Nagu ka esimene osa "Jagatud saladused" oli ka see ehk teine osa väga põnev ja meeldis mulle. Lausa kahju, et raamat läbi sai, kuna tundub, et sellele enam järgmist osa ei tule.
Antud teose puhul jäi minu jaoks kõlama mõte, et armastus muudab inimesi. See eo tähenda seda, et keegi peaks kellegi teise jaoks ennast trastiliselt muutma, kuid näiteks tuleb õppida usaldama oma kaaslast või rääkima avameelselt oma tunnetest, et vältida või lahendada konflikte. Kui sellisteks muutusteks valmis ei olda, ei tule ka suhtest suurt midagi välja.
Ka antud teoses oli Keviniga raskusi, kuid minu arvates oli vägagi õige õpetajate sekkumine toimuvasse. Mõneti saan aru, miks Hanna ei julgenud Aleksile rääkida päevast, mil Kevin ähvardas Hannat piltidega, mis Johanna talle saatis, kuid samas oleks see säästnud teda edasisest tohuvapohust. Samas jällegi kes teab, mida Kevin oleks teinud siis, kui oleks teada saanud, et vaatamata tema keelule on Hanna sellest Aleksile ikkagi rääkinud.
Hanna suhted oma isaga näisid teose algul küll paranevat ja juba väga head olevat, siis kahjuks see utoopia kadus, kui isa enam Hanna sõnumitele ja künedele ei vastanud ning nende endisest kodust ühtegi sõna lausumata ära kolis. Jah, ma mõistan, et tal oli kindlasti väga raske, kuid samas kiri, mis Hanna oma isale psühholoogi (või psühhiaatri) soovitusel kirjutas, oli minu arvates väga aus.
Ingridi suhe Gerdiga mulle algul eriti ei meeldinud, kuna Ingrid pühendas peaaegu kogu oma aja oma poisile ega teinud enam Johannast välja. Samas aga teose vältel see olukord paranes ning Ingrid oli Hannale väga hea sõber, olles talle toeks väga rasketel aegadel.
Aleksist veel nii palju, et ta on minu arvates ideaalkuju mehest, keda iga normaalse mõistusega naine endale tahaks. Ta on ülimalt hooliv ning arvestas ka Hanna soovisega näiteks suhtest paus teha. Kõigele vaatamata on ta Hanna nimel kõigeks valmis, isegi Keviniga kaklema ja selle eest käskkirja saama. Teose lõpp oli ülimalt armas, oleks teada tahtnud ka seda, kuidas nad kihlusid :)