„Serafim ja Silvia“ on reaalselt aset leidnud sündmustel põhinev romaan vene rahvusest ikoonimaalija ja preestri Serafim Uljanovi (1906–1955) ja eestlanna Silvia-Mercedes Lauri ning nende lähedaste elust. Teos annab haaravas vormis ülevaate Eestimaa ajaloost Eesti Vabariigi ja okupatsioonide ajal, kirjeldab elu Petseris ja Saaremaal, käsitledes ka eestlaste ja venelaste omavahelisi suhteid. Peategelase elufilosoofia ja tegevus lähtuvad täielikult õigeusu kiriku põhimõtetest. Valekaebuse põhjal arreteeritud, vangilaagrisse saadetud ning 1955. aastal kahtlastel asjaoludel surnud preester Serafim Uljanov kuulutati Konstantinoopoli patriarhaadi otsusega usukannatajaks ja uusmärtriks 9. jaanuaril 2019. Raamatus on üle kahekümne foto perekonna ja Saaremaa Muuseumi kogudest.
Roland Tõnisson (1968) on õppinud teoloogiat, rahvusvahelisi suhteid ja diplomaatiat. Ta on avaldanud luulet, lühijutte ja ajalooainelisi teoseid nii eesti, soome kui ka inglise keeles. Alates 2019. aastast teenib ta preestrina Suure-Jaani Peeter-Pauli kirikus.
Mitte iga päev ei satu minu lugemiseks raamat, mis jutustab loo minu vanavanavanemate eluoludest. Midagi olen varem ka lugudest üles noppinud, aga see raamat lõi tervikliku pildi. Samas raamat jättis minusse väga veidra tunde. Tunne oli justkui ma ise oleks pealtvaataja nende sündmustekeerises, mida mulle on lapsepõlves räägitud. Võib-olla nüüd omandasid nad suurema tähenduse.
Seega on minu arvamus sellest raamatust vägagi kallutatud, aga see ehk on mõistetav.
Lihtsas vormis ja südamlik tõsielusündmustel põhinev romaan, mulle täitsa meeldis.
Petserimaal tutvuvad (1939) ikoonimaalija ja tulevane preester Serafim ja Saaremaa tütarlaps Silvia. Kuramaaž, Serafimi keerulised tutvumisretked üle mere Saaremaale, lõpuks elu paika sättimine Kuressaares, taustal ajaloo kulgu väänamas suured ja traagilised sündmused. Neist tänases valguses kahtlemata aktuaalseim emigreerumise dilemma. Serafim oli ju jõudnud Pariisiski õppida, üks tema õdedest elas ja pidas seal äri, uudised siit ja sealt olid vastuolulised, kuidas otsustada, kui palju on aega...
Liiga sügavuti minekut ei ole, sest (mulle tundub nii) autor on püüdnud tegelastele läheneda ülima pieteeditundega - ikkagi päris inimesed, päris elud, Serafimi ja Silvia tütre Kiraga on autor ilmselt isiklikult tuttav, küllap on elus veel teisigi sugulasi -, seega mis siin ikka üleliia luuletada või vinti peale keerata. Kokku saab aga ka sellest olemasolevast materjalistki ilus ja kurb lugu, austusavaldus ühele suure südamega tulevasele preestrile, kes 2019 kuulutati uusmärtriks ja usukannatajaks. Muide, Serafim jõudis preester olla vist napp nädal või umbes nii.
Tunda on autori teadmisi, taustatööd ja pühendumist, sest lisaks konkreetsete isikutega seotud detailidele on ohtralt sisse põimitud ka muud päevakajalist ja olmelist. Ma tean, et on raamatuid, kus see on jäänud mind lõpuks häirima ja ajalooõpiku katkendite lisamist meenutanud, aga siin see haakis ja sobis kenasti. Eriti meeldisid muidugi fotod peategelastest.
Ikoonimaalija Serafim ja Tartu Õpetajate seminari tudeng Silvia kohtusid Petseris ning sellest juhuslikust kohtumisest kasvas välja armastuslugu. Nad abiellusid 1939. aastal, mil Eestis ning maailmas laiemalt olid segased ja keerulised ajad. Teine maailmasõda oli just alanud ning Venemaa Eestisse vägesid sisse toomas. Tänapäevane lugeja vaatab neile sündmustele teadmistega ajaloost ning teab, et noorpaari ja nende pere ei saa järgmistel aastatel kerge olema ning see varjutab loetut. Tegemist on päriselt elanud inimeste looga ning tõsieluliste sündmustega. Oletan, et ühelt poolt tegi see kirjaniku töö kergemaks, sest baas on olemas, kuid teisalt seab ka piirid, sest ei saa fantaasial vabalt lennata lasta. Lugedes on tunda, et autor on Serafimi ja Silvia järeltulijate/pere suhtes, kes võibolla samuti raamatut lugema juhtuvad, väga respekteeriv ja viisakas. Oli huvitav, aga kurb lugemine, mis pakkus pilku maailma, millega ma tuttav polnud. Meeldis, et olid lisatud fotod, mis tegid raamatus mainitud inimesed elavaks.