Raamat on oodatud järg menukale kriminaalromaanile „Eranuhke ei armasta keegi“, mille tegevus toimub väljamõeldud Eestis, mis säilitas pärast Teist maailmasõda oma iseseisvuse.
1961. aasta sügis Eestis on kuldsemast kuldsem. Ameerikast Viljandisse naasnud eradetektiiv Paul Johnson tunneb end siin iga päevaga üha kodusemalt. Pärast esimest mõrvajuhtumit, mis ta kasiinopealinnas hoobilt tuntuks tegi, kulgeb elu etteseatud rööbastes vaikselt, end kindlalt edasi. Särtsakas sekretär Eva aitab kinni nabida pisisuli, kes tenniseklubi liikmete kodusid puistas. Seejärel otsustab Paul parema puudumisel vastu võtta lihtsa tööotsa – leida üles üks sekretärineiu. Miski ei anna märku, et lause „Üks inimene on kadunud ja ma arvan, et ta ei teinud seda oma vabast tahtest“ viib lõpuks painavalt sünge saladuse jälile. Ühel hetkel käib vihmamärjas öös jaht elu ja surma peale ning kõigi osaliste saatus on ükskõikse juhuse meelevallas.
Et autori eelmine üllitis meeldis väga, siis tundus loogilisena ka see teos lugemisse võtta. Kulges ladusalt temagi, võib-olla isegi ladusamalt kui esimene. Ühelt poolt tundub, et alternatiivset 1950. aastate lõpupoole Viljandit oleks võinud rohkemgi olla, samas aga oli täitsa parasjagu. Krimilugu iseenesest on taas ootamatuid pöördeid ja tagaajamisi täis, kuid kõik jääb talutava maitsekuse piiridesse. Lisaks meeldib mulle raamatute kujundus. Tahaks öelda, et selle sarja raamatute kujundus, sest neid tuleb ju ometi veel?
Krimilugu oli piisavalt huvitav, aga samas oli neid juhuseid veidi liiga palju. Mõningad tegelased toodi küll eelmisest raamatust korraks sisse, aga pigem tundus selline sisutäide. Autor vihjas esimese raamatu lõpus Eva minevikule, mis aga lugeja pettumuseks, mingid järgnevat infokildu ei saanud. Samuti jäi väheks ka maailmaloomet: esimeses raamatus tutvustati palju huvitavaid ja ilusaid Viljandi paikasid, antud raamatus aga oli neid tunduvalt vähem ja needki polnud väga veetlevad.
Nii esimest kui teist osa lugedes oli mul tunne, et tegevus toimub Ameerikas. Tegelikult toimusid sündmused aga hoopis väljamõeldud Eestis, mis säilitas pärast teist maailmasõda oma iseseisvuse. No see ongi peaaegu nagu Ameerika. Stiilitundlikult ja humoorikalt kirjutatud.
Järg laineidlöönud esikromaanile "Eranuhke ei armasta keegi". Laineid lõi enneolematu setting - Viljandi, 1960ndad, aga sellises alternatiivses ajavoos, kus venelased löödi II MS lõpul välja ja jätkus loomulik areng. Romaan ise aga meenutab kangesti nn. karmi koolkonna ehk noir žanri klassikuid, ütleme Raymond Chandlerit või Dashiell Hammetit. Ainult, et siis Eesti oludes. Alternatiivse, 1960ndate Eesti oludes, täpsemalt kasiinopealinnaks saanud Viljandi järveäärsetes häärberites, joogiurgastes, tänavatel ja tenniseväljakutel.
Ega teine osa - käesolev - on täpselt samasugune. Eranuhk Paul Johnson koos oma žanrile tüüpilise abilise-sekretäri Evaga hakkab mingit asja uurima, sellest aga hakkab hargnema midagi hoopis suuremat ja lõpus selguvad suured saladused ja mõistatused. Selline "Chinatown" aga raamatu kujul ja eesti oludes. Kirjutatud on lobedalt ja hoogsalt, igav ei hakka kordagi. Eranuhile ja noir-žanrile tüüpiliselt satub Johnson igasugu sekeldustesse, paar korda lüüakse uurimise käigus uimaseks, sekkuvad fataalsed blondid jne. Täpselt nii nagu peabki olema. Teise osa puhul oli küll uudsus kadunud, kuid ühtlaselt kõrge kvaliteet oli säilunud.
Tasemel meelelahutaja. Tagakaane röögatusi lugedes lausa "maailmatasemel". Kui võtta mingi kirjandusteose väärtuse hindamiseks appi klassikaline küsimus "Kas seda teistesse keeltesse tõlkida ka annab?", siis pole siin kahtlustki, erinevalt õige paljudest teistest Eestis kõrget positsiooni nautivatest kohalikest edetabelihittidest.
Mõnus! Soovitan! Alustage aga ikka "Eranuhkidest".
Teine osa krimkast, kus 60ndate Viljandis juhib juurdlust Ameerikast kodumaale naasnud Paul Johnson. Seekord on salapäraselt kaduma läinud üks nutikas sekretärineiu. Suhteliselt aeglases tempos kulgev uurimine, kus palju on kirjeldatud nii Viljandit kui inimesi. Tegevus on väljamõeldud Eestis, mis säilitas pärast teist maailmasõda oma iseseisvuse. Sellest vaatenurgast üsna mõtlemapanev, mis kõik oleks võinud olla...