64 ruutu elust

by Laura Karolina Gradickaite, Anneli Sihvart (Editor)

17-aastane Clara päästab ühel koolipäevasel pärastlõunal väikese tüdruku inimröövist, mis iseenesest on heategu ja müüdi kohaselt peaks tooma õnne bumerangi näol neiule tagasi. Vahel on aga maine viha taevalikest uskumustest tugevam ja järgneva õnneliku süžee asemel hakatakse neiut viima igal kolmapäeval mustvalge ruudulisse ruumi, kus Clara hakkab mängima Moira (kreeka keelest tõlkides saatuse) juhendamisel elulist malet surma peale. Romaani jooksul kaotab Clara nii mõndagi tähtsat enda elusatest malenditest vastasmängijatele ning sõbralikust heatahtlikust õnnelikust neiust saab kalk küüniline egoist, kelle jaoks surm on kõigest sõna.

215 pages, Paperback

Published February 21, 2024

Reviews

[Ene Sepp · Rating 2 out of 5]

Alustan arvustuse kirjutamist kohe Hooandja lingiga, sest kui sealt läbi lugeda, mida autor tahtis raamatuga öelda, sai raamat tubli jupp maad selgemaks. Väga palju viiteid erinevatele kirjandusteostele, ka muusikale ja tuntud inimestele ja tsitaatidele. Kui nüüd autor suutis need kõik peast kirjutada, siis vau! Mis mälu! Aga ei ole halb ka see, kui ta neid järgi kontrollis ja sedapidi lisas, sest töö on ka selliselt tehtud.

Nagu Gradickaite ise ütles, siis ta üritas siduda kananahka tekitava õuduka-laadse sündmustiku ebatavaliste filosoofiliste arutlustega, mis loodetavasti saavad aidata inimesi nii mõneski elujärgus. Mõte hea, kuid kihte sai vast veidi üle jõu, sest tulemus mõjus ülekoormatult ja mitmes kohas vägagi klišeelikult. Kogenud sisutoimetaja oleks kindlasti aidanud head ideed koondada ning üleliigset välja võtta.

Üksvahe mõtlesin, et kui raamatu lõpus selgub, et toimunu on Clara hallutsinatsioonid, siis on voh, täpselt see oleks see õige lõpp! Ebarealistlikku oli seal omajagu (tuletades meelde mu enda "Medaljoni", kus ka mu peategelane otsustas psühholoogiks saada ja mille peale Ly Ehin ütles, et kindlasti mitte! Siis nüüd ütleks sama, et 19a noor vast ei saa veel psühholoogina töötada), ent kuna raamat ei proovigi olla reaalsuse peegeldus, otsustasin nendest mööda vaadata. Lõpuni siiski täpselt aru ei saanudki, et kuhu lugu jõuda tahab ja ka vastamata küsimusi jäi omajagu.

Mõeldes nüüd aga sellele, et kirjutas debütant ja gümnasist, siis on täitsa tubli tulemus. Vaid libedat sulge järgmisteks raamatuteks!

PS: Küljendamise tahan ka ära mainida, mis küll otseselt ei puuduta raamatu sisu, aga muudab raamatu lugemise palju keerulisemaks. Küljendamisega on nii nagu mitmete muude asjadega: kui on hästi tehtud, siis ei pane tähelegi, et on hästi tehtud. Aga kui on puudujääke, siis kohe kargab näkku! Unicom Tõlkebüroo küljendusteenust tasuks küll igal juhul vältida.