A two-book bundle of national treasure Phyllida Law’s charming and funny memoirs of family life and motherhood – ‘Notes to my Mother-in-Law’ and ‘How Many Camels Are There in Holland?’.
This ebook bundle is published in paperback as ‘Three Mothers (and a camel)’.Phyllida Law’s treasured mother-in-law Annie was the lynchpin of the entire family, so when they realised she was growing ever more deaf the only solution was for Phyllida to note down all the day’s gossip for Annie to read. When her own mother Mego – always deliciously dotty – was diagnosed with dementia late in her life, Phyllida devoted herself to Mego’s care, on hand to keep the cottage tidy and prepare a medicinal G&T. And all the while Phyllida had to manage her busy acting career and bring up her own daughters, the actresses Emma and Sophie Thompson.
Complete with wonderful new material from Phyllida, Emma and Sophie, this bundle edition of Phyllida Laws’s two enchanting memoirs of family life – ‘Notes to my Mother-in-Law’ and ‘How Many Camels Are There in Holland?’ – is a tender and sweetly comic story of mothers, daughters, a malfunctioning hearing aid and a most peculiar question about camels …
need raamatud (siin on kaks tükki ühes köites) olid vist mõeldud pigem sellise kerge ja meeleoluka lugemisena, aga mind, eriti niiviisi järjest lugedes, üpriski ängistas.
alustuseks, nii autor ise kui tema kaks tütart, kes tekstist läbi käivad, peaksid olema kuulsad näitlejad, aga mina nendega kokku puutunud pole, silme ette kedagi manada ei osanud ja üldse sain alles googeldades aru, et olin oma peas mitme generatsiooni jagu nende kõigi vanustega mööda pannud (Emma ja Sophie, keda ma kujutasin ette selliste... vaevu teismelistena, on tegelikult mu ema vanused, ja Phyllida mu vanaemade põlvkonnast). ei ole võimatu, et ma ajasin oma peas Emma Thompsoni ja Emma Watsoni sassi. nii juhtub, kui inimene üldse kinos ei viitsi käia.
aga eks siit vaikselt saab aimu, et Phyllidal võiks olla oma elu ja ajaga ka huvitavamaid asju teha kui alguses kurti ämma ja hiljem dementset ema hooldada. aegajalt ikka helistab mõni lavastaja või režissöör ja pakub teatri- või filmiosi, millest siis enamasti loobuda tuleb. ja ma ei tea, mumst see on nii kurb. et inimene ei saa teha oma armastatud tööd, mille poolest ta tuntud ja milles hea on, sest ta peab kuskil šotimaa külakeses valvama, et vanainimene kogemata aknast välja ei hüppa või midagi mürgist sisse ei söö.
mehed - vend, abikaasa, kasuisa - on neis lugudes juba surnud või surevad varsti. ikka on keskealise naise saatus hoolitseda selle eest, et ämm ja ema oleksid pestud-kustud-kammitud, arstid külastatud, muidugi ka majapidamine käigus hoitud ja lapsed-loomad kantseldatud. ja seda kõike päristöö kõrvalt. kõikvõimalikud äpardused, mis neil vanadaamidel ja kassidel siis juhtuvad (kes oksendab ämblikke, kes paneb pesukaitsme tagurpidi püksi), ei tundu üldse naljakad selle kõige taustal. kuigi ma saan aru, et asjaosalistele endile on suureks abiks osata neid naljaga võtta.
mulle meeldisid kõige rohkem hoopis autori enda joonistatud pildid.
Loving and humorous snippets of family life and yet you can feel the pain that's heart-breaking at times as they care for loved ones struggling near the end of their life.