismaatiliselt teadlaselt ka ootad ja soovid. Schlögeli raamatus on mitmeid pärleid ja võrdlusi 20. sajandit kujutanud teostest ja isiklikud lemmikud Mihhail Bulgakov ja Primo Levi olid nimed, keda ma Schlögeli teosest ei oodanud.
Eesti lugejatele pakuvad põnevust, ning mõnele kindlasti ka äratundmisrõõmu, Schlögeli kirjeldused Nõukogude Liidu parfüürmitööstuse arengust. Minu jaoks on põnev see, et kurikuulsa Vjatšeslav Molotovi naine Polina Žemtšužina-Molotova tuli esimest korda oma mehe varju tagant välja ning Schögel arutab ka tema rolli Nõukogude Liidu kosmeetikatööstuses selle algaastatel enne Molotovide pere ebasoosingusse langemist.
Kokkuvõtteks on tegemist mõnusa arutlusega, mis paneb lugeja kindlasti endalt küsima ka seda, mis lõhnamaastik hakkab sinuga kaasas käima. Kas sinuga hakkab käima kaasas mõnus õhuline roosiparfüürm, sinu koera või kassi lõhn või hoopis midagi muud?
Igal ajal on oma aroom, lõhn ja hõng ning Schlögeli lõhnakirjeldused panevad kujutlusvõime ja haistmismeele tööle ning seetõttu lähevad raamatu 200 lehekülge väga kiiresti. Ajalooliste faktide mõttes on kõige mahukam raamatu 1. peatükk, kus tuuakse selgelt välja kahe parfüürmi seos. Schlögel teeb raamatu alguses kõrvalepõike lõhnamaastike ajaloo uurimisse, mis aitab teemat paremini mõista ning jätkab lõhnamaastike uurimist peaaegu, et kronoloogiliselt, jõudes välja Nõukogude Liidu lagunemiseni ja Lääne lõhnade pealetungile Vene turul.
Kes soovib põhjalikku Coco Chaneli ajalugu, peab pettuma, sest kuigi terve Chaneli elulugu on raamatus käsitletud (kaasa arvatud Chaneli koostöö natsidega), ei ole see Schlögeli põhifookuses. Samas annab allikate loend kindlasti lugejale ka õiged suunised kätte, et Chaneliga paremini tuttavaks saada, kui huvi selleks on.
Selle raamatu peamine tugevus on just lõhnamaastike analüüs ja muutuse kirjeldus. Selles osas kiidan kindlasti ka tõlkijat Hanna Millerit, sest ilma oskuslikku tõlkijata oleks olnud oht, et raamatut läbivad kirjeldused poleks olnud nii mõjusad. Teatud määral tundub, et Schlögel kaldub oma filosoofiliste mõtisklustega teemast kõrvale nagu professor, kes ei suuda tudengite küsimustele vastata lühemalt kui vähemalt pooletunnise traktaadiga.Samas suudab ta sind oma mõtisklustesse kaasa haarata, ning seda sa ühelt karismaatiliselt teadlaselt ka ootad ja soovid. Schlögeli raamatus on mitmeid pärleid ja võrdlusi 20. sajandit kujutanud teostest ja isiklikud lemmikud Mihhail Bulgakov ja Primo Levi olid nimed, keda ma Schlögeli teosest ei oodanud.
Eesti lugejatele pakuvad põnevust, ning mõnele kindlasti ka äratundmisrõõmu, Schlögeli kirjeldused Nõukogude Liidu parfüürmitööstuse arengust. Minu jaoks on põnev see, et kurikuulsa Vjatšeslav Molotovi naine Polina Žemtšužina-Molotova tuli esimest korda oma mehe varju tagant välja ning Schögel arutab ka tema rolli Nõukogude Liidu kosmeetikatööstuses selle algaastatel enne Molotovide pere ebasoosingusse langemist.
Kokkuvõtteks on tegemist mõnusa arutlusega, mis paneb lugeja kindlasti endalt küsima ka seda, mis lõhnamaastik hakkab sinuga kaasas käima. Kas sinuga hakkab käima kaasas mõnus õhuline roosiparfüürm, sinu koera või kassi lõhn või hoopis midagi muud?
December 28, 2021
I would read a declaratory sentence and expect the next one to elaborate, give examples, something. This happened over and over and the something never happened. Paragraphs went from one thing to another, so did chapters, there was a fair amount of repetition, and overall, I thought the book was not coherent which was disappointing because the subject had potential.
August 13, 2024
Encuentro fascinante la conjunción olorosa de los dos mundos separados por el gran Telón de Acero. Schlögel narra de manera ligera y constante la evolución de la moda, olores y gustos previos a la llegada de Lenin y posteriores a la muerte de Stalin.
En general, es un universo nuevo lleno de anécdotas interesantes, aunque creo que la balanza se inclina demasiado en explicar la parte soviética, y apenas dedica un capítulo a Cocó Chanel y a Chanel N°5.
Pero, por otro lado ¿Acaso no hay ya demasiados libros acerca de Chanel?
En general, es un universo nuevo lleno de anécdotas interesantes, aunque creo que la balanza se inclina demasiado en explicar la parte soviética, y apenas dedica un capítulo a Cocó Chanel y a Chanel N°5.
Pero, por otro lado ¿Acaso no hay ya demasiados libros acerca de Chanel?
September 28, 2022
Oli kah.
Üht-teist huvitavat sai teada ja mingit narratiivi autor justkui püüdis edasi arendada, aga natuke palju meelevaldseid seoseid (Molotovi abikaasal Chaneliga midagi ühist? Noooh...) ja ühelt teemalt teisele hüppamist (Tšehhova peatükk oli lamp). Autor tunnistab alguses, et ei tea parfüümidest suurt midagi, ja seda oli tunda ka. Ma ei tea, kas see ingliskeelsete terminite kasutamine oli autorilt või tõlkija lisandus, aga lugeda Kolõmast ja siis näha väljendit "uus look" (mitte siis hobuse look, lol), mõjus kummastavalt. Ka tõlge oli üsna keeruline.
Veel cringe'isin väga viiteid Vikipeediale :(
Ja kõige lõpuks - Punane Moskva on ikka veits müstifitseeritud, päris kindlasti ei tea seda iga viimane kui Nõukogude inimene - seda vist autor otsesõnu ei väitnud, aga erinevad veebiallikad küll ja samas kogu raamatu keskne väide oli, et see lõhn ongi idabloki oma Chanel no 5. Uurisin paarilt tuttavalt, kes justkui selliseid asju teada võiks, ja ei olnud sellest kuulnudki. Eestlastele oli tuttav pigem Dzintars (millest raamatus ka räägiti).
Üht-teist huvitavat sai teada ja mingit narratiivi autor justkui püüdis edasi arendada, aga natuke palju meelevaldseid seoseid (Molotovi abikaasal Chaneliga midagi ühist? Noooh...) ja ühelt teemalt teisele hüppamist (Tšehhova peatükk oli lamp). Autor tunnistab alguses, et ei tea parfüümidest suurt midagi, ja seda oli tunda ka. Ma ei tea, kas see ingliskeelsete terminite kasutamine oli autorilt või tõlkija lisandus, aga lugeda Kolõmast ja siis näha väljendit "uus look" (mitte siis hobuse look, lol), mõjus kummastavalt. Ka tõlge oli üsna keeruline.
Veel cringe'isin väga viiteid Vikipeediale :(
Ja kõige lõpuks - Punane Moskva on ikka veits müstifitseeritud, päris kindlasti ei tea seda iga viimane kui Nõukogude inimene - seda vist autor otsesõnu ei väitnud, aga erinevad veebiallikad küll ja samas kogu raamatu keskne väide oli, et see lõhn ongi idabloki oma Chanel no 5. Uurisin paarilt tuttavalt, kes justkui selliseid asju teada võiks, ja ei olnud sellest kuulnudki. Eestlastele oli tuttav pigem Dzintars (millest raamatus ka räägiti).
May 6, 2021
Zanimiva predstavitev zgodovine dveh parfumov dveh različnih držav, ki sta zaznamovala 20. stoletje.
January 26, 2025
“Una gota de perfume puede condensar toda la historia del siglo XX”.
A todas las fases de la vida se adhiere el aroma del tiempo, y nada hay de malo para recurrir a él para reconstruir el pasado. Schlögel documenta la creación e historia de Chanel nº 5 y Moscú Rojo, dos de los perfumes de la época, detrás de los personajes principales: los creadores, y los famosos que eligieron su perfume, para celebrar el tercer aniversario de la dinastía Romanov. Desde Ernest Beaux y Auguste Michel hasta Gabrielle Chanel y Polina Molotova, la mujer del lugarteniente Stalin.
Todo ello en mitad de la lucha del fascismo y el comunismo de los años 30. Los años anteriores y posteriores a la Revolución rusa y su conexión con los franceses. Ambos pertenecen a mundos distintos, pero ambos representan a su manera el final de la belle époque y el inicio de una revolución en el mundo de los aromas. Un entretenidísimo viaje a través de un sentido complejo y rico: el olfato.
A todas las fases de la vida se adhiere el aroma del tiempo, y nada hay de malo para recurrir a él para reconstruir el pasado. Schlögel documenta la creación e historia de Chanel nº 5 y Moscú Rojo, dos de los perfumes de la época, detrás de los personajes principales: los creadores, y los famosos que eligieron su perfume, para celebrar el tercer aniversario de la dinastía Romanov. Desde Ernest Beaux y Auguste Michel hasta Gabrielle Chanel y Polina Molotova, la mujer del lugarteniente Stalin.
Todo ello en mitad de la lucha del fascismo y el comunismo de los años 30. Los años anteriores y posteriores a la Revolución rusa y su conexión con los franceses. Ambos pertenecen a mundos distintos, pero ambos representan a su manera el final de la belle époque y el inicio de una revolución en el mundo de los aromas. Un entretenidísimo viaje a través de un sentido complejo y rico: el olfato.
December 29, 2025
El aroma de los imperios de Karl Schlögel fue una sorpresa brillante.
Un ensayo elegante e inteligente que traza un paralelismo fascinante entre Chanel Nº5 y Moscú Rojo, dos perfumes nacidos —según el autor, con una base olfativa similar— para contar algo mucho más grande: las diferencias profundas entre Occidente y Oriente.
A partir de la perfumería como excusa (o como arma narrativa), Schlögel construye un retrato exquisito del período de entreguerras, y se sumerge con precisión y sensibilidad en la Rusia de la URSS, su imaginario, su ideología y su relación con el lujo, el poder y la identidad.
Es un libro que huele a historia, política, cultura y simbolismo.
Un ensayo que se lee con placer y se piensa después.
Excelente.
Un ensayo elegante e inteligente que traza un paralelismo fascinante entre Chanel Nº5 y Moscú Rojo, dos perfumes nacidos —según el autor, con una base olfativa similar— para contar algo mucho más grande: las diferencias profundas entre Occidente y Oriente.
A partir de la perfumería como excusa (o como arma narrativa), Schlögel construye un retrato exquisito del período de entreguerras, y se sumerge con precisión y sensibilidad en la Rusia de la URSS, su imaginario, su ideología y su relación con el lujo, el poder y la identidad.
Es un libro que huele a historia, política, cultura y simbolismo.
Un ensayo que se lee con placer y se piensa después.
Excelente.
April 14, 2025
A great satrt and a very interestign thesis for a book but you could tell the writer ran out of ideas. What started as a very resolute analysis on oiur sense of smell and it's play through modern history ended up in many avoidable biographical references that strectehd out the matter a little too much, losing its touch with the central point. However there are some top moments in this read. If I were to recommend it I'd tip you to skip those chapters that feel reduntant to you, you won't be missing out on much.
September 27, 2024
In my haste, l picked up this book hoping to find something l did not know about the details of the perfumes Chanel No. 5 and Red Moscow. It is erudite but thesis-like, and so ploddingly dull. Still, as an aficionado of all things olfactory, l trudged through this narrative of facts.
I was expecting a sparkle of top notes- instead all l got was the dry down of alcohol, so dry it just evaporated.
I was expecting a sparkle of top notes- instead all l got was the dry down of alcohol, so dry it just evaporated.
January 20, 2026
Die Idee und auch der Inhalt des Buchs waren extrem spannend, ich hab das Gefühl ich hab echt viel gelernt. Leider war es einfach nicht gut geschrieben, der Autor hat sich ständig wiederholt und auch teilweise mehrere Male dasselbe Zitat benutzt oder die selben Argumente 3-4 Mal im selben Kapitel erläutert. Teilweise war es auch einfach nicht mehr als eine Aneinanderreihung von Namen, ohne viel Aussage dahinter. Darum hat sich das Lesen leider trotz des eigentlich spannenden Themas etwas gezogen.
January 9, 2026
Schlögel erzählt die Geschichte zweier Düfte (Chanel N 5 und Rotes Moskau), der Menschen dahinter und dadurch schließlich einen Teil der Geschichte Europas von der “Ersten Globalisierung” an, die von der Russischen Revolution und dem Ersten Weltkrieg beendet wurde, bis in die Zeit nach dem Zweiten Weltkrieg.
Manchmal war es mir zu viel ”name dropping”, aber ich habe einiges aus diesem Buch mitgenommen, z.B. über Parfümherstellung, Coco Chanel, über die Sowjetunion vor und unter Stalin und darüber, wie Menschen sich mit Unrechtsregimen arrangieren..
Manchmal war es mir zu viel ”name dropping”, aber ich habe einiges aus diesem Buch mitgenommen, z.B. über Parfümherstellung, Coco Chanel, über die Sowjetunion vor und unter Stalin und darüber, wie Menschen sich mit Unrechtsregimen arrangieren..
December 21, 2024
3,5/5 - trochę nowości, ale dość toporna. Nie do końca odpowiada mi forma
August 8, 2022
Et kõik ausalt südamelt ära rääkida, siis lõhnateemalise raamatu lugemisele ma ise poleks elu sees tulnud ka. Samas raamatu tutvustust sirvides jäin vaatama, et tegelikult on see siiski ju ajaloost läbi teatud vaatenurga, seega miks ka mitte? Sest:
"Me läbime päev-päevalt lõhnatsoone, olgu nendeks siis coffee-to-go papptopsikust õhkuv kohvihõng, friikartuli- või kebabiputkadest tulev rasvalõhn või tehnitsistlik õli ja tõrva järele lõhnav õhk, mis tulvab meile metroosse laskudes eska laatoril vastu. Me sõidame bussidega, kus olenevalt aastaajast ja temperatuurist on üksteise vastu surutud inimkehadest erituvad aurud tugevamad kui iga päev peale kantud deodo rantide lõhn. Me hingame tanklates sisse bensiini teravkirbet haisu ning kaubanduskeskustes ja supermarketites hõngu, milles kaubakülluse lõputu sortimendi kõik erinevused on lahustunud ühtseks, raskesti määratletavaks lõhnaseguks, ühe taoliseks kogu maailmas. Iga väiksemgi häiriv nüanss harjumuspärases argilõhnas, näiteks välja viimata prügi hais, tekitab meie tavapärases desodoreeritud lõhnamullis ärritus- ja ebameeldivustunde - me suudame haisu vaevu taluda. Me kannatame mitte ainult intiimsuse diktatuuri, vaid ka intiimsusest loodud lõhnamaailma all. Me ei taha seda endale ligi lasta."
Karl Schlögel (s. 1948) on ajaloolane, kõnealune monograafia ilmus aastal 2020. Schlögeli eriala, suund ongi seotud Venemaa ja idablokiga, eriti on luubi all stalinism, kaasaegne Venemaa ning dissidentlus ja diasporaa. Tegeleb ta kõige sellega juba ülikooliajast, eelmise sajandi kuuekümnendate lõpust. Krimmi sõda ning praegune Venemaa Ukraina invasioon on tal ka teravdatult luubi all, eriti läbi Suur-Venemaa ja "kuhu vene sõduri saabas on kunagi astunud, seal on Venemaa" rakursi uurimise.
Kui raamatu pealkiri kiirelt lahti seletada, siis Chanel N° 5 ja venelaste Punane Moskva on samast allikast pärit. Aluseks on sama tüvi: 1917. aasta revolutsiooni ajal sattus Romanovite dünastia 300 aasta juubeliks loodud lõhna koostise saladus Prantsusmaale, seal korjas selle üles Coco Chaneli nina. Samal ajal jõudis see retsept ka Nõukogude vasteni, mida toodetakse Venemaal Punase Moskva nime all veel praegugi. Venemaal küll käis tootmine samas kohas, kus muidu tehti seepi ning tegeleti rasva- ja konditöötlemisega. Eks ajad olid ka teistsugused, kui kalendrisse vaadata ja mõtelda, mis toimus Venemaal peale Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni, nagu seda armastatakse nõukogude terminiga nimetada.
Omaette põnev maailm on nimed. Prantsusmaal olid nimed sellised kaunid, luulelised. Venemaal said nimed kohe poliitilise, bolševistlikult semantilise kõla ja tähenduse, näiteks Kuldne Viljapea, Uus Argipäev, Punane Moon, Punane Moskva, Spartakiaad, Põhjamaa Kangelane ja Avangard. Hiljem, viisaastakute ajal, hakkasid need kandma kommunistlike uusehitiste nimesid: Stratostat, Tööpostil, Meie Vastus Kolhoosnikele, Pioneer, Tank, Valgemere Kanal (Belomorski Kanal), Tervitus Tšeljuskinlastele Kolhoosi Võit. Lõhn oli tolleks ajaks (ka) töölisklassi pärusmaa.
Üks väike näide ka, kuidas on võimalik lõhna kirjeldada (seesama Chanel number viis siis algsel moel):
"Kompositsioon olevat koosnenud kolmekümne ühest parfümeeriatööstuse toorainest. Parfüümimeistrite peenes ametikeeles, mis on ka sellele ainesele kohane, kirjeldatakse lõhnade registrit nii: „Tipunoodis domineerib särav-värske, kergelt metalline-vahane-suitsune aldehüüdide kompleks (C-10/C-11/C-12 (I: I: I, 0,6%) oma tüüpiliste kõlaviidetega vahajatele roosilehtedele ja apelsinikoortele. Hesperiidseid tsitruselisi nüansse tugevdavad ja rõhutavad bergamotiõli, linalool ja petitgrain. Südamenooti avardavad lõhna tugi sambad: roos, maikelluke, võhumõõk ja ilangiõli..."
Läheb veel edasi, üle lehekülje on konkreetne lõik ning ma ei taha siia hakata raamatut ümber kirjutama.
Millised olid nüüd oma aja parfüümid ja kas nad on ka praegu sellised - ei tea. Sest Punase Moskva näitel:
"Punase Moskva kolmanda põlvkonna parfüüm erineb küll üsna tugevasti esialgsest lõhnast. Selleks, et nuusutada algset lõhna, tuleks taastada varasemad versioonid, kasutades toonaseid originaalretsepte ja tooraineid. Teine võimalus on leida säilinud lõhnaõlipudel, mis oleks õhukindlalt suletud, ning see avada. Kolmas võimalus on tugineda Nõukogude eksperdi R. A. Friedmani hinnangule, mille kohaselt oli see ,,soe, õrn ja isegi veidi kuum, kuid siiski intiimne ja pehme parfüüm. Tüüpiliselt naiselik parfüüm"."
Palju on juttu erinevatest naistest, kes on lõhna- ja moemaailma suunanud, nii läänes kui idas. Mingil hetkel ongi raamatus juttu üldisemalt taustast, nii ajalooliselt kui isikute vaates, seega need, kes ootavad siit raamatust just hästilõhnavat lugu, võivad saada petta. Eks ikka ja jälle lehvib parfüüm jutust läbi, aga kokkuvõttes on see ikkagi ajalooraamat mõnevõrra ebaharilikuma nurga alt. Pealegi ega alati pole elu ilus ja lillelõhnaline, kasvõi 20. sajand on täis väga erinevaid lõhnu, mis ei tule alati parfümeeriabutiikidest.
"On lõhn lahinguväljadel, mille kohale kerkisid mitte ainult terasvälgud, vaid ka gaasipilved; on põlenud maapinna ja massihaudade lõhn ning küüditamisvagunitesse kokku pressitud kehade lõhn; on klaasikildude hunnikutel põlevate raamatuvirnade lõhn. On gaasikambritest tulnud gaasilõhn ja krematooriumidest tõusnud suitsulõhn ning samuti kõdunemise lehk, mis levis kõikjale, kui kevad tõi soojema ilma ja sulatas välja jäätunud laibad. On põlemise lõhn öistes pommirünnakutes hävinud linnades ja kõige selle kõrval desodoreeritud normaalsuse lõhn kesk kuritegusid; on sõjaaja lastele püsti pandud jõulukuuskede lõhn; on lõhn, mis hõljus pidulikel supeedel ja okupeeritud linnade teatrite esietendustel."
Karl Schlögel seob mitu lugu kokku, siin on koos näiteks Molotov ja Bulgakov, "Meister ja Margarita" on täiesti esindatud. On ka juttu Varlam Šalamovi "Kolõma juttudest". Või siis on väga mitmeid huvitavaid detaile siin ja seal, kuidas näiteks teise ilmasõja ajal vene sõdurid käisid Euroopas ja olid pahviks löödud, kui kõrge elatustase oli igalpool. Sõda sai läbi, mehed tulid tagasi ja tahtsid ka kodumaal sama asja saada. Või kuidas maalidel ja juttudes oli juba varem olemas kõik see ilu, glamuur, luft ja hõng, mida siis ühel hetkel Gabrielle Chanel ja sõbrad hakkasid pärisellu tooma. Igatsus ja kunst käisid päriselust sammukese eespool.
Üks huvitavamaid asju, mida raamatust teada sain: 60-nendatel ilmusid tänavatele ja platsidele automaadid, mis müüsid 15 kopika eest pihustatavat odekolonni. Teine põnev fakt: odekolonni Severnõi flakooni autor on Kazimir Malevitš, kuigi seda väga kusagil pole mainitud, seda ei teata. Nimelt enne, kui ta sai kuulsaks abstraktse kunstnikuna, pidi ta ka raha teenima tarbekunstiga, ta on täitnud kommertstellimusi nii reklaamplakatite loomise kui disainivisanditega, mille hea näide ongi siis Severnõi, kus Malevitšilt tuli kujundus, mis valati klaasi.
"Marilyn Monroe tunnistus, et magama minnes ei ole tal üll midagi muud kui paar tilka lõhnaõli Chanel N° 5, on saanud reklaamlauseks ning kujunenud üldiseks kultuurivaraks."
Tegelikult on päris omapärane, mis viisil on võimalik ajaloole läheneda. Sest eks on ju lõhnu me ümber igalpool. Suurem mure on selles, et kuidas ajaloolist mälu talletada? Heli, pilti, tegevust on võimalik salvestada. Aga lõhna? Keeruline. Eks üritatakse ikka, saab ju keemiliselt kirjeldada ka lõhnu. Samuti konserveeritakse, siis on aga see mure teinekord, et aja jooksul lõhn muutub. Saab lasta sõnadega kirjeldada, mis on vist kõige levinum viis. Igaljuhul võib salvestamise kohta lugeda näiteks siit: https://www.bbc.com/future/article/20...
Kui vaadata kritiseeritavat poolt, siis raamat mõjub hüplikult ja kohati kaootiliselt. Rohkem on juttu justkui kõigest muust, mis on taustal, kuhu siis Schlögel oma nina sisse topib ja lugeja vahel kölniveega üle piserdab. Kogu ajalooline pool on samal ajal küll väga huvitav, seega mulle kogu kompott meeldis. Samal ajal oli ka raamatu maht piisavalt kõhn, ega väga palju rohkem ma poleks vist tahtnud ka parfümeeria-teemasse oma nina toppida.
Kokkuvõtvalt: oli huvitav vaadata ajalugu läbi sellise nurga. Samas on lõhnamaailm selline tükk ajalugu, mida on vähe uuritud, kogu maailm on veel valla. Ajalooline pilt on küll kehvem, olevikku ja tulevikku on ehk võimalik päästa ja tulevastele põlvedele tallele panna. Ma hindan raamatut küll "kolmega" viiepunktiskaalal, aga see ei tähenda, et midagi oleks otseselt halvasti. Pigem mu jaoks oli raamat mõistlikult huvitav. Korra põnev tutvuda, rohkem ei soovi.
""Kui haistmismeel ongi ehk loodusteadustes ebaoluliseks muutunud, siis inim- ja sotsiaalteadustes on see alles hakanud oma potentsiaali ilmutama, kui püütakse leida ligipääsu selgitamist vajavatele valdkondadele. Vähemasti on see näidanud oma inspireerivat jõudu.“ Rahvapäraselt öelduna: ajaloos nuusitakse ikka veel liiga vähe ringi."
"Me läbime päev-päevalt lõhnatsoone, olgu nendeks siis coffee-to-go papptopsikust õhkuv kohvihõng, friikartuli- või kebabiputkadest tulev rasvalõhn või tehnitsistlik õli ja tõrva järele lõhnav õhk, mis tulvab meile metroosse laskudes eska laatoril vastu. Me sõidame bussidega, kus olenevalt aastaajast ja temperatuurist on üksteise vastu surutud inimkehadest erituvad aurud tugevamad kui iga päev peale kantud deodo rantide lõhn. Me hingame tanklates sisse bensiini teravkirbet haisu ning kaubanduskeskustes ja supermarketites hõngu, milles kaubakülluse lõputu sortimendi kõik erinevused on lahustunud ühtseks, raskesti määratletavaks lõhnaseguks, ühe taoliseks kogu maailmas. Iga väiksemgi häiriv nüanss harjumuspärases argilõhnas, näiteks välja viimata prügi hais, tekitab meie tavapärases desodoreeritud lõhnamullis ärritus- ja ebameeldivustunde - me suudame haisu vaevu taluda. Me kannatame mitte ainult intiimsuse diktatuuri, vaid ka intiimsusest loodud lõhnamaailma all. Me ei taha seda endale ligi lasta."
Karl Schlögel (s. 1948) on ajaloolane, kõnealune monograafia ilmus aastal 2020. Schlögeli eriala, suund ongi seotud Venemaa ja idablokiga, eriti on luubi all stalinism, kaasaegne Venemaa ning dissidentlus ja diasporaa. Tegeleb ta kõige sellega juba ülikooliajast, eelmise sajandi kuuekümnendate lõpust. Krimmi sõda ning praegune Venemaa Ukraina invasioon on tal ka teravdatult luubi all, eriti läbi Suur-Venemaa ja "kuhu vene sõduri saabas on kunagi astunud, seal on Venemaa" rakursi uurimise.
Kui raamatu pealkiri kiirelt lahti seletada, siis Chanel N° 5 ja venelaste Punane Moskva on samast allikast pärit. Aluseks on sama tüvi: 1917. aasta revolutsiooni ajal sattus Romanovite dünastia 300 aasta juubeliks loodud lõhna koostise saladus Prantsusmaale, seal korjas selle üles Coco Chaneli nina. Samal ajal jõudis see retsept ka Nõukogude vasteni, mida toodetakse Venemaal Punase Moskva nime all veel praegugi. Venemaal küll käis tootmine samas kohas, kus muidu tehti seepi ning tegeleti rasva- ja konditöötlemisega. Eks ajad olid ka teistsugused, kui kalendrisse vaadata ja mõtelda, mis toimus Venemaal peale Suurt Sotsialistlikku Oktoobrirevolutsiooni, nagu seda armastatakse nõukogude terminiga nimetada.
Omaette põnev maailm on nimed. Prantsusmaal olid nimed sellised kaunid, luulelised. Venemaal said nimed kohe poliitilise, bolševistlikult semantilise kõla ja tähenduse, näiteks Kuldne Viljapea, Uus Argipäev, Punane Moon, Punane Moskva, Spartakiaad, Põhjamaa Kangelane ja Avangard. Hiljem, viisaastakute ajal, hakkasid need kandma kommunistlike uusehitiste nimesid: Stratostat, Tööpostil, Meie Vastus Kolhoosnikele, Pioneer, Tank, Valgemere Kanal (Belomorski Kanal), Tervitus Tšeljuskinlastele Kolhoosi Võit. Lõhn oli tolleks ajaks (ka) töölisklassi pärusmaa.
Üks väike näide ka, kuidas on võimalik lõhna kirjeldada (seesama Chanel number viis siis algsel moel):
"Kompositsioon olevat koosnenud kolmekümne ühest parfümeeriatööstuse toorainest. Parfüümimeistrite peenes ametikeeles, mis on ka sellele ainesele kohane, kirjeldatakse lõhnade registrit nii: „Tipunoodis domineerib särav-värske, kergelt metalline-vahane-suitsune aldehüüdide kompleks (C-10/C-11/C-12 (I: I: I, 0,6%) oma tüüpiliste kõlaviidetega vahajatele roosilehtedele ja apelsinikoortele. Hesperiidseid tsitruselisi nüansse tugevdavad ja rõhutavad bergamotiõli, linalool ja petitgrain. Südamenooti avardavad lõhna tugi sambad: roos, maikelluke, võhumõõk ja ilangiõli..."
Läheb veel edasi, üle lehekülje on konkreetne lõik ning ma ei taha siia hakata raamatut ümber kirjutama.
Millised olid nüüd oma aja parfüümid ja kas nad on ka praegu sellised - ei tea. Sest Punase Moskva näitel:
"Punase Moskva kolmanda põlvkonna parfüüm erineb küll üsna tugevasti esialgsest lõhnast. Selleks, et nuusutada algset lõhna, tuleks taastada varasemad versioonid, kasutades toonaseid originaalretsepte ja tooraineid. Teine võimalus on leida säilinud lõhnaõlipudel, mis oleks õhukindlalt suletud, ning see avada. Kolmas võimalus on tugineda Nõukogude eksperdi R. A. Friedmani hinnangule, mille kohaselt oli see ,,soe, õrn ja isegi veidi kuum, kuid siiski intiimne ja pehme parfüüm. Tüüpiliselt naiselik parfüüm"."
Palju on juttu erinevatest naistest, kes on lõhna- ja moemaailma suunanud, nii läänes kui idas. Mingil hetkel ongi raamatus juttu üldisemalt taustast, nii ajalooliselt kui isikute vaates, seega need, kes ootavad siit raamatust just hästilõhnavat lugu, võivad saada petta. Eks ikka ja jälle lehvib parfüüm jutust läbi, aga kokkuvõttes on see ikkagi ajalooraamat mõnevõrra ebaharilikuma nurga alt. Pealegi ega alati pole elu ilus ja lillelõhnaline, kasvõi 20. sajand on täis väga erinevaid lõhnu, mis ei tule alati parfümeeriabutiikidest.
"On lõhn lahinguväljadel, mille kohale kerkisid mitte ainult terasvälgud, vaid ka gaasipilved; on põlenud maapinna ja massihaudade lõhn ning küüditamisvagunitesse kokku pressitud kehade lõhn; on klaasikildude hunnikutel põlevate raamatuvirnade lõhn. On gaasikambritest tulnud gaasilõhn ja krematooriumidest tõusnud suitsulõhn ning samuti kõdunemise lehk, mis levis kõikjale, kui kevad tõi soojema ilma ja sulatas välja jäätunud laibad. On põlemise lõhn öistes pommirünnakutes hävinud linnades ja kõige selle kõrval desodoreeritud normaalsuse lõhn kesk kuritegusid; on sõjaaja lastele püsti pandud jõulukuuskede lõhn; on lõhn, mis hõljus pidulikel supeedel ja okupeeritud linnade teatrite esietendustel."
Karl Schlögel seob mitu lugu kokku, siin on koos näiteks Molotov ja Bulgakov, "Meister ja Margarita" on täiesti esindatud. On ka juttu Varlam Šalamovi "Kolõma juttudest". Või siis on väga mitmeid huvitavaid detaile siin ja seal, kuidas näiteks teise ilmasõja ajal vene sõdurid käisid Euroopas ja olid pahviks löödud, kui kõrge elatustase oli igalpool. Sõda sai läbi, mehed tulid tagasi ja tahtsid ka kodumaal sama asja saada. Või kuidas maalidel ja juttudes oli juba varem olemas kõik see ilu, glamuur, luft ja hõng, mida siis ühel hetkel Gabrielle Chanel ja sõbrad hakkasid pärisellu tooma. Igatsus ja kunst käisid päriselust sammukese eespool.
Üks huvitavamaid asju, mida raamatust teada sain: 60-nendatel ilmusid tänavatele ja platsidele automaadid, mis müüsid 15 kopika eest pihustatavat odekolonni. Teine põnev fakt: odekolonni Severnõi flakooni autor on Kazimir Malevitš, kuigi seda väga kusagil pole mainitud, seda ei teata. Nimelt enne, kui ta sai kuulsaks abstraktse kunstnikuna, pidi ta ka raha teenima tarbekunstiga, ta on täitnud kommertstellimusi nii reklaamplakatite loomise kui disainivisanditega, mille hea näide ongi siis Severnõi, kus Malevitšilt tuli kujundus, mis valati klaasi.
"Marilyn Monroe tunnistus, et magama minnes ei ole tal üll midagi muud kui paar tilka lõhnaõli Chanel N° 5, on saanud reklaamlauseks ning kujunenud üldiseks kultuurivaraks."
Tegelikult on päris omapärane, mis viisil on võimalik ajaloole läheneda. Sest eks on ju lõhnu me ümber igalpool. Suurem mure on selles, et kuidas ajaloolist mälu talletada? Heli, pilti, tegevust on võimalik salvestada. Aga lõhna? Keeruline. Eks üritatakse ikka, saab ju keemiliselt kirjeldada ka lõhnu. Samuti konserveeritakse, siis on aga see mure teinekord, et aja jooksul lõhn muutub. Saab lasta sõnadega kirjeldada, mis on vist kõige levinum viis. Igaljuhul võib salvestamise kohta lugeda näiteks siit: https://www.bbc.com/future/article/20...
Kui vaadata kritiseeritavat poolt, siis raamat mõjub hüplikult ja kohati kaootiliselt. Rohkem on juttu justkui kõigest muust, mis on taustal, kuhu siis Schlögel oma nina sisse topib ja lugeja vahel kölniveega üle piserdab. Kogu ajalooline pool on samal ajal küll väga huvitav, seega mulle kogu kompott meeldis. Samal ajal oli ka raamatu maht piisavalt kõhn, ega väga palju rohkem ma poleks vist tahtnud ka parfümeeria-teemasse oma nina toppida.
Kokkuvõtvalt: oli huvitav vaadata ajalugu läbi sellise nurga. Samas on lõhnamaailm selline tükk ajalugu, mida on vähe uuritud, kogu maailm on veel valla. Ajalooline pilt on küll kehvem, olevikku ja tulevikku on ehk võimalik päästa ja tulevastele põlvedele tallele panna. Ma hindan raamatut küll "kolmega" viiepunktiskaalal, aga see ei tähenda, et midagi oleks otseselt halvasti. Pigem mu jaoks oli raamat mõistlikult huvitav. Korra põnev tutvuda, rohkem ei soovi.
""Kui haistmismeel ongi ehk loodusteadustes ebaoluliseks muutunud, siis inim- ja sotsiaalteadustes on see alles hakanud oma potentsiaali ilmutama, kui püütakse leida ligipääsu selgitamist vajavatele valdkondadele. Vähemasti on see näidanud oma inspireerivat jõudu.“ Rahvapäraselt öelduna: ajaloos nuusitakse ikka veel liiga vähe ringi."
December 3, 2025
Una historia verdaderamente fascinante, contada si bien no mal, sí de un modo bastante poco fascinante.
"Un acontecimiento histórico -la Revolución rusa- fue el causante de que a partir del prerrevolucionario Bouquet Préféré de l'Impératrice se desarrollaran Chanel Nº s y Moscú Rojo. La desviación de las líneas paralelas se encarna en las biografías de los perfumistas Ernest Beaux (París) y Auguste Michel (Moscú), y se materializa en las diferentes líneas de producción de, por un lado, una empresa privada llamada Chanel y, por el otro, un trust estatal soviético de nombre TeZhé."
Fascinante! El problema es que que reitera conceptos, biografías completas, premisas básicas, una y otra vez, sin ton ni son, en cada capítulo. Y exploca un concepto en dos párrafos en uno para unas páginas después dar un pantallazo mucho más breve e innecesario despues para volver a ofrecer una bio en el siguiente, y así.
Para el final, el autor y el editor parecen haber estado de acuerdo en agregar un par de textos sòlo relacionados indirectamente que bien puesto tendría sentido pero así sòlo parecen hacer bulto y a estas alturas el hilo narrativo huele tan mal como la zona pobre de una ciudad industrial europea del siglo xix. Aún así, La lectura me parecio de todos modos amena.
"Un acontecimiento histórico -la Revolución rusa- fue el causante de que a partir del prerrevolucionario Bouquet Préféré de l'Impératrice se desarrollaran Chanel Nº s y Moscú Rojo. La desviación de las líneas paralelas se encarna en las biografías de los perfumistas Ernest Beaux (París) y Auguste Michel (Moscú), y se materializa en las diferentes líneas de producción de, por un lado, una empresa privada llamada Chanel y, por el otro, un trust estatal soviético de nombre TeZhé."
Fascinante! El problema es que que reitera conceptos, biografías completas, premisas básicas, una y otra vez, sin ton ni son, en cada capítulo. Y exploca un concepto en dos párrafos en uno para unas páginas después dar un pantallazo mucho más breve e innecesario despues para volver a ofrecer una bio en el siguiente, y así.
Para el final, el autor y el editor parecen haber estado de acuerdo en agregar un par de textos sòlo relacionados indirectamente que bien puesto tendría sentido pero así sòlo parecen hacer bulto y a estas alturas el hilo narrativo huele tan mal como la zona pobre de una ciudad industrial europea del siglo xix. Aún así, La lectura me parecio de todos modos amena.
April 25, 2024
попыталась суммировать содержание в одной фразе, прежде чем переходить к критике, и поняла, что буксую даже на этом. что это? набор отдаленно связанных историй о парфюмерии начала 20 века? наверное, так.
у истории, лежащей в основе книги, как будто есть потенциал: два iconic аромата выросли из одного "букета императрицы", но оказались по разные стороны железного занавеса – как же так вышло? через эту призму можно было бы рассказать о парфюмерном производстве эпохи ранней индустриализации, о секретах бизнеса, которые путешествуют вместе со своими носителями через меняющиеся границы бывших империй, о взаимодействии мужского и женского, об особенностях потребления в странах "запада" и "соцлагеря" – короче, есть потенциал. но в итоге все, с чем остается читатель, это неймдроппинг, яркая обертка и довольно беспорядочный нарратив.
считаю, что книга очень выиграла бы от двух вещей: внимательной редактуры и определения своей ЦА (что, возможно, тоже решается редактурой).
у истории, лежащей в основе книги, как будто есть потенциал: два iconic аромата выросли из одного "букета императрицы", но оказались по разные стороны железного занавеса – как же так вышло? через эту призму можно было бы рассказать о парфюмерном производстве эпохи ранней индустриализации, о секретах бизнеса, которые путешествуют вместе со своими носителями через меняющиеся границы бывших империй, о взаимодействии мужского и женского, об особенностях потребления в странах "запада" и "соцлагеря" – короче, есть потенциал. но в итоге все, с чем остается читатель, это неймдроппинг, яркая обертка и довольно беспорядочный нарратив.
считаю, что книга очень выиграла бы от двух вещей: внимательной редактуры и определения своей ЦА (что, возможно, тоже решается редактурой).
July 10, 2023
Raamatu pealkiri tekitab huvi ja tõepoolest põnevaid fakte kahe kultusliku parfüümi kohta saab teada, ent nii nagu koolikirjand peab vastama teemale (ehk pealkirjale), oleks võinud seda reeglit järgida ka selle raamatu puhul. Paarist esimesest peatükist saab tegelikult kõik olulise teada. Raamatus on palju tühja juttu ja mõttetuid, teemasse täiesti mittepuutuvaid faktilisi heietusi. Miks on näiteks terve peatükk Olga Tšehhova kohta, kes kahte parfüümi mitte kuidagi ei puutunud? Iseenest aga oli valgustav teada saada, et Vene tsaaririigis oli väga arenenud parfüümitootmine, mida juhtisid muidugi prantslased. Eestikeelse tõlke (keele)toimetamisega oleks võinud vaeva näha.
February 11, 2026
Librito que mostra como os perfumes non só son iso para o que valen senón que tamen son poder, ideoloxía, estratexia e historia. A través de la creación do Chanel Nº5, as relacions de Coco Chanel coa Alemania nazi ou a perfumería na Unión Soviética de Lenin e Stalin, mostrase como algo tan invisible como o cheiro pode estar ligado a os grandes movementos políticos do século XX.
O perfume aparece aquí como un reflexo do seu tempo: lujo e individualidade en Occidente e adaptación ideolóxica no mundo soviético.
Un libro moi curioso, pareceme que está ben.
O perfume aparece aquí como un reflexo do seu tempo: lujo e individualidade en Occidente e adaptación ideolóxica no mundo soviético.
Un libro moi curioso, pareceme que está ben.
Read
June 6, 2024The only reason I gave this book two stars instead of one, is because it seemed competently written and translated. It barely mentions anything about Chanel No. 5 or Red Moscow. There was a bit of information about the Pre-Revolutionary Russian Perfume industry, but most of the book seemed preoccupied with the life (and mistreatment) of Molotov's wife, who was for a time head of the Soviet Perfume Manufacturers.
February 1, 2025
El aroma de los imperios es un libro desprolijo y sin unidad narrativa. A pesar de que es un tema fascinante, al parecer, la falta de fuentes hacen que Schlögel rellene el libro con biografías sin profundidad o capítulos de contexto que poca relación tienen con los perfumes en cuestión.
Si bien el autor señala que es una “investigación imprevista”, aún falta por madurar una hipótesis, un hilo narrativo y mayores conexiones entre Chanel y Moscú para que sea un libro a su nivel.
Si bien el autor señala que es una “investigación imprevista”, aún falta por madurar una hipótesis, un hilo narrativo y mayores conexiones entre Chanel y Moscú para que sea un libro a su nivel.
February 4, 2025
"Hay que mantener una actitud positiva ante las viscitudes de la vida, que nos depara alegrías, preocupaciones, padecimientos y decepciones; es fundamental la disposición hacia nuestros semejantes, la elección de las amistades, la manera en que nos relacionamos con propios y extraños, el cuidado del hogar, la convivencia familiar, el trato que damos a los animales y a todos los seres vivos. En suma: ¡tratar de salir airosos de nuestra vida con sus alegrías y tristezas!"
October 25, 2024
Da appassionato di profumi, un libro che proponeva un excursus degli sviluppi storico e politico tra Unione Sovietica e Europa a partire dalle due fragranze simbolo dei due mondi (Mosca Rossa e Chanel n.5) sembrava davvero una bomba.
Interessante lo è, ma è penalizzato da una scrittura piatta e fumosa che elenca, ma non approfondisce nulla. Peccato.
Interessante lo è, ma è penalizzato da una scrittura piatta e fumosa che elenca, ma non approfondisce nulla. Peccato.
January 12, 2025
si salen en un libro:
la International Atomic Energy Agency
Rehabilitación de edificios históricos donde ocurrieron torturas por represión política
representación de cambios políticos a través productos de moda y consumo cotidiano
exposiciones universales y vida intelectual en parís de entreguerras
solo puede tener 5 estrellas
la International Atomic Energy Agency
Rehabilitación de edificios históricos donde ocurrieron torturas por represión política
representación de cambios políticos a través productos de moda y consumo cotidiano
exposiciones universales y vida intelectual en parís de entreguerras
solo puede tener 5 estrellas
March 31, 2025
Una forma distinta de enfocar parte de la historia del siglo pasado. Por momentos parece que al autor le ha faltado material y de ahí alguna disgresion más o menos afortunada. Chanel n°5 y Moscú Rojo, dos perfumes de origen común, que fueron objeto de deseo y de estatus en dos sociedades distintas. Y sí, habla de Coco Chanel y de su pasado de colaboración nazi.
April 10, 2022
Die Idee des Buches hat so viel Potenzial. Leider schreibt der Autor hölzern, seine Satzstrukturen sind bemüht jedoch ziemlich leiernd. Der rote Faden fehlt, sodass die dauernden Wiederholungen und Abschweifungen umso irritierender sind.
September 26, 2024
Tuve un profesor en la universidad que se lamentaba de que la gente hiciese la tesis sobre cuántas veces aparecía el cocido madrileño en El Quijote.
Este texto ha conseguido hacerme simpatizar con mi viejo profesor.
Este texto ha conseguido hacerme simpatizar con mi viejo profesor.
Displaying 1 - 30 of 39 reviews