Devolutsioon

by Kristo Janson, Triinu Meres

Juba esimestest lausetest kaasa haarav „Devolutsioon“ on postapokalüptiline teekonnaromaan inimeseks jäämisest oludes, mis selle keeruliseks muudavad, ning julgusest otsustada, et kõik saab korda. Peategelaseks on karm ekssõjaväelane – juhtumisi ka naine –, kes võtab olude sunnil enda hoole alla umbes kümneaastase poisi.

345 pages, Paperback

Published May 1, 2024

Reviews

[Triinu · Rating 5 out of 5]

OMG ma kirjutasin jälle raamatu!
Kusjuures sedasi Kristoga kahe peale kirjutades sai palju parem, kui ma üksinda teinud oleksin. Tema tegi asju, mida mina ei viitsi-oska-taipa teha; lisas stseene, mis polnud hädavajalikud, ent avasid karaktereid rohkem ja laiemalt, tema soovitas süžee edendamise elemente, kogu keskkond ja tunnetus, et tegu on Ameerikaga, kus kõik on suur ja ruumi palju, on Kristo oma.
Jah, mõne asjaga polnud ma nõus, jah, mõnel teemal vaidlesime tuliselt, aga ma ütleksin, et praeguses variandis on täiel määral rakendatud me mõlema tugevused.

[Elar · Rating 3 out of 5]

„Devolutsioon” on kahe kirjaniku, Kristo Jansoni ja Triinu Merese kahasse kirjutatud postapokalüptiline teekonnaromaan, kus eksnaissõjaväelane asjaolude sunnil koos kümneaastase poisiga mööda katastroofist räsitud Ameerikat rändab ja ellujäämiseks kõiksugu vajalikku nodi kokku korjab. Triinu Merese lugusid ja raamatuid olen ma ennegi lugenud ja neist täiel rinnal nautinud vaid väheseid: kiire seikluslikkus sumbub mingi hetk ära ja loo köitvus kaob. Samas Kristo Jansoni nimi oli minu jaoks täielik tabula rasa. Kuigi raamatus tegeletakse väga mornide teemadega, on üldine väljavaade ja ka tegelaste suhtumine tulevikku pigem positiivne ning see aitab kindlasti kaasa hea lugemiselamuse saamisele.

Ütlen kohe välja, et postapo ei ole päris see, mis mind ulme juures väga köidab, kuna tihti minnakse kogu selle maailmalõpu ja tsivilisatsiooni kokkukukkumisega väga masendavaks ära ja tulemuseks on pigem doomilik õuduslugu. Ja ikka nii, et pigem on tegemist olmeõudusega – igasuguste üleloomulike nähtusteta draamast nõretava ja psühholoogiliselt ängistava teosega. Antud juhul suutsid autorid seda vältida ja pigem oli selline ekssõduri eneseleidmise lugu, mis mõneti meenutas mulle kunagist ulmeklassikat „Escape from New York”.

Pikem heietust ulmejakirjas "Reaktor" - https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuar...

[Astra Schults · Rating 3 out of 5]

See raamat ei olnud üldse "minu tassike teed." Olid tegelased, ehk mõni isegi "elusam" kui nii mõneski teises eesti autorite teoses, oli tegutsemist, mis algas ja kulges ja lõppes, mitte ei olnud ei kuskilt ei kuhugi ebaloogiliselt liikuv, oli maailmaloome, kus suur osa lahtisi otsi sai tervikuks kokku sõlmitud, aga ei suutnud ma ei tegelastele ega nende tegevustele kaasa elada.
Paar episoodi siiski olid, kus inimlikkuse kujutamine ka mind haaras - puhtakujulise õeluse ja alatuse, ükskõik kas mõtlematusest või tahtlikult tehtult, kujutamine oli väga ehe ja õõvastav lugemine.

[Marca · Rating 4 out of 5]

Hakkasin mõtlema, kas on üldse kedagi, keda ei paeluks fantaasiad postapokalüptilise maailma kohta? Võib-olla ehk neid, kes on selliseid liiga palju lugenud-näinud? Mina seda kindlasti ei ole, aga võin siiski öelda, et enamasti on vähemalt mingid nüansid neis düstoopiates sarnased.

Ka K.Jansoni ja T.Merese "Devolutsioon" ei eristu maailmaloome osas eriliselt, ikka meenub esimese hooga "Mad Max", mida ma isegi näinud-lugenud ei ole, aga millest enamik inimesi miskipärast ikka mingit ettekujutust omab. Mingi põhjus peab sellel ju olema, et maailmalõpud enamasti Ameerika kõrbe, lõgismadude ja veerpõõsastega illustreeritud on. Ses mõttes on tegemist absoluutselt klassikalise looga - isegi zombilaadsed olendid on olemas. Klassika ei ole siinkohal aga sugugi halvas toonis öeldud, see toimib ning mõjub lugejale turvalisemalt kui mingi päris väljamõeldud keskkond, mille puhul on lihtsam iriseda: "Aga nii ei saa ju olla!"

K.Jansonilt ma varem midagi lugenud ei olnud, seega oli raamat mulle esimestest lehekülgedest tuntavalt T.Merese stiili poole kaldu. Minu mäletamist mööda on Meresele varasemalt ette heidetud vähest tegelemist välismaailmaga ning siin raamatus seda kindlasti enam öelda ei saa. Ma ei tea, kas see on otseselt kaasautori teema, aga igasugu militaartehnilisi nüansse kirjeldatakse päris täpselt ning ka küsimusi suurema pildi kohta (mis juhtus? miks juhtus?) ei jäeta päris vastamata. Siiski oli minu jaoks raamatu peamine võlu ikkagi tegelaste sisemaailma heitlused ja tabav sisekõne. Eriti siis peategelase, üksiklasest naismilitaristi Lingi oma.

Ma ei tea, kas ma olen siin erand, aga mingisuguses oma ideaalpildis enda pea sees olen ju mina ka selline nagu Ling - kartmatu, füüsiliselt vastupidav, ise hakkamasaav, külma peaga tegutseja. Kuigi tegelikult ma selline pole ega kunagi selliseks ka ei saa. Ma olen ilmselgelt just see hädine hädapätakas kellesuguseid Ling kõige vähem seedib. Ma olen Jane, kes raamatu alguses kohe surma saab. Aga ärge tulge mulle ütlema, et mehed just selle sama pärast Rambot ja tema ekvivalente ei fänna! Oma hinges oleme me kõik kangelased. Lihtsalt naistele on siiani maru vähe sobivat samastumisvõimalust pakutud. Rambol ei ole päevi ja Rambo ei karda rasedaks jääda näiteks.

Lingi sisekõne oli minu arvates vägagi autentne. Mis te arvasite, et naisterahvad päriselt ei mõtle umbes nii või? Et me mõtleme lilledest ja roosilõhnast ning vandesõnade peale tulevad iseenesest piiksud?! Paar väljendit olid nii mahlakad, et peaks üles kirjutama ja ise kasutama hakkama. Oma peas siis.

Mis siin aga klassikalisest Rambost erineb ja tegelikult loo pilvedest alla toob, on kurb tõsiasi, et päriselt niimoodi ikka ei saa. Inimene vajab teisi inimesi ja enamik üksildasi hunte ainult veenab ennast, et nad on õnnelikud. Raamatu lõpus oli paar ootamatut pööret ka ses osas, üks mulle sobis, teine nii väga mitte, aga neist ma ei hakka siin põnevuse rikkumise tõttu kirjutama.

Tegemist on iseenesest lihtsa seikluslooga, mille puhul on viitsitud tegeleda ka actioni telgitagustega ning seeläbi loole laiem inimlik tagapõhi antud. Samas ei kaldu lugu selle tõttu heietustesse või tüütusse lugejat alahindavasse targutamisse vaid püsib põneva ja ettearvamatuna kuni viimase leheküljeni.

[Manfred Kalmsten · Rating 4 out of 5]

„Devolutsioon” on tunnustatud kirjaniku Triinu Merese ja laiema avalikkuse jaoks veel tundmatu Kristo Jansoni poolt kahasse kirjutatud postaporomaan, kus jälgitakse kahe inimese, endise sõjaväelase Lingi ja noore, umbes kümneaastase poisi Rico teekonda läbi tsivilisatsiooni varemeteks muutunud Ameerika, mida asustavad vähesed viirusest puutumata jäänud inimesed ja verejanulised wending’od.


Üldiselt ja pigem hästi...

Tõtt-öelda on mul selle romaaniga kahetised tunded. Selgituseks ütlen, et lugesin testlugejana selle lühiversiooni ja andsin ka tagasisidet. Seega oli romaani peasündmustik ja läbiv mõte minu jaoks ette teada ning kuskil kolmveerandilt, kus muutusi enam polnud, hakkas lugemine aina enam ja enam hanguma. Lühiversiooni puhul muidugi seda muret polnud.
Ehk siis – usun täiesti väiteid, et tegemist on väga põneva romaaniga, aga minul isiklikult muutus lugemine lõpuosas juba suti vaevaliseks. Aga läbi sain.

Hea järelmulje sain ka, sest tekst on oskuslikult kirja pandud, aga sisu huvitavuse püsivuse osas pole ma tõesti õige inimene sõna võtma. Ütlen lihtsalt, et see, mida ei mäletanud või mida lühiversioonis polnud, oli põnev või vähemalt huvipakkuv.

Tallinna Keskraamatukogus Triinu Merest intervjueerides esinesin väitega, et „Kristo Janson on kohati tapnud Triinu Merest ja sellest on kasu olnud.”
Jään selle väite juurde enam-vähem kindlaks, sest olles Triinu Merese loominguga tuttav, võin käsi südamel öelda, et „Devolutsioon” on mereselik ja eba-mereselik (jansonlik ehk?) ühestükkis. Ehk siis on näha ja on tunda, et mõlemad autorid on andnud oma panuse, ja ehkki Triinut tundub endiselt rohkem olevat, ei ole alati tegemist siiski selle „vana hea ja tuttava Triinuga.” Ei. Mingi muutus on sees ja see on huvitav. Võingi öelda, et kui tekst muutus juba väga tuttavaks, siis üritasin üsna ebaõnnestunult tuvastada kohti, mis oleks kindlalt ühe või teise kirjutatud.

Nagu ütlesin – ebaõnnestunult, sest kogu tekst mõjus ühtse ja ladusa tervikuna.


Kitsamalt ja kitsaskohast…


Mainisin sisututvustuses, et tundmatu viiruse tõttu on osad inimesed muutunud verejanulisteks wendingo’deks, ja siin tunnetan ma ka teose ainsat tegelikku kitsaskohta.
Nimelt jääb wendingo-probleem kaugeks. Kui alguses antakse mõista, et lisaks inimestele tulistatakse vahest puruks ka mõni humanoidne värdvorm, siis tegelikult unustatakse wendingo’d üsna kiiresti ära. Jah, seda sõna esineb veel mõnedel kordadel, aga wendingo’d ise tiksuvad distantsil ja kahjuks mitte ähvardavalt, et lugeja peas pidevalt tiksuva lisaohuallikana mõjuda, vaid lihtsalt mingi mitmetähelise võõrsõnana. Autorid pole suutnud panna neid ohtlikuna mõjuma. Kahjuks. Või siis pole seda üritatudki, millest on samuti kahju, sest miks neid üldse siis sinna vaja on? Alguses esineva wendingo-situatsiooni oleks saanud ka kümnel muul moel lahendada...

Nii lõpetuseks või nii...

Muidu on aga tegemist juba algusest peale hea minekuga looga, mis käsitleb kahe kardinaalselt erineva inimese kokkukasvamist.
Võikski lõpetuseks sõnada, et sirgelt öelduna on see teekonnaraamat…
See käsitleb naise teekonda sõdalasest emaks muutumiseni...

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Sain raamatu esitluselt kingiks järjehoidja, see oli huvitav mõte/võte: raamatu kaks peategelast oli (vist) AI poolt tekitatud digifotona. Mõtlesin pärast, et võibolla oleks see ka esikaanele panemist väärinud.
Igatahes jäi see praegune esikaas mulle natuke liiga kontseptuaalseks ja ebaisiklikuks.
Mäletan, kuidas asusin raamatuga oma lemmiklugemisasendisse, plaaniga, et alustan ära ja natuke loen... Sellise plaaniga ei tasu õhtutunnil seda asendit võtta, sest võib juhtuda, et öö jääb vahele! Minul just nii läks, süžee haaras endaga kaasa nii, et lugesin kohe ühe hooga lõpuni.
See on täiesti rahvusvaheline lugu, Eestiga pole mitte mingit muud seost kui see, et mõlemad autorid on eestlased. Jah, see on ühislooming, ja tundub, et yin ja yang on siin hästi kokku haakunud. Peategelane on Suures Jamas ellu jäänud naine, ekssõjaväelane, kelles on loomuomast ja ka olude sunnil õpitud mehelikkust, aga on ka soe otsiv pool... nimetagem seda siis inimlikkuseks või naiselikkuseks. Instinkti ajel, enne kui "peaga mõelda" jõudis, päästis ta ära ühe sunnitööasutusest ära põgenenud varateismelise lapse ja nii see lugu neil kulgema hakkab... mitmes USA osariigis, näiteks Las Vegase linnas, enamus sellest on tühermaa, valitsevad hundiseadused ja ega keegi täpselt teagi, millest see Suur Jama täpselt algas (võibolla viskas valitsus taevast midagi rahustavat ja lolliks tegevat alla ja sai natuke liiga palju... see oli mu lemmikteooria). Peategelane Lin elab autos (päikesepatareidega, iselaaduvas, sellised olla päriselt armees olemas), nii et see on ka nn road story, minu meelest on teelolekulugudes alati midagi hipilikku ja kergemeelset, isegi kui tegevus toimub düstoopilises olukorras. Siinseal on omamoodi kuiva maailmalõpuhuumorit, sõjaväelase huumorit, kuidas iganes seda nimetada. Igatahes ei ole mul raamatust meeles sellist vaibi, et see kuidagi liiga rusuv või vägivaldne oleks. Ei. Tollest lugemisööst on nüüd möödas kaks nädalat ja mälusõelale on jäänud adrenaliinisööstud ja mingid omamoodi optimistlikud stseenid. Las Vegases viis elu meie rändurid kokku ka pisikese kogukonnaga, keda võiks nimetada "maailmalõpujärgne hipikommuun".
...Ja kui arvasin, et olen lookaare lõpu ammu ette aimanud, siis lõpus oli tegelikult pisuke üllatus.
PS. Minu meelest võiksid Kristo Janson ja Triinu Meres samade tegelastega järgmise osa kirjutada. Meeleldi veedaks nendega järgmise lugemisöö.

[Kitty · Rating 4 out of 5]

täiesti korralik postapo minu meelest - mitte midagi ülearu fantastilist siin ei juhtu ja mulle tundub üsna tõenäoline, et umbes sellises seisus maailm varem või hiljem lõpetabki. ja mõnus tempokas lugemine usutavate ja sümpaatsete ja huvitavate tegelastega.

suurt osa loost näeme läbi minajutustaja Lingi silmade ja selle naise peas selle sõidu kaasategemist ma tõesti täitsa nautisin. tal oli teraseid tähelepanekuid ja mulle istus see tasakaal (või kohati konflikt) tema väärtuste ja ellujäämisvajaduse vahel. samuti istus mulle tasakaal üldise maailmakirjeldamise ja mõtiskluste ja actioni vahel. mu taluvus detailsete lahingustseenide osas on üldiselt väga madal, aga näiteks seda kohta, kus Ling Ricot relvi kasutama õpetas, nautisin küll täiega.

ega siin, kui nüüd järele mõelda, väliselt nii tohutult palju ei juhtunudki. Ling kohtub poisikese Ricoga, püüab kuni mingi ajani temast (eetilisel, lapse turvalisuse ja vajadustega arvestaval moel) lahti saada, aga saab siis muidugi ajapikku aru, et neil klapib omavahel täitsa hästi. mingit suuremat eesmärki või missiooni ei olegi, Lingi motiveerib eelkõige vajadus ellu jääda, aga omaenda tingimustel (ehk siis pigem mitte kogukonnas).

see stilistiline valik, et osa loost jutustati Rico kaudu ja kolmandas isikus (ja et kuskil lõpupoole täiesti ootamatult võttis seal sõna veel kõiketeadev jutustaja, keda enne üldse ei olnud) oli mu jaoks esimese hooga natuke küsitav ja kuidagi lõhkus flowd, aga pärast harjusin ära ja polnud nii ka viga midagi.

see, et tegevus toimus Ameerikas, oli päris tore ja lõi selge atmosfääri, mis selle loo juurde iseenesest väga hästi sobis. mind siiski jäi kriipima, et suur osa dialoogi oli justkui kohmakavõitu tõlge inglise keelest. eks jah muidugi vajadusel tagasi tõlkida on niiviisi lihtsam, kui äkki kuskil tiksub mingi rahvusvahelise edu lootus :P aga eesti kõnekeeles ikkagi öeldaks pigem "ei midagi", kui et "unusta ära". oot, ja mis värk oli kohanimede tõlkimisega? lihtsalt nagu... milleks?

[Pille Ernits · Rating 4 out of 5]

Tegelikult 4 tärni nagu päris väärt ei ole, aga samas eesti oma asi, ülepingutatud väljendite ja ikkagi vähese sügavusega ja veidi all-over-the-place ja kohati päris cringe, aga nunnu ka. Ma ei tea, kas postapokalüptiline ulme just peaks nunnu olema, vbla eesti keel ei lase ka asja tõsiselt võtta, aga oh well, puhkuse hiliste hommikukohvide kõrvale lugeda täitsa sobis ja igav ei hakanud.

[Taavi Kangur · Rating 5 out of 5]

Soovitan lugeda.