Sündikaat

by Roland Tamm

Ongi kõik, mõtles Max, kui oma kabinetti tagasi jõudis. Ta võttis tühjast seifist ainsad sinna veel jäänud asjad – pooliku konjakipudeli, isikliku Sig Saueri, millele oli graveeritud „Aasta kaitsepolitseinik 2002“, politseikoloneli pagunid. Pani need enda ette lauale ja rüüpas pudelist suure sõõmu.
Ta tundis end nagu filmis, kus filmilint kerib sellise kiirusega, et sekundi murdosa jooksul vilksatavad kaadris üksteise järel kõik viimase 28 aasta sündmused – Politseiakadeemia, interrinne, Ida-Virumaa jõukude arveteklaarimised, Teabeamet, Kollane maja, islamiterrorismi oht …

Roland Tamme debüütromaan „Sündikaat“ heidab põneva pilgu Eesti lähiajaloole ja jõustruktuurides toimunule läbi kaitsepolitseinik Maxi silmade. Olgugi et tegelased ja sündmused selles loos on välja mõeldud, ei kahtle lugeja, et just nii võis kõik olla ka tegelikult.

Genres: Audiobook, Crime

264 pages, Paperback

Published April 2, 2024

Reviews

[Oskar · Rating 3 out of 5]

Kõik teadsid 1990. aastatel, et meie liikluspolitseinike hulgas olid suured probleemid korruptsiooniga. Andsid näiteks kiiruse ületamise korral sind kinni pidanud politseinikule oma juhiload, mille vahel oli 500 krooni, ning võisid sõita paari minuti möödudes rahulikult oma teed. Sellise "töökultuuri" ja laiema kuvandi muutmine võttis aega aastaid. Nüüd on tegemist ühe rahva poolt enim usaldatud institutsiooniga vabariigis.

Kuid hiljuti varjunime alt ilmunud politseipõnevik "Sündikaat" kirjeldab meile elu kaitse- ja kriminaalpolitseis kogu taastatud iseseisvuse vältel. Siin ei räägi me enam 500-kroonistest altkäemaksudest, vaid idapiiri tagant tulnud miljonitest ja miljonitest, mis juhtisid siinsetes võimustruktuurides, organiseeritud kuritegevuses ning poliitikas toimunut vajalikku suunda.

Kui palju oli "Sündikaadis" üllatavat? Ütlen ausalt, et mitte väga palju. Ehk see näitab kõigest minu küünilisuse taset, kuid raamatus kujutatud endise Tallinna linnapea Einar Lubineeme või KAPO-t juhtinud Rain Aia tegevused ei pannud eriti kulmugi kergitama. Ma ei võtnud "Sündikaati" kordagi ilukirjandusena (politseipõnevikuks ei nimetaks ma seda kohe kindlasti mitte), vaid pigem natuke fantaasiaga pikitud ning autori poolt endale võetud vabadustega väheke ajatelje ja sündmustega seotud isikutega mängida.

Ütleme, et kõigest veerand "Sündikaadis" kirjeldatud sidemetest ja sündmustest on tõetruult kujutatud ning tegelikult aset leidnud. Juba siis tuleb kahjuks tõdeda, et tegemist on ilmselt ühe kõige kurvema/kurjema raamatuga, mida ma olen viimasel ajal lugenud. Aga samas ei oleks tahtnud ka lugemata jätta.

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Kristi A]

Teos tekitab huvi Eesti poliitikute ja politseinike mineviku kohta. Tahes-tahtmata hakkad otsima paralleele ja konkreetseid isikuid päriselust, tekib hasart, et teada saada, kas tõesti loo taga päris isikud. Ei usu, ei taha uskuda, et see võiks olla tõsi, nagu on vihjatud, aga juba natuke guugeldades leiad need isikud ja seigad ja kirjutatu võibki olla tõsi!

[Ilona Oeselg-Tigasing · Rating 3 out of 5]

Pakub rohkelt mõtteharjutust, kes on kes...

[Martti · Rating 3 out of 5]

Kirjeldav jutustusstiil häirib vähem, kui oleksin eeldanud ja isegi sobib läbi pika lähiajaloo tuiskamise. Olev Remsu pakub, et tegu on pigem pika olustikukirjeldusega. Aga üldiselt peab vast Karl Martin Sinijärvega nõustuma, et ega see just kirjanduslikult huvitavalt kirjutatud pole.

Taassündiv vabariik saab kaasa pärandiks organiseeritud kuritegevuse. Eesti kriminaalne allilm läbi imbunud venelastest, narko, rahapesu, fentanüül, seosed riiklikes jõustruktuurides, millest moodustub pealkirjas kirjeldatu. Nõukogude kooliga Kapo ja Kriminaalpolitsei bossid varem Pagari tänaval ja hiljem Toompuiestee kollases majas pakuvad katet vene gängsteritele.

Kõik algab tulevaste tudengite värbamisest millalgi 1970-ndatel. Ühe värvatu "Õpetaja" karjäär on jõuline ja hallide kardinalide poolt toetatud, teine keeldus koostööst ja teda sõimatakse nõukogude armees fašistiks. Kriminaalid annavad vihjeid moka otsast oma konkurentide kohta ja väiksemate fentanüüli koguste kohta positiivse statistika nimel, kuid korralikud kogused jätkuvalt liiguvad vabalt.

Ei pea olema uudistega liiga kursis, kui aina enam saab selgeks, et tegevus toimub üli lähedal parallelmaailmas, kus nimed on väheke teisale pööratud. Näiteks noore iseseisvuva riigi peaminister, hilisem siseminister ja Tallinna linnapea on keegi Einar Lubineem (Edgar). Kapo juht ja hiljem siseminister on keegi Jaan Pohl (Jüri Pihl). Tõenäoliselt on siin vihjeid veelgi, kuid tegelasi on siin ohtralt ja pseudonüüme ohtralt. Konspiratsioon elu varjupoolel, mille autor peitub väidetavalt samuti pseudonüümi taha. Kuid selgelt omab jõulist arusaama jõustruktuuride võimukoridorides toimuvast ning Mikk Salu Postimehest spekuleerib, et kirjutas teose omamoodi kättemaksuks endiste räpaste kolleegide suunas.

Osa minu isiklikust Delfi Tasku juuni kuu heliraamatute väljakutsest, mis pärit Digiread.ee-st.

[Lauri · Rating 5 out of 5]

Üsna võigas lugemine. Mitte sugugi teksti poolest, tekst oli ladus ja sujuv ja 260 lk-lise raamatu saab tegelikult läbida mõne tunniga. Ikka sisu poolest. Kuigi raamatu esimene lause on: Kõik tegelased ja sündmused selles loos on välja mõeldud.Seosed ja sarnasused reaalsete isikute ja sündmustega on juhuslikud, ei peta sellega kedagi. Kõik need Keskpartei juhid Einar Lubineemed, parimad uurijad Agu Lühirod, turva- ja politseiasjadega tegelevad Jaak Rootsid ja siseministrid Jaan Pohlad, rääkimata peaprokurör Leelost, on vähegi selle sajandi uudiseid kasvõi vilksamisi näinud inimestele koheselt äratuntavad. Ja siin peitub ka sisu ilgus: põhimõtteliselt kirjeldab autor, kuidas Kaitse- ja tavapolitsei kõrgemad juhid moodustavad koos kurjategijatega sündikaadi, tegeledes küll rahapesu, küll fentanüüliäriga. Autor muide on ise endine kaitsepolitseinik, väidetavalt on ka mitu autorit ja vähemalt mul puudub küll sügavam kahtlus, et mõned kirjeldatud asjad just niimoodi ei juhtunud. Isegi kui maha võtta tavaline benefit of the doubt'i faktor, jääb järgi piisavalt et niigi mitte just eriliselt kõrgel seisev Riigi maine puhta põrmustada.
No eks ilukirjandusteose puhul tuleb arvestada et isegi kui see tugineb tegelikele sündmustele, siis parema loetavuse huvides on asjaolusid tõenäoliselt muudetud, tõstetud ajaliselt ette- või tahapoole, pandud mingeid asju tegema isikud kes tegelikult tegid hoopis teisi asju, lisatud või ära jäetud tegelasi jne jne, kuid kui see kõik maha võtta, jääb järgi ikkagi piisavalt soppa, et suhu jääks üsna ebameeldiv maik.

Muidu on aga tegu üsna valgustava ja silmiavava raamatuga. Lubatakse ka teist osa, loodetavasti ei kuku varjunime alla peituv autor või autorid vahepeal banaanikoore peal libastudes aknast alla, ei libastu trammi või trollibussi ette või ei saa süütu triviaalse asja pärast miilitsasse...ups, politseisse kutsutuna korraga seal südamerabandust...

[Aet Altement · Rating 4 out of 5]

Raamatu autor kasutab varjunime, on küll välja pakutud, kes ta on. Sellegipoolest on tegemist minu jaoks tundmatu mehega, näo järgi küll tundsin ära, aga kui keegi oleks pilti näidatud ja küsinud, kes see on, siis pean tunnistama, et ei oleks teadnud.

Raamatut oli alguses raske lugema hakata seetõttu, et tegelasi oli väga palju ja ei hakanud kohe kedagi kellegagi täpsemalt seostama. Loo edenedes tekkis hasart, kes on kes. Mõned panin mööda, mõned arvasin ära. Sarnaselt teiste lugejatega oli mul googel lahti ja uurisin erinevaid sündmusi ja hoolega said kõik kapo ja kripo tegelased läbi vaadatud, poliitikutega oli pisut lihtsam. Ja just see info otsimine tegi raamatu põnevaks. Ma ei ole veendunud, et täielikult väljamõldud loona, oleks see kuidagi huvitav olnud, pigem mitte.

Alles raamatu lõpuosas ei pidanud ma vastu ja googeldasin, mis selle kohta öeldud on ja loomulikult vaatasin ära “Laseri” saate. No ei jätnud head muljet. Samas kui autor on enda tegelaskuju kujutanud puhta prillikivina, siis ajaloost teame, mida see tähendab.

Mina soovitaks lugeda küll.

[Anni · Rating 3 out of 5]

Spekuleeritakse, et tegu on päriselul põhineva looga ja netist leiab isegi viiteid selle kohta, et milline konkreetne inimene millise varjunime taha peitub. Ütleme nii, et loo ülesehitus ja keeleline struktuur toetavad seda hüpoteesi - küllaldki lühikesse raamatusse on proovitud suruda väga suur tegevustik ning tegelasi on nii palju, et järg kaob ära. Lisaks, vahepeal on autor kirjeldanud piinliku täpsusega mõnda konkreetset sündmust ja teinekord on olulised sündmused ainult üksikute lausetega edasi antud. Ülemäära põnev lugemine pole, aga kui eeldada, et baseerub päriselul siis saan menust täiesti aru.

[Vairo · Rating 3 out of 5]

Tegelasi on palju ja kohati on raske orienteeruda. Teema ise on huvitav, sisevaade politsei ning KAPO igapäeva ja suhetesse naaberriikidega. Omaette äratundmisrõõmu pakub, kui mõne tegelase nimi seostub meediast tuttavate isikutega.
Palju aega kulub toimunud ja / või "toimunud" sündmuste kirjapanekule - tõenäoliselt oleks saanud efektsema loo, kui rohkem ilukirjanduslikumalt sellele teemale läheneda.

[mmmaria · Rating 4 out of 5]

Lugesin läbi ühe istumisega. Kui raamatus kirjeldatud tegelaste taha päris inimesi ei pane või ei oska seostada, siis ilmselt pole pooltki nii huvitav. Kas kirjeldatu üllatas? Ei. Samas natuke siiski pani uuesti sügavalt pettuma. Kirjanikule suur tänu teose eest!

[V.L.Konn · Rating 4 out of 5]

https://lendavkonn.blogspot.com/2024/...

[Elina Allas · Rating 4 out of 5]

Vägagi valgustav teos. Kirjanduslikus mõttes see väärtust muidugi ei oma. Ei tasu lugeda neile, kes viimase 30 aasta poliitelust midagi ei tea.

[Triinu · Rating 4 out of 5]

Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Maret Valdisoo · Rating 3 out of 5]

Ilukirjanduslikus mõttes üsna loetamatu. Selle aja olustikku aga kirjeldatud üsna veenvalt

[Marion · Rating 3 out of 5]

Iseenesest ju põnev lugu, aga tegelasi oli nii palju et mul läks lõpuks sassi, kes on kes.