What do you think?
Rate this book
Minu... #175
Minu Naissaar. Metsikult ilus
Metsik. Ohtlik. Saladuslik. Omal moel ilus. Sellised me kohtudes olime.
Militaarse ajaloo tõttu polnud Naissaart ligi poole sajandi vältel isegi kaartidel, aga see saar on palju rohkemat kui miinilaod saare keskosas või põhjaotsa rannakaitsepatareid. See on ka palju enamat kui paradiisi meenutavad liivarannad. Naissaare elanike koostöös leiavad aset omanäolised sündmused, mis meelitavad kohale inimesi üle Eesti, ja algatused, mis on pannud Naissaare kõige paremas mõttes kaardile tagasi.
Raamatust leiab palju uskumatuid lugusid, kirjeldatud on mõndagi sellist, mida Naissaarel enam ei ole, leidub ka fakte, mida pole varem kirja pandud.
Enesele teadvustamata omandasin saarel retkejuhina oskusi, mis on saanud minu tugevusteks. Kasvatasin enesekindlust ja südikust, mida on läinud vaja ajakirjanikuna tipp-poliitikutele ligi astudes või Šotimaale kolimise järel vabakutseliseks hakates.
Militaarse ajaloo tõttu polnud Naissaart ligi poole sajandi vältel isegi kaartidel, aga see saar on palju rohkemat kui miinilaod saare keskosas või põhjaotsa rannakaitsepatareid. See on ka palju enamat kui paradiisi meenutavad liivarannad. Naissaare elanike koostöös leiavad aset omanäolised sündmused, mis meelitavad kohale inimesi üle Eesti, ja algatused, mis on pannud Naissaare kõige paremas mõttes kaardile tagasi.
Raamatust leiab palju uskumatuid lugusid, kirjeldatud on mõndagi sellist, mida Naissaarel enam ei ole, leidub ka fakte, mida pole varem kirja pandud.
Enesele teadvustamata omandasin saarel retkejuhina oskusi, mis on saanud minu tugevusteks. Kasvatasin enesekindlust ja südikust, mida on läinud vaja ajakirjanikuna tipp-poliitikutele ligi astudes või Šotimaale kolimise järel vabakutseliseks hakates.
- GenresNonfiction
272 pages, Paperback
Published May 1, 2024
1 person is currently reading
41 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 19 of 19 reviews
July 1, 2024
Birgiti jutt kirjapildis on nii paeluv ja lendlev, et seda oli lausa nauditav lugeda. See oli põnev, lummav ning minu jaoks isegi ka nostalgiline. Naissaarega tekkis tegelikult nii lähedane tunne, nagu oleks ise oma suved seal veetnud. Saare kohta saab teada parajalt palju. Kunagi puudus üldse Naissaar kaardilt, loomulikult ei saanud saart ka külastada. Nüüd aga on saar avatud ning seal saab mõnusaid matkaradu avastada. Kui veab, saab rajal ka kukeseeni ja mustikaid korjata. Seenekorjamise jutt ajas mind tegelikult lausa naerma.
Raamatu emotsionaalne lõpp tõi ootamatult aga pisarad silma, üleüldse on see esimene "Minu" sarja raamat, mis mul silmad vesiseks tegi. Raamat ise aga on kindlasti väga hea ja lugemist väärt. Soovitan.
Raamatu emotsionaalne lõpp tõi ootamatult aga pisarad silma, üleüldse on see esimene "Minu" sarja raamat, mis mul silmad vesiseks tegi. Raamat ise aga on kindlasti väga hea ja lugemist väärt. Soovitan.
June 21, 2024
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2024/0...
Birgit Itse "Minu Naissaar. Metsikult ilus" viib noore giidi sirgumise radadele metsikule, ohtlikule ja saladuslikule Naissaarele. Huvitaval kombel alustasin ja lõpetasin mai saareraamatuga.
1997-2022, Naissaar. Birgiti tutvus Naissaarega sai alguse ajal, kui selle külastamiseks veel eriluba vaja oli. Nimelt lõi ta emaga kampa tulevaste matkaradade kaardistamisel ja rajamisel. Selle kogemuse toel osales ta edukalt noorgiidide konkursil ja 17-aastaselt sai tüdrukust giid, kelle suved möödusid Naissaarel tuuritades. Ametit pidas ta hoolsalt, kogus fakte ja lugusid, aina arenedes. Koos Birgitiga kasvas ja muutus ka saar.
"Minu Naissaar" tutvustas väga huvitavalt, kuidas sündis ja arenes turism saarel, mida kunagi kaartidelgi polnud. Raamat teeb saarele mitu tiiru peale, tutvustades ajalugu, matkaradu, kohalikke, ohte ja vaatamisväärsusi. Kõige põnevamad on aastate jooksul ette tulnud juhtumised, lood Petkast ja jonnakatest turistidest. Samuti on see autori enda sirgumise lugu, kuidas ühest uudishimulikust pubekast saab enesekindel retkejuht, kelle kogutud märkmete najal hetkelgi tuure tehakse. Birgiti suur-suur kiindumus Naissaarde tegi sellest väga erilise lugemise.
Kui Saaremaa ja Hiiumaa kõrvale jätta, siis olen vist Eesti saartest kõige rohkem just Naissaarel käinud, viimati 2021 30-kilomeetrise tiirukesega. Vaid mõni üksik nimetatud kohtadest ei tulnud tuttav ette ning pilt jooksis kogu aeg silme ees - miinid Mädasadamas, raudteerägastik, suured ja väiksed punkrid, liivased teed, puugilaadung, metsmaasikad Männikul, saarel paistev päike ja tormitaevas Tallinna kohal. Sestap jäi silma, kuidas ühes peatükis seltskond kummaliselt Põlendikukivi juurest Naissaare surnuaeda teleporteerus. Kuna raamatulehtedele oli valatud nii palju armastust selle väikse maalapi vastu, ei saanud ma seda kuidagi madalamalt hinnata kui maksimumhindega. Mõistagi tekkis kange kihk saarele uitama minna, aga aga paraku pidin rahulduma vanade fotode vaatamisega. Ma ei ole kade, jagan mõnda sinuga ka.
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
Birgit Itse "Minu Naissaar. Metsikult ilus" viib noore giidi sirgumise radadele metsikule, ohtlikule ja saladuslikule Naissaarele. Huvitaval kombel alustasin ja lõpetasin mai saareraamatuga.
1997-2022, Naissaar. Birgiti tutvus Naissaarega sai alguse ajal, kui selle külastamiseks veel eriluba vaja oli. Nimelt lõi ta emaga kampa tulevaste matkaradade kaardistamisel ja rajamisel. Selle kogemuse toel osales ta edukalt noorgiidide konkursil ja 17-aastaselt sai tüdrukust giid, kelle suved möödusid Naissaarel tuuritades. Ametit pidas ta hoolsalt, kogus fakte ja lugusid, aina arenedes. Koos Birgitiga kasvas ja muutus ka saar.
"Minu Naissaar" tutvustas väga huvitavalt, kuidas sündis ja arenes turism saarel, mida kunagi kaartidelgi polnud. Raamat teeb saarele mitu tiiru peale, tutvustades ajalugu, matkaradu, kohalikke, ohte ja vaatamisväärsusi. Kõige põnevamad on aastate jooksul ette tulnud juhtumised, lood Petkast ja jonnakatest turistidest. Samuti on see autori enda sirgumise lugu, kuidas ühest uudishimulikust pubekast saab enesekindel retkejuht, kelle kogutud märkmete najal hetkelgi tuure tehakse. Birgiti suur-suur kiindumus Naissaarde tegi sellest väga erilise lugemise.
Kui Saaremaa ja Hiiumaa kõrvale jätta, siis olen vist Eesti saartest kõige rohkem just Naissaarel käinud, viimati 2021 30-kilomeetrise tiirukesega. Vaid mõni üksik nimetatud kohtadest ei tulnud tuttav ette ning pilt jooksis kogu aeg silme ees - miinid Mädasadamas, raudteerägastik, suured ja väiksed punkrid, liivased teed, puugilaadung, metsmaasikad Männikul, saarel paistev päike ja tormitaevas Tallinna kohal. Sestap jäi silma, kuidas ühes peatükis seltskond kummaliselt Põlendikukivi juurest Naissaare surnuaeda teleporteerus. Kuna raamatulehtedele oli valatud nii palju armastust selle väikse maalapi vastu, ei saanud ma seda kuidagi madalamalt hinnata kui maksimumhindega. Mõistagi tekkis kange kihk saarele uitama minna, aga aga paraku pidin rahulduma vanade fotode vaatamisega. Ma ei ole kade, jagan mõnda sinuga ka.
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
July 19, 2024
Aitäh raamatu eest, Petrone Print!
•
See oli nii soe ja südamesse pugev lugu. Elasin nii kaasa kogu Naissaarel ja -saarega toimuvale, et lõpus sai ka paar pisarat poetatud. Mu meelest on see Minu-sarja raamatuid lugedes küll esmakordne 🥹
Ma ei ole mitte kunagi Naissaarel käinud, aga autor maalis sellest nii imelise pildi, et ma väga tahaks nüüd minna. Kuigi raamatu Naissaar ja praegune Naissaar vist on ikkagi veidi erinevad, sest aeg on vahepeal päris palju edasi läinud ja raamatus räägib autor enim sellest ajast, mil ta seal aktiivselt giidina tegutses.
•
See oli nii soe ja südamesse pugev lugu. Elasin nii kaasa kogu Naissaarel ja -saarega toimuvale, et lõpus sai ka paar pisarat poetatud. Mu meelest on see Minu-sarja raamatuid lugedes küll esmakordne 🥹
Ma ei ole mitte kunagi Naissaarel käinud, aga autor maalis sellest nii imelise pildi, et ma väga tahaks nüüd minna. Kuigi raamatu Naissaar ja praegune Naissaar vist on ikkagi veidi erinevad, sest aeg on vahepeal päris palju edasi läinud ja raamatus räägib autor enim sellest ajast, mil ta seal aktiivselt giidina tegutses.
December 9, 2024
Kui mul avanes võimalus Petrone Printist valida paar raamatut arvustamiseks, siis otsustasin, et üks neist võiks olla kohast Eestimaal, mida ma pole külastanud. "Minu Naissaar" jäi silma huvitava just huvitava asupaiga tõttu kodumaal, mille kohta ma väga palju ei teadnud ning mida ma ka kunagi külastanud pole.
Noore neiuna avanes Birgit Itsel esmakordne võimalus külastada saart koos emaga, et kaardistada sealseid matkaradu. Birgit armus saarde esimesest silmapilgust ning aastate jooksul peale esimest külastust kujunes välja armulugu noore naise ja saare vahel. Birgit veetis nooruses mitmeid suvesid Naissaarel giidina ning see kogemus oli kindlasti üks neist, mis teda ja ta tulevast elu kujundas.
"Minu Naissaar" on üks mu lemmikuimaid minu-sarja raamatuid. Kogu Naissaare lugu on kirja pandud nii huvitavalt ja Birgit Itse enda kogemus saarega oli mu jaoks niivõrd ainulaadne. Birgit põimis raamatusse mitmeid huvitavaid fakte ja lugusid Naissaare ajaloo, matkaradade, kogukonna ja palju muu kohta. Nii vahva oli lugeda sellest, kuidas Naissaare elanikud võtsid ta soojalt vastu ning saarest sai ta teine kodu nö kodu kodust eemal. Ja kuna ma pole Naissaart kunagi külastanud, siis raamatut lugedes tekkis soov mõnel järgmisel aastal see teekond ette võtta.
Suured tänud Petrone Printile lugemiselamuse eest! :)
Noore neiuna avanes Birgit Itsel esmakordne võimalus külastada saart koos emaga, et kaardistada sealseid matkaradu. Birgit armus saarde esimesest silmapilgust ning aastate jooksul peale esimest külastust kujunes välja armulugu noore naise ja saare vahel. Birgit veetis nooruses mitmeid suvesid Naissaarel giidina ning see kogemus oli kindlasti üks neist, mis teda ja ta tulevast elu kujundas.
"Minu Naissaar" on üks mu lemmikuimaid minu-sarja raamatuid. Kogu Naissaare lugu on kirja pandud nii huvitavalt ja Birgit Itse enda kogemus saarega oli mu jaoks niivõrd ainulaadne. Birgit põimis raamatusse mitmeid huvitavaid fakte ja lugusid Naissaare ajaloo, matkaradade, kogukonna ja palju muu kohta. Nii vahva oli lugeda sellest, kuidas Naissaare elanikud võtsid ta soojalt vastu ning saarest sai ta teine kodu nö kodu kodust eemal. Ja kuna ma pole Naissaart kunagi külastanud, siis raamatut lugedes tekkis soov mõnel järgmisel aastal see teekond ette võtta.
Suured tänud Petrone Printile lugemiselamuse eest! :)
July 14, 2024
Olen eelnevalt kirjutanud, et “Minu” sarja raamatud on suurepärane viis, kuidas teha kiire reis teise linna, riiki, kultuuri. Teha üks väike puhkus. Kui lõpetasin “Minu Naissaare” lugemist, siis saan kinnitada, et see väide on ikka tõene ning jätkan samas vaimus selle mõtte jagamist. Kindlasti olen nooremana mingitel kordadel Naissaarel käinud, kuid kahjuks ei mäleta ma sellest saarest mitte kui midagi. Seega oli oma koduriigi saare kohta lugemine ühest küljest tuttav ja kodune, samas uudne ning salapärane.
Metsik. Ohtlik. Saladuslik. Omal moel ilus. Sellistena kohtusid Naissaar ja autor. Militaarse ajaloo tõttu polnud Naissaart ligi poole sajandi vältel isegi kaartidel, aga see saar on palju rohkemat kui miinilaod saare keskosas või põhjaotsa rannakaitsepatareid. See on ka palju enamat kui paradiisi meenutavad liivarannad. Naissaare elanike koostöös leiavad aset omanäolised sündmused, mis meelitavad kohale inimesi üle Eesti, ja algatused, mis on pannud Naissaare kõige paremas mõttes kaardile tagasi. Raamatust leiab palju uskumatuid lugusid, kirjeldatud on mõndagi sellist, mida Naissaarel enam ei ole, leidub ka fakte, mida pole varem kirja pandud. Enesele teadvustamata omandas autor saarel retkejuhina oskusi, mis on saanud tema tugevusteks. Ta kasvatas enesekindlust ja südikust, mida on läinud vaja ajakirjanikuna tipp-poliitikutele ligi astudes või Šotimaale kolimise järel vabakutseliseks hakates.
Kui seda raamatut lugema hakkasin, siis panin ta tegelikult alguses kõrvale ära. Ma isegi ei oska öelda, miks seda tegin. Kas tuli midagi muud vahele, midagi põnevamat, kuid tean, et peale paari päeva hakkas miski selle poole kiskuma. Kas on tegemist tema kaanekujundusega (imeilus!) või tahtmisega teada saada rohkemat Eestimaa saare kohta või autori voolav sulg. Seda ei tea, aga tean, et võtsin ta uuesti kätte ning kahjuks sai ta liiga kiiresti otsa. Antud raamat ei ole mitte ainult saare kasvamislugu vaid ka autori enda. Lugedes oli tunne, et autor on saavutanud midagi, mida paljud meist ei saa - looduse toetus, koha toetus. Naissaar justkui aitas ja toetas teda tema kasvamisel. Samas ka autor andis tagasi tutvustades rahvale seda salapärast saart.
Ääretult kurb oli lugeda autori koolielu kirjeldust, mida lühidalt anti. Kui vaatasin pildigalleriid, siis seda enam ei saanud aru, miks autor justkui teiste noortega punti ei sobinud. Kena, armas neiu, arvatavasti ka soe ja mõnusa huumoriga, kui tema kirjeldusi loen. Ei saa ma aru, miks me eestlased üksteist maha teeme ning häid asju teineteisele ei ütle. Mida selline käitumine meile annab?
Teine asi, millest ma ei saanud aru, oli vandaalitsemine. Autor toob välja olukorra, kus turist ekskursiooni ajal lihtsalt viskab kivi vana hoone aknasse. Põhjendusega, et ta vihkab kommunismi jne. Kuidas on see normaalne? Täpselt nagu autor, küsin ka mina, et kas see inimene oleks muidu saarele tulnud, kui seda kommunismi poleks olnud ja teinud saare selliseks nagu see oli ja on? Siit ka filosoofiline küsimus - miks me väidame, et NSVL aja inimesed olid ajupestud ja puha, kui vabariigi aja inimene sellise käitumisega ei erine tegelikult ajupestud inimesest mitte üks raas? Kui lõhutakse midagi lihtsalt põhjendusega, et keegi kuskil ütles, et see miski on halb. Kuidas see ei ole siis ajupestud moment?
Väga mõnusalt kirjeldati kogu Naissaare õhustikku: loodust, tundeid, inimesi. Mida rohkem lugesin, seda enam oli tunne, et saareinimesed on hoopis lihtsamad, inimlikumad, soojemad kui maismaa omad. Selline nostalgiline tunne tuli peale, kui autor kirjeldas kõiki tegevusi, mida tal lapsena lasti teha, mis tänapäeval puhuks üles tohutud skandaalid teemal laste turvalisus, lastekaitse ja mida kõike veel (nt kui autor ise pidi rongiga sõitma). Samas tekib küsimus, et kui vanasti lasti lastel teha pea kõike, aga talupoja kaine mõistuse piirides, siis see kasvatas lastele enesekindlust, toimetulekuoskusi, vastutustunnet ja mida kõike veel. Mida tänapäevane vati sees kasvatamine annab? Ma ei väida, et kõike peaks laskma teha, aga taaskord - kasutaks talupoja kainet mõistust otsuste tegemisel.
Metsik. Ohtlik. Saladuslik. Omal moel ilus. Sellistena kohtusid Naissaar ja autor. Militaarse ajaloo tõttu polnud Naissaart ligi poole sajandi vältel isegi kaartidel, aga see saar on palju rohkemat kui miinilaod saare keskosas või põhjaotsa rannakaitsepatareid. See on ka palju enamat kui paradiisi meenutavad liivarannad. Naissaare elanike koostöös leiavad aset omanäolised sündmused, mis meelitavad kohale inimesi üle Eesti, ja algatused, mis on pannud Naissaare kõige paremas mõttes kaardile tagasi. Raamatust leiab palju uskumatuid lugusid, kirjeldatud on mõndagi sellist, mida Naissaarel enam ei ole, leidub ka fakte, mida pole varem kirja pandud. Enesele teadvustamata omandas autor saarel retkejuhina oskusi, mis on saanud tema tugevusteks. Ta kasvatas enesekindlust ja südikust, mida on läinud vaja ajakirjanikuna tipp-poliitikutele ligi astudes või Šotimaale kolimise järel vabakutseliseks hakates.
Kui seda raamatut lugema hakkasin, siis panin ta tegelikult alguses kõrvale ära. Ma isegi ei oska öelda, miks seda tegin. Kas tuli midagi muud vahele, midagi põnevamat, kuid tean, et peale paari päeva hakkas miski selle poole kiskuma. Kas on tegemist tema kaanekujundusega (imeilus!) või tahtmisega teada saada rohkemat Eestimaa saare kohta või autori voolav sulg. Seda ei tea, aga tean, et võtsin ta uuesti kätte ning kahjuks sai ta liiga kiiresti otsa. Antud raamat ei ole mitte ainult saare kasvamislugu vaid ka autori enda. Lugedes oli tunne, et autor on saavutanud midagi, mida paljud meist ei saa - looduse toetus, koha toetus. Naissaar justkui aitas ja toetas teda tema kasvamisel. Samas ka autor andis tagasi tutvustades rahvale seda salapärast saart.
Ääretult kurb oli lugeda autori koolielu kirjeldust, mida lühidalt anti. Kui vaatasin pildigalleriid, siis seda enam ei saanud aru, miks autor justkui teiste noortega punti ei sobinud. Kena, armas neiu, arvatavasti ka soe ja mõnusa huumoriga, kui tema kirjeldusi loen. Ei saa ma aru, miks me eestlased üksteist maha teeme ning häid asju teineteisele ei ütle. Mida selline käitumine meile annab?
Teine asi, millest ma ei saanud aru, oli vandaalitsemine. Autor toob välja olukorra, kus turist ekskursiooni ajal lihtsalt viskab kivi vana hoone aknasse. Põhjendusega, et ta vihkab kommunismi jne. Kuidas on see normaalne? Täpselt nagu autor, küsin ka mina, et kas see inimene oleks muidu saarele tulnud, kui seda kommunismi poleks olnud ja teinud saare selliseks nagu see oli ja on? Siit ka filosoofiline küsimus - miks me väidame, et NSVL aja inimesed olid ajupestud ja puha, kui vabariigi aja inimene sellise käitumisega ei erine tegelikult ajupestud inimesest mitte üks raas? Kui lõhutakse midagi lihtsalt põhjendusega, et keegi kuskil ütles, et see miski on halb. Kuidas see ei ole siis ajupestud moment?
Väga mõnusalt kirjeldati kogu Naissaare õhustikku: loodust, tundeid, inimesi. Mida rohkem lugesin, seda enam oli tunne, et saareinimesed on hoopis lihtsamad, inimlikumad, soojemad kui maismaa omad. Selline nostalgiline tunne tuli peale, kui autor kirjeldas kõiki tegevusi, mida tal lapsena lasti teha, mis tänapäeval puhuks üles tohutud skandaalid teemal laste turvalisus, lastekaitse ja mida kõike veel (nt kui autor ise pidi rongiga sõitma). Samas tekib küsimus, et kui vanasti lasti lastel teha pea kõike, aga talupoja kaine mõistuse piirides, siis see kasvatas lastele enesekindlust, toimetulekuoskusi, vastutustunnet ja mida kõike veel. Mida tänapäevane vati sees kasvatamine annab? Ma ei väida, et kõike peaks laskma teha, aga taaskord - kasutaks talupoja kainet mõistust otsuste tegemisel.
July 11, 2025
kindlalt 5/5st raamat! nii hästi kirjutatud, autor kirjeldab loodust ja Naissaart nii lummavalt ja armsalt. käisin ju just nädala alguses Naissaarel ja nüüd peale raamatu lugemist tahaks sinna tagasi minna (juba saarel olles mõtlesin, et tahan kindlasti tagasi tulla). see, kuidas autor räägib oma retkedest ja lugudest, on aru saada kui südames Naissaar tema jaoks on. ja see on niii ilus!🥺 raamatus on põnevaid fakte, palju ajalugu ja kohalike endi lugusid. megaaalt soovitan!!
June 9, 2024
A very interesting tale of a young girl on a journey of self discovery while discovering also a wonderfully mysterious island in Estonia. With its military past and very colourful descriptions the island and the book are both captivating and I read it in a few sittings!
Can strongly recommend!!
Can strongly recommend!!
January 31, 2026
Minu arvamuse raamatust leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...
July 9, 2024
See raamat on ood Naissaarele, selle loodusele, ajaloole, inimestele. Autor avab end just nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, et anda aimu, mis asjaoludel ta Naissaarega seotuks sai, aga väljaspool saart toimuvast eraelust siin palju juttu pole. Ehk et tegu on Minukaga, mis tõesti aitab silme ette maailda pildi raamatu peategelasest - Naissaarest. Ja kõik on nii maitsekalt ja suure armastusega kirjutatud, see paistis küll kohe kaugele, et Birgiti jaoks on Naissaar väga eriline paik. Tänu raamatule tundub nagu oleksin ma isegi seal põlvini mustikapuhmaste, ohtlike meremiinide ja voolikujämeduste nastikute juures ära käinud.
August 25, 2024
Väga hästi kirjutatud ja kaasahaarav. Tekkis isegi soov Naissaart päriselt külastada.
July 21, 2024
Metsikult ilusa looduse kirjeldus, koos paljude erinevate ajalooliste faktidega. Saar, mis on kui paradiis, aga mis oli pikalt kaartidelt kadunud. Militaarne ajalugu, mis säilitatud ja tehtud lõpuks nähtavaks ka tavalisele inimesele.
Sellel raamatul puudus suures osas eraelu puudutavad osad, vaid see sisaldas austust ja armastust Naissaare vastu. Kirjeldades selle ülimalt ilusat loodust, rahu, vaikust, loomi, marju ja ehitisi koos ajalooliste faktidega. Lugedes oli aru saada, et kirjaniku hing ja armastus kuuluvad selle saare ja elanike juurde.
Minu maitsele oli võib-olla väheke liiga palju ajaloolisi fakte ja kohati tekkis väsimus, kuna ootasin, millal tuleks sekka ka natuke muud juttu. Minu rõõmuks jagus seda raamatu lõpu pool küll!
Sellel raamatul puudus suures osas eraelu puudutavad osad, vaid see sisaldas austust ja armastust Naissaare vastu. Kirjeldades selle ülimalt ilusat loodust, rahu, vaikust, loomi, marju ja ehitisi koos ajalooliste faktidega. Lugedes oli aru saada, et kirjaniku hing ja armastus kuuluvad selle saare ja elanike juurde.
Minu maitsele oli võib-olla väheke liiga palju ajaloolisi fakte ja kohati tekkis väsimus, kuna ootasin, millal tuleks sekka ka natuke muud juttu. Minu rõõmuks jagus seda raamatu lõpu pool küll!
May 23, 2024
Ega suur maa ikka saare vastu saa ja seega on saareraamatud kõige ägedamad lugeda. Minu isiklik sümpaatia on siinkohal asjakohane, sest Eesti saartest on Naissaar minu viimatine avastus, alles eelmisel aastal. Tegelikult häbilugu, et varem ei olnud seal käinud, see ju peaaegu et Tallinn (kuigi kuulub Viimsi valda). Minek oli meil üsna eksprompt ja seepärast (minul) eeltöö tegemata, kapten ikka oli varem käinud (aga nagu nüüd raamatust lugeda võib, siis ega ka aastaid seal käinud autorgi igas suvalises kohas võpsikusse sisse hüppa ja kuku punuma). Saarele jõudsime, metsa sisenesime, astuma hakkasime, vahepeal ära eksisime, siis meremiiniladude juurde jõudsime. Siis eksisime jälle ära, seejärel sattusime sellisesse padrikusse, et ehmatasime pärastlõunasest uinakust üles ühe metsseapere. Kaks meetrit õhku hüppas nii vana emis kui meie seltskond, põrsad põrgatasid end vist niisama suurest rõõmust nagu vedrudel, ilmselt polnud oma lühikese elu jooksul kahejalgseid näinudki veel. Seda kurikuulsat kulti, kellest raamatus korduvalt juttu, vist selles kambas ei olnud. Kui me siis tihedamast võsast välja saime (Lõunaküla juures) ja juba rõõmustada jõudsime, avastasime, et olime mitmekümnete puukidega kaetud. Ma pole nii pisikesi puugikribulaid näinudki, ja neid oli kõikjal! Üldiselt suutsin teha väga head harvendustööd, vaid üks isend jäi järgmise päevani tabamatuks, põhjus - see oli silmalau küljes kinni, sinna tõesti annab vaadata, eks ole :)
Aga aitab nüüd minu personaalküsimusest.
Naissaare-raamatu kirjutamiseks, ma leian, on leitud kõige õigem inimene üldse. Teadmiste poolest õige siis. Kes muu võiks veel nii põhjalikult saare ja selle ajalooga kursis olla kui pika staažiga giid. Boonuseks veel tänapäevase Naissaare turismi sünni juures viibimine (autor alustas saarel käimist oma ema kõrval, kes oli oluliseks tegelaseks sealsete matkaradade kaardile ja ka maha märkimisel 1990ndatel).
Matkad ise, liiva sisse vajumised, pööramised siia ja sinna ja niisama õhkamised puudutasid mind ehk vähem, aga just see giiditöö köögipool, see oli põnev lugeda. Lisaks näen sellistes lugudes hädavajalikku üldise silmaringi avardamist, sest ikka võib grupiüritustel osaledes kohata suhtumist, et ah, akadeemiline veerandtund siia-sinna, mis see siis ära ei ole, miks peab grupp nagu lasteaiarühm koos püsima, ah jaa, ja siis veel kõik "õudselt originaalsed" naljad, mis vägisi suust välja pressivad. Tuletagem meelde, et antud juhul on autor-giid naisterahvas, võrdlemisi noor (ma ütlen seda äärmiselt suure mõnuga, sest kahtlustan meil sama väljalaskeaastat), aga Naissaare peamised tõmbenumbrid on väga maskuliinsed (raudtee, patareid, mürsud-miinid jne), seda enam tahaks ju nalja teha ja giidi proovile panna. Antagu neile siiski andeks ja õnneks nendib ka autor ise, et ta on saarel giidimisega saanud hea elukooli inimpsühholoogias.
Tegelastest oli kahtlemata värvikaim Peedo ehk Petka. Kohalikke tegelasi ja päriselt argipäeva oleks ehk rohkemgi soovinud lehekülgedel kohata, aga samas jah, pika ajalooga tegelastest on seal ilmselgelt defitsiit ja suvenaissaarlased mingil põhjusel pole ka eriti sõelale jäänud.
Huvitav tähelepanek. Mida suurem piirkond Minu-sarja raamatus jutuks, seda vähem vaatan raamatu alguses olevat kaarti, mida väiksem ala, seda rohkem ajan näpuga järge. Naissaare kaardile oleks neid kohti kohe rohkemgi tahtnud (Männiku, Mädasadam jt), võib ka olla, et olin ise pime.
PS. Hirmsasti jäi vaevama see (küll Vormsilt pärinev) juhtum: "... mingi võõristus tekkis rästikute suhtes ülikooli esimese kursuse suvel, kui kursavend Meelisega Vormsil käisime ja seal kogemata teel lebanud rästiku sabast üle sõitmise järel rästik saba suhu võttis ja autot jälitama hakkas." Nii põnev, kas keegi teab selle kohta rohkem rääkida?
Igatahes mõnus lugemine ja nüüd ootaks Pranglit ja Aegnat ja Ruhnut ja Vilsandit ja Abrukat ja Kesselaidu ja... no üldse igasugused väikesaari.
Aga aitab nüüd minu personaalküsimusest.
Naissaare-raamatu kirjutamiseks, ma leian, on leitud kõige õigem inimene üldse. Teadmiste poolest õige siis. Kes muu võiks veel nii põhjalikult saare ja selle ajalooga kursis olla kui pika staažiga giid. Boonuseks veel tänapäevase Naissaare turismi sünni juures viibimine (autor alustas saarel käimist oma ema kõrval, kes oli oluliseks tegelaseks sealsete matkaradade kaardile ja ka maha märkimisel 1990ndatel).
Matkad ise, liiva sisse vajumised, pööramised siia ja sinna ja niisama õhkamised puudutasid mind ehk vähem, aga just see giiditöö köögipool, see oli põnev lugeda. Lisaks näen sellistes lugudes hädavajalikku üldise silmaringi avardamist, sest ikka võib grupiüritustel osaledes kohata suhtumist, et ah, akadeemiline veerandtund siia-sinna, mis see siis ära ei ole, miks peab grupp nagu lasteaiarühm koos püsima, ah jaa, ja siis veel kõik "õudselt originaalsed" naljad, mis vägisi suust välja pressivad. Tuletagem meelde, et antud juhul on autor-giid naisterahvas, võrdlemisi noor (ma ütlen seda äärmiselt suure mõnuga, sest kahtlustan meil sama väljalaskeaastat), aga Naissaare peamised tõmbenumbrid on väga maskuliinsed (raudtee, patareid, mürsud-miinid jne), seda enam tahaks ju nalja teha ja giidi proovile panna. Antagu neile siiski andeks ja õnneks nendib ka autor ise, et ta on saarel giidimisega saanud hea elukooli inimpsühholoogias.
Tegelastest oli kahtlemata värvikaim Peedo ehk Petka. Kohalikke tegelasi ja päriselt argipäeva oleks ehk rohkemgi soovinud lehekülgedel kohata, aga samas jah, pika ajalooga tegelastest on seal ilmselgelt defitsiit ja suvenaissaarlased mingil põhjusel pole ka eriti sõelale jäänud.
Huvitav tähelepanek. Mida suurem piirkond Minu-sarja raamatus jutuks, seda vähem vaatan raamatu alguses olevat kaarti, mida väiksem ala, seda rohkem ajan näpuga järge. Naissaare kaardile oleks neid kohti kohe rohkemgi tahtnud (Männiku, Mädasadam jt), võib ka olla, et olin ise pime.
PS. Hirmsasti jäi vaevama see (küll Vormsilt pärinev) juhtum: "... mingi võõristus tekkis rästikute suhtes ülikooli esimese kursuse suvel, kui kursavend Meelisega Vormsil käisime ja seal kogemata teel lebanud rästiku sabast üle sõitmise järel rästik saba suhu võttis ja autot jälitama hakkas." Nii põnev, kas keegi teab selle kohta rohkem rääkida?
Igatahes mõnus lugemine ja nüüd ootaks Pranglit ja Aegnat ja Ruhnut ja Vilsandit ja Abrukat ja Kesselaidu ja... no üldse igasugused väikesaari.
June 13, 2024
Raamatul on eriti tugev omapärane algus (kuulsin autorilt, et esmaversioonis oli algus olnud tavalisem, aga siis oli üks julge testlugeja talle öelnud: sa suudad paremini! Ma jätan selle juhtumi meelde, ehk tasub endalgi vahel mõni algus lõpus üle kirjutada), igatahes see algus lööb kõik kohe selgeks ja käima: see on lugu kohmakast tüdrukust ja samamoodi kohmakast saarest, mõlemad on identiteedikriisi ja hakkavad vaikselt tuleviku poole kulgema.
Ja see on lugu julgusest olla omamoodi.
Ausalt öeldes oli algus nii tugev, et ma lihtsalt ahhetasin ja jõudsin juba natuke pettuda, kui mõne aja pärast kulges raamat edasi nagu ikka korralik „Minu“-sarja raamat. Giidiseiklused on muidugi alati üle keskmise põnevad, aga ikkagi...Siis kogus minu jaoks see tugev lugu end taas kokku ja hakkas toimima.
Niisiis, Naissaar. Eesti suuruselt viies saar. Meie saartest ilmselt kõige militaarsema ajalooga. Legendid tugevatest naistest (kellelt saar ka nime saanud) ja nõuka-võimust periood, kus naisi seal praktiliselt üldse ei elanud, aga see-eest oli kohati isegi kümme tuhat meest, kes sinna salajasi objekte ehitasid (räägitakse, et midagi maa-alust on siiani veel üles leidmata)...
Käisin ka Birgitiga saarel matkal, ja märkasin, et pidin selleks üle saama enda isiklikust eelarvamusest. Ma polnudki tegelikult süvenenud, et mis see seal Naissaarel õigupoolest plahvatada võib või mis seal ehk keskkonda on reostanud, aga mul oli tegelikult teatud NIMBY mugav positsioon ja saare matkasihtkohana ignoreerimise sündroom, vaatamata kõigile neile festivalidele, mis seal viimasel ajal oli korraldatud.
Aga võtsin end kokku ja sain muidugi teada: Naisaarel pole mitte ainsatki maamiini. Seal oli meremiinide tehas, ja kui nõuka-võimud-väed lahkumas, siis toimus seal suuri plahvatusi, mis ka Tallinnasse olid kuulda, sest kokkuleppe kohaselt tuli plats puhtaks koristada.
Segaseks jäi mulle lugu, kas siis tõesti oli võimalik nõuka-ajal puhuda rahvale udu, et sellist saart polegi olemas. See on ju tegelikult Tallinnast isegi palja silmaga paista. Aga Birgiti väitel on trükitud kaarte, kus Eesti viiendat saart olemas pole...
Igal juhul, matkal ära käinult, ütlen, et Naissaar on loodusmatkana vägev koht, metsa on selle pinnal üle 90% - pole just palju Eesti kohti, mis millegi sellisega uhkeldada saaks. Lisaks loodusele saab ka matka minevikuhõngu, näiteks sõjamuuseumi kaudu.
Birgit kasvas loodusgiidi peres, veetis lapsest saati päevi-öid matkalainel ja sattus juba hilisteismelisena oma emaga koos Naisaart kaardistama: nõuka-väed tõmbasid end kokkupoole ja ajalehes avaldati isegi lugu, et „mõni hull tahab Naissaarele matkaradu teha“. Birgit läks edasi noorgiidide koolitusele ja selgus, et on oma värske kogemusega on ta vaat et Eesti tugevaim Naissaare-ekspert, seda teemat ajas ta niisiis edasi oma giidieksamil kui edaspidi ülikoolis raadiorežiid õppides. Ja ta tõesti kasvas koos saarega. Tänu Naissaarele õppis ta laeva ja rongi juhtima. Selline üle võlli kiikumise tunne või öise ujumise tunne on neis kogemustes ja on täiesti arusaadav, miks need kogemused panid teda saart armastama: nad tõesti kasvasid koos. Isegi tema viieaastane poeg õppis saarel vedurit juhtima (mitte küll seda päris suurt, mis erinevate sõjaväeojektide vahet sõitis, vaid ühte pisikest, – kui ma õigesti mäletan, ilma naljata – pesumasinast tehtut.
Naissaar on siiani omamoodi karune. Kaunistuseks siinseal roostes tööriistade ja miinikestade hunnikud, tolmused teed, võsastuvad raudteed, sisse kukkunud katustega angaarid... Ja kõike seda üle võtmas mets. Kui metsal lubataks, oleks ühe põlvkonna vältel 100% tema oma, selline see mets on (ja mitte ainult Naissaarel).
Igatahes on Birgit sellel karusel saarel justkui karutaltsutaja. Huvitav oli vaadata teda saarele lähenemas, olime ju sama laevukese peal, nüüdseks elab ta ju aastaid ühel teisel saarel, Šotimaal, ja vaid raamatu ilmumise puhul tegi ta tuuri sõpradele-tuttavatele, tulles ise saarele esimest korda üle mitme aasta. Igal sammul on tal lugusid – lõbusaid, kurbi, kentsakaid – ja tunneb ta vist küll iga saare-elanikku.
See on saar tugevatele. Siiamaani pole seal liinielektrit ja talvel peavad seal vastu vähesed (ja justkui saare nimega nöökimist jätkates, peaaegu alati ikka mehed, mitte naised...)
Lühidalt öeldes: huvitav kogemus! Nii Naissaare-tuur kui Naissaare-raamat.
Ja see on lugu julgusest olla omamoodi.
Ausalt öeldes oli algus nii tugev, et ma lihtsalt ahhetasin ja jõudsin juba natuke pettuda, kui mõne aja pärast kulges raamat edasi nagu ikka korralik „Minu“-sarja raamat. Giidiseiklused on muidugi alati üle keskmise põnevad, aga ikkagi...Siis kogus minu jaoks see tugev lugu end taas kokku ja hakkas toimima.
Niisiis, Naissaar. Eesti suuruselt viies saar. Meie saartest ilmselt kõige militaarsema ajalooga. Legendid tugevatest naistest (kellelt saar ka nime saanud) ja nõuka-võimust periood, kus naisi seal praktiliselt üldse ei elanud, aga see-eest oli kohati isegi kümme tuhat meest, kes sinna salajasi objekte ehitasid (räägitakse, et midagi maa-alust on siiani veel üles leidmata)...
Käisin ka Birgitiga saarel matkal, ja märkasin, et pidin selleks üle saama enda isiklikust eelarvamusest. Ma polnudki tegelikult süvenenud, et mis see seal Naissaarel õigupoolest plahvatada võib või mis seal ehk keskkonda on reostanud, aga mul oli tegelikult teatud NIMBY mugav positsioon ja saare matkasihtkohana ignoreerimise sündroom, vaatamata kõigile neile festivalidele, mis seal viimasel ajal oli korraldatud.
Aga võtsin end kokku ja sain muidugi teada: Naisaarel pole mitte ainsatki maamiini. Seal oli meremiinide tehas, ja kui nõuka-võimud-väed lahkumas, siis toimus seal suuri plahvatusi, mis ka Tallinnasse olid kuulda, sest kokkuleppe kohaselt tuli plats puhtaks koristada.
Segaseks jäi mulle lugu, kas siis tõesti oli võimalik nõuka-ajal puhuda rahvale udu, et sellist saart polegi olemas. See on ju tegelikult Tallinnast isegi palja silmaga paista. Aga Birgiti väitel on trükitud kaarte, kus Eesti viiendat saart olemas pole...
Igal juhul, matkal ära käinult, ütlen, et Naissaar on loodusmatkana vägev koht, metsa on selle pinnal üle 90% - pole just palju Eesti kohti, mis millegi sellisega uhkeldada saaks. Lisaks loodusele saab ka matka minevikuhõngu, näiteks sõjamuuseumi kaudu.
Birgit kasvas loodusgiidi peres, veetis lapsest saati päevi-öid matkalainel ja sattus juba hilisteismelisena oma emaga koos Naisaart kaardistama: nõuka-väed tõmbasid end kokkupoole ja ajalehes avaldati isegi lugu, et „mõni hull tahab Naissaarele matkaradu teha“. Birgit läks edasi noorgiidide koolitusele ja selgus, et on oma värske kogemusega on ta vaat et Eesti tugevaim Naissaare-ekspert, seda teemat ajas ta niisiis edasi oma giidieksamil kui edaspidi ülikoolis raadiorežiid õppides. Ja ta tõesti kasvas koos saarega. Tänu Naissaarele õppis ta laeva ja rongi juhtima. Selline üle võlli kiikumise tunne või öise ujumise tunne on neis kogemustes ja on täiesti arusaadav, miks need kogemused panid teda saart armastama: nad tõesti kasvasid koos. Isegi tema viieaastane poeg õppis saarel vedurit juhtima (mitte küll seda päris suurt, mis erinevate sõjaväeojektide vahet sõitis, vaid ühte pisikest, – kui ma õigesti mäletan, ilma naljata – pesumasinast tehtut.
Naissaar on siiani omamoodi karune. Kaunistuseks siinseal roostes tööriistade ja miinikestade hunnikud, tolmused teed, võsastuvad raudteed, sisse kukkunud katustega angaarid... Ja kõike seda üle võtmas mets. Kui metsal lubataks, oleks ühe põlvkonna vältel 100% tema oma, selline see mets on (ja mitte ainult Naissaarel).
Igatahes on Birgit sellel karusel saarel justkui karutaltsutaja. Huvitav oli vaadata teda saarele lähenemas, olime ju sama laevukese peal, nüüdseks elab ta ju aastaid ühel teisel saarel, Šotimaal, ja vaid raamatu ilmumise puhul tegi ta tuuri sõpradele-tuttavatele, tulles ise saarele esimest korda üle mitme aasta. Igal sammul on tal lugusid – lõbusaid, kurbi, kentsakaid – ja tunneb ta vist küll iga saare-elanikku.
See on saar tugevatele. Siiamaani pole seal liinielektrit ja talvel peavad seal vastu vähesed (ja justkui saare nimega nöökimist jätkates, peaaegu alati ikka mehed, mitte naised...)
Lühidalt öeldes: huvitav kogemus! Nii Naissaare-tuur kui Naissaare-raamat.
August 5, 2025
Alustan sellest, et pole Naissaarel käinud. Vist sadamas hetkeks, minu arust korra Aegna laev peatas seal. Jah, Aegnal olen käinud ja just sai ka Pranglit avastatud, aga muidu on nende Põhja-Eesti saartega suht ikaldus. Hiiumaast ma ei räägigi, see tundub sama kaugel, kui Island…
Lugu siis noorest tüdrukust, kes esimesel käigul saarele sellesse nii ära armub (tsiteerin: “Minu Naissaar” sosistan saare taha loojuvas päikeses silmi kissitades), et hakkab seal pidevalt käima, tuulest ja tormist hoolimata ja saab üheks usinaks, ülinooreks saare giidiks. Saareelu karastab, väljakutseid on korralikult ja õppida iga päev. Näiteks saab teada, et saarel levinud roosakaslillade õienuppudega taim on “mõisapoisi püksinööp”. Või õpitakse ära eluhäkid, nagu tekipüüri vahetamine vähem kui 30 sekundiga, ja sellegi, miks on kasulik pesta teki- ja padjapüüre pahupidi. Tekipüür? Kas ma olen ainus, kes tekikott ütleb? Autor on isegi Järvamaalt, me suht ühekandi inimesed. Keegi veel räägib nii? Anyone?
Saarele omaselt saab ka teada, et laevas tuleb liikudes kinni hoida mõlema käega, alumisel tekil, allpool veepiiri õõtsutab ka vähem (minusugune krooniline merehaige jätab selle kohe meelde).
Naissaar on oma militaarimagost veel muudmoodi müstiline. Näiteks võib saarele punane spordikott ära kaduda ja keegi seda kunagi üles ei leiagi. Lisaks sajab Naissaarel harvem kui mandril (1998. aasta juuni kostitab Eestit korraliku sovesoojusega… see tsitaat paneb mind veidi kahtlema, sest 1998 lõpetasin ma ise keskkooli ja seda suve mäletan, kui korralikku ikaldust, kus ainult 2 korda sai tahtejõuga ujumas käidud). Aga äkki sealkandis siis oli parem ilm? Kuna saar on valdavalt liivane ja pinnas tuleohtlik, on suitsetamine lubatud ainult kaelastsaadik merevees. Mõistlik 🙂
Mind ausalt sellised saared, kus aasta läbi elavaid inimesi nii vähe on, ikka hirmutavad. Olen ise Aegnal veidi aega veetnud, ka seal ringi patrullinud ja minule sellised väikesaared omaks ei saa. Rahu ja vaikus võrdub minu jaoks seal isoleerituse ja teadmatusega. Raamat on hea, absoluutselt (kas just vanaema kootud käpikute detailid midagi juurde andsid, aga las olla…). Sest Birgit on oma saare fänn ja hindab ka inimsuhteid selle järgi (tsiteerin: “kui mõne jaoks on oluline, kuidas võimalik partner saab läbi tema perekonnaga, siis minu jaoks annab olulist infot see, kuidas see inimene tunneb end Naissaarel ja klapib sealsete inimestega.”). Aga kas ma ise ka Naissaarele kipun? Vist mitte. Enne vaja Hiiumaal käia, eks ma siis vaatan. Üks saar korraga.
Lugu siis noorest tüdrukust, kes esimesel käigul saarele sellesse nii ära armub (tsiteerin: “Minu Naissaar” sosistan saare taha loojuvas päikeses silmi kissitades), et hakkab seal pidevalt käima, tuulest ja tormist hoolimata ja saab üheks usinaks, ülinooreks saare giidiks. Saareelu karastab, väljakutseid on korralikult ja õppida iga päev. Näiteks saab teada, et saarel levinud roosakaslillade õienuppudega taim on “mõisapoisi püksinööp”. Või õpitakse ära eluhäkid, nagu tekipüüri vahetamine vähem kui 30 sekundiga, ja sellegi, miks on kasulik pesta teki- ja padjapüüre pahupidi. Tekipüür? Kas ma olen ainus, kes tekikott ütleb? Autor on isegi Järvamaalt, me suht ühekandi inimesed. Keegi veel räägib nii? Anyone?
Saarele omaselt saab ka teada, et laevas tuleb liikudes kinni hoida mõlema käega, alumisel tekil, allpool veepiiri õõtsutab ka vähem (minusugune krooniline merehaige jätab selle kohe meelde).
Naissaar on oma militaarimagost veel muudmoodi müstiline. Näiteks võib saarele punane spordikott ära kaduda ja keegi seda kunagi üles ei leiagi. Lisaks sajab Naissaarel harvem kui mandril (1998. aasta juuni kostitab Eestit korraliku sovesoojusega… see tsitaat paneb mind veidi kahtlema, sest 1998 lõpetasin ma ise keskkooli ja seda suve mäletan, kui korralikku ikaldust, kus ainult 2 korda sai tahtejõuga ujumas käidud). Aga äkki sealkandis siis oli parem ilm? Kuna saar on valdavalt liivane ja pinnas tuleohtlik, on suitsetamine lubatud ainult kaelastsaadik merevees. Mõistlik 🙂
Mind ausalt sellised saared, kus aasta läbi elavaid inimesi nii vähe on, ikka hirmutavad. Olen ise Aegnal veidi aega veetnud, ka seal ringi patrullinud ja minule sellised väikesaared omaks ei saa. Rahu ja vaikus võrdub minu jaoks seal isoleerituse ja teadmatusega. Raamat on hea, absoluutselt (kas just vanaema kootud käpikute detailid midagi juurde andsid, aga las olla…). Sest Birgit on oma saare fänn ja hindab ka inimsuhteid selle järgi (tsiteerin: “kui mõne jaoks on oluline, kuidas võimalik partner saab läbi tema perekonnaga, siis minu jaoks annab olulist infot see, kuidas see inimene tunneb end Naissaarel ja klapib sealsete inimestega.”). Aga kas ma ise ka Naissaarele kipun? Vist mitte. Enne vaja Hiiumaal käia, eks ma siis vaatan. Üks saar korraga.
January 18, 2026
Kui ilus ja südamlik lugu. Lugu, mis on läbi ja lõhki Birgiti teekond kasvamisel ja enesearengul ning -teostusel. Raamatus oli väga hästi edasi antud neid emotsioone, mis Birgitit valdasid iga uue seiklusega, mis teda saarel ees ootasid.
Saare ajalugu ja olemust on nii hästi kirjeldatud, et kohati tekkis tunne nagu oleks ise seal olnud. Ma vist ei ole Naissaarel käinud (aastaid tagasi sai korterikaaslastega kuskil saarel käidud, aga ma tõesti ei mäleta, mis saarel see oli. Eeldan, et mitte Naissaar, sest raamatu põhjal midagi tuttavat ette ei tulnud). Sain ka väga palju teada ning kohati pani ahhetama, et saarel on selline värviline ajalugu.
Hakkas kahju, et ise ei saanud osaleda ühel ekskursioonil giid Birgiti juhendusel. Imeline kui palju aega ja energiat üks noor neiu oma teadmiste täiendamise alla pani.
Kahju ka, et tänapäevaks on enamus asju lagunenud või lõhutud, kuid kindlasti saaks retk Naissaarel huvitav olema.
Kõik need inimesed, emotsioonid, paigad, seiklused. Soovitan lugeda.
Kõige selle imelise kõrval jäid kahjuks silma grammatika- ja trükivead, mida esinesid rohkem kui paaril korral.
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest 💛
Saare ajalugu ja olemust on nii hästi kirjeldatud, et kohati tekkis tunne nagu oleks ise seal olnud. Ma vist ei ole Naissaarel käinud (aastaid tagasi sai korterikaaslastega kuskil saarel käidud, aga ma tõesti ei mäleta, mis saarel see oli. Eeldan, et mitte Naissaar, sest raamatu põhjal midagi tuttavat ette ei tulnud). Sain ka väga palju teada ning kohati pani ahhetama, et saarel on selline värviline ajalugu.
Hakkas kahju, et ise ei saanud osaleda ühel ekskursioonil giid Birgiti juhendusel. Imeline kui palju aega ja energiat üks noor neiu oma teadmiste täiendamise alla pani.
Kahju ka, et tänapäevaks on enamus asju lagunenud või lõhutud, kuid kindlasti saaks retk Naissaarel huvitav olema.
Kõik need inimesed, emotsioonid, paigad, seiklused. Soovitan lugeda.
Kõige selle imelise kõrval jäid kahjuks silma grammatika- ja trükivead, mida esinesid rohkem kui paaril korral.
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest 💛
July 4, 2024
See oli minu 59. loetud Minu-sarja raamat. "Minu Naissaar" asetub neist 59-st top 3-e.
Imeliselt selge, mitmekülgne eesti keel, võrratu jutustamisoskus ja paeluvalt üles ehitatud peatükid.
Birgiti raamat kehastab mu silmis just seda miskit, mida Minu-sari endast kujutama peaks.
Mis kõige ägedam- see raamat annab uut infot, tutvustab päriselt nurgakest Eestist, millest ilmselt väga paljud mitte midagi siiani ei teadnud.
Imeliselt selge, mitmekülgne eesti keel, võrratu jutustamisoskus ja paeluvalt üles ehitatud peatükid.
Birgiti raamat kehastab mu silmis just seda miskit, mida Minu-sari endast kujutama peaks.
Mis kõige ägedam- see raamat annab uut infot, tutvustab päriselt nurgakest Eestist, millest ilmselt väga paljud mitte midagi siiani ei teadnud.
January 6, 2025
See on väga huvitav, kummituslik, omamoodi ära unustatud saar, võrreldes näiteks Kihnu või Ruhnuga. Seesama Naissaar kutsus autori oma teenistusse kunagi väga ammu, umbes 25 aastat tagasi, noore tüdrukuna. Mulle meeldis, kuidas autor kirjeldab oma ja saare suhet, enda ja saare arengut ja selle suhte arengut.
August 5, 2024
Raamatus saavadki üheks kaks lugu: Naissaare ja Birgiti oma. Kirglikult ja kiindumusega kirjutab Birgit Naissaarest kui oma saarest, kus kogetu aitas tal leida ennast...
https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
Displaying 1 - 19 of 19 reviews