Filtriteta Filtritest

by Heelia Sillamaa

Heelia Sillamaa „Filtriteta Filtritest” on oma ülesehituselt segu teabetekstist ja ilukirjanduslikus stiilis, kuid 100% tõesti sündinud loost - keskpärasest Mustamäe tüdrukust, kes jõudis sotsiaalmeedias oma argiseid mõtteid jagades kaheksa aastaga justkui unistuste eluni. Eluni, kus sulle saadetakse tasuta kalleid asju ning sinu sissetulekud küündivad rekordilisel kuul 10 000 euroni. Mis peitub selle pealtnäha idüllilise elu taga aga päriselt? Mis juhtub, kui piir päriselu ja sotsiaalmeedia elu vahel häguneb? Mida peaksime me kõik sotsiaalmeedia telgitagustest teadma?

“Me võime kiruda nii sotsiaalmeediat kui ka suunamudijaid söögi alla ja peale, aga see ei muuda neid olematuks. Olles ise elu jooksul pidanud nii sotsiaalmeedia turundaja, ajakirjaniku, kui ka elukutselise sisulooja ametit, tundsin, et meil on puudus ühest põhjalikust raamatust, mis avaks kodumaiseid sotsiaalmeedia telgitaguseid võimalikult ausal kujul. See raamat paneb arvatavasti nii mõnelgi parastajal sõrmed sügelema, sest kinnitust saavad mitmed seni vaid kuulujuttude ja eelarvamuste tasandile jäänud jutud. Sealjuures loodan aga südamest, et ehk aitab see ausus sotsiaalmeedia sisuloojaid ka veidi paremini mõista ja nende kallal ilkumisele piire seada.” - autor Heelia Sillamaa

199 pages, Paperback

Published May 9, 2024

Reviews

[Piia Appo · Rating 5 out of 5]

Hea nädalavahetuse kiire ja kerge lugemine sotsiaalmeedia maailmast.

Maailm on muutumises ja ma usun, et see on alustuseks hea raamat sellest, kuidas kogu sisulooja/influentserite/suunamudijate teemat lahti mõtestada.

Kindlasti on ka siin raamatus selliseid "maitse asi" lõike, mida teiste arvustuste puhul olen märganud. Aga... ka siin võiks kehtida reegel: kui oskad paremini, siis tee ise.

Minu jaoks meeleolukas, mõtlemapanev ja eluline raamat, mida oli hea lugeda.

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

Ma märkasin Heelia Sillamaad alles hiljaaegu, sest elasin (poolkogemata-poolmeelega) igasugustest sisuloojatest ja suunamudijatest eemal, teises reaalsuses.
Aga juhtus siiski paratamatu, ühel hetkel hakkasin ma oma Instagrami kontot kasutama ja seal ringi vaatama ja märkasin naljakaid ”enne ja pärast” videosid, mida sealne logistika mulle muidugi kohe rõõmsalt tutvustama hakkas. Midagi siirast ja stiilset oli Heelias küll kohe näha.
Raamatut avades sain kohe sellesama pahvaka näkku. Suhkruga võõbatud maailm versus see, kes inimesed tegelikult on. Kas tuleb püüda olla “parim versioon iseendast” või leida üles oma kiiksud ja miinused, mis muutuvad rambivalges plussideks?
Lugu algab kaheksa aja tagusest. Peategelasel tuleb pildistada näiteks kassi ja tassi. Ja muude jalgade puudumisel vanaema jalgu punastes sukkpükstes. Nii saab modelliagentuurilt 5 eurot postituse eest. Nõnda see algab, kuni Heelia leiab oma isikliku niši, huumori.
Huumoriga on kohati nii... ja naa. Raamatu peatükkide lõppu vürtsitavad ühe väljamõeldud 200-kilose šovinistliku ja ropendava Atsi kommentaarid, autori dialoog temaga. Ideena on see hea ja ma teoorias austan seda stiilivõtet, aga praktikas see Ats-mees ei meeldinud mulle sugugi ja ma ei viitsinud tema peale oma aega kulutada.
Ja olen ka aus, et minu jaoks ei toiminud ka see peatükk, kus isiksus kahestus ning Instagrami-Heelia ja Päris-Heelia pidasid omavahel dialoogi. Lugeja on karm, nii nagu sotsiaalmeedias skrollija seda on. Kas kulutad antud loole oma minuteid või hüppad edasi?... Mina hüppasin edasi. Aga 90% raamatust läks nii, et mu silmad ja aju hääletasid poolt ja valisid lugemise. Ja sain täitsa palju...
...äratundmisemotsioone. Mina ju ka! Ma olin kunagi (meie kiirendusega toimivas ajas võib öelda, et) ammu-ammu) see noor naine, kes armastatud mehe järel tundmatusse keskkonda kolis (mina New Yorki, Heelia Viljandisse) ja mul ei olnud enam endist identiteeti, oli aga kerge kadedus maha jäänud aktiivsete kolleegide suhtes, oli kraapiv loome- ja eneseteostusvajadus, võõristus uue keskkonna suhtes... Ja samamoodi nagu Heelia hakkasin minagi lihtsalt netis võimalustega mängima, iseenese lõbuks. Minust sai tuntud blogija ja ka minul läks nii nagu Heelial Instagramiga: tegelikult hakkas see uus identiteet ja mu enda loodud ”küla” segama seda, et ma lõimuksin päriselusse. Polnud vaja lahkuda toast, pingutada kohalike inimestega sõbraks saamisel. Ja samamoodi kui Heelial oli ka minul nii, et just läbi tekkinud loomeväljundi hakkasin ma siiski oma reaalsesse ellu seiklusi saama. Lõppkokkuvõttes tegin ka mina sellest olukorrast omal moel karjääri (mitte oma lugude abil/juurde reklaami müües, aga blogimisest kirjastamisse minek on ju samamoodi reaalse majandusliku väljundi tekitamine).
...targemaks sain ka. Taipasin lugemise käigus, et mul tõepoolest oli mingi eelarvamus sisuloojate suhtes. Et mis see nii väga ikka ära ei ole, enda elu jagada, reklaampostitusi vahele pikkida ja selle eest tasuta kraami ja lihtsat raha vastu võtta. Heelia elu kirjeldavate peatükkide vältel hakkasin ma aru saama, et sellel kõigel on oma hind ja oma tööspetsiifika. Jah, seda ma tean, et kui oled endast lugusid jutustanud, siis on paljudel justkui-õigus sind süljetopsina kasutada. Ja ka seda tean, et inimestega netis tagasiside-suhtlemisele läheb palju aega, ja teadsin, kuidas niisuguses enese jagamises on alati vaikselt tiksumas ettearvamatuse-faktor, sa küll üritad jamasid ette ennustada ja ära hoida, aga ikka juhtub mingi järjekordne mini- või pärisskandaal, vahel lausa trauma. Jah, ma olin seda kogenud ja ilmselt seepärast ma sotsaalmeeediakarjääri pole rohkem valinud.
Aga ma ei olnud täpsemalt mõelnud sellele, mismoodi võiksid käia läbirääkimised ja lepingud firmade turundusosakondadega. Ja kuidas sul ei ole enam isiklikud kiiks-kohustused, et ”proovin iga päev midagi postitada”, vaid konkreetsete trahvidega leping, mille kohaselt sul pole valikut ja sa pead täna ära filmima varem kokku lepitud ja heaks kiidetud stsenaariumi, ja päike olgu olla, mis sest, et on pilvine ilm. Ja et sa oled oma kuupäevade, kellaaegade ja excel-tabeli vang. Ja hakkad vaikselt läbi põlema (see oli tekstis aimatav, et hästi see ei lõppe...)
Edasi tuli nauditav tekstiosa, kus Instagram oli isikustatud, justkui tujukas armuke, kes hakkas kätte maksma, kui Heelia proovis vabamalt võtta ja sõna ei kuulanud, valedel kellaaegadel postitas ja puhkepäevi tegi. Aga tundub, et siira boheemlusega sai siiski Heelia omale armukese soosingu tagasi, tänu ühele suvalisele keedetud lillkapsa postitusele. Ja nüüd – loodetavasti – oskab paremini balansseerida selles maailmas, kust ta võib ühest küljest saada sissetulekut ja samas ka vaimseid häireid.
PS. Keda huvitavad sotsmeediaga seotud vaimsed teemad ja sellega seotud teadusuuringud, soovitan lugeda Anders Hanseni ”Ekraaniaju”.

[Elise · Rating 4 out of 5]

midagi jäi nagu puudu mu jaoks. oli hea ja loetav, aga kuidagi ei paelunud nii hullult

[Cäroly · Rating 5 out of 5]

Võrratu Heelia tegi seda taas! 😍🙌
.
Ehk ülimalt nauditav lugemine, mille sisse põimitud vaimustavat huumorit, ühe meeletult tubli naise peas kõlavaid kriitikanoote, parajas annuses ausust ja sotsiaalmeedia "musta auku" kukkumist. Jah, siinpool ise jään hätta oma kohmaka väljendusviisiga, kuid ilmselgelt vaimustusin raamatust väga-väga palju!
.
Olles ka ise hobikorras oma kultuuriteemalise kontoga suur IG entusiast, siis esines päris palju ahhaaa-momente. Kuigi siinkohal müts maha, ei suudaks seda ise eales täiskohaga tööna teha. Isegi hobikorras tehes on sinna kuluv aeg meeeeeeletult suur ja tihti saan ka ise tugevaid kriitikanoote abikaasalt, et mida sa seal IGs nii kaua istud.😬
Siinkohal ka müts maha selles osas kuidas tõesti IG sisulooja tööd niivõrd hästi teha, et sellest ka hästi ära elada.
Igal juhul palju äratundmisi, uusi teadmisi ning mis kõige enam, kasvatas mõjuisikute ja sisuloojate IG töö osas empaatiavõime senisest kordades kõrgemale tasemele.
Seega pai, ole enda vastu leebem ja roki edasi, nii päriselu- kui ka IG-Heeliana❣️

[Liina Palu · Rating 3 out of 5]

Miks ainult kolm? Sest teise poole raamatust ma lihtsalt surusin end vastu tahtmist lugema. Ma üldse ei saanud aru, millekd on vaja neid väljamõeldud dialooge sinna raamatusse. Need teenisid ũhelt teemalt teisele ülemineku funktsiooni, ma saan aru, aga selleks on muid võimalusi. Nii nagu sa ei alusta kirjandi kirjutamist sellest, kuidas olid olid kodus ka ja teemaarenduseni üldse jõudsid, vaid alustad kohe sisuga, pointiga, nii ma ei saa aru, milleks oli autoril vaja niimooodi mingeid väljamõeldud dialooge sisse suruda. Asjalikud jutustavad peatükid olid huvitavad ja ma olen paljude pointidega nõus, aga minu meelest oleks öeldud asjad saanud palju lühemalt öelda ja niisama mull mulle ei meeldi. Lisaks oleks võinud autor lugeda läbi kas või ühe samateemalise raamatu välismaa autorilt. Ühesõnaga palju mulises niisama ja harva naersin ta naljade peale.

[Marion · Rating 3 out of 5]

Midagi uut ja põletavat nüüd see raamat ei anna. Kahtlaseks kiskus ka autori endast kolmandas isikus rääkimine. Ka dialoog väljamõeldud netikommentaator Atsiga oli alguses kaasakiskuv, kuid lõpuks väsitas ära. Muus osas tore paari päeva lugemine. Noor "roheline" sisulooja saab kindlasti mõne nipi võrra targemaks või siis suudab ümber mõelda ja suundub tavainimese kombel 9-17ni tööle 😁

[Mae Lender · Rating 3 out of 5]

Tore ülevaatlik raamat suunamudija hallist argipäevast. Vaheldumisi on õpetlik teave Instagrami sügavamast hingeelust autori isiklike kogemuste ja juhtumistega. Vaev, higi ja pisarad - mida oli ka arvata. Some mõjust vaimsele tervise on kahtlemata tarvis rääkida/kirjutada, ses suhtes tänuväärne ettevõtmine, eriti veel selline intiimselt isikliku kogemuse jagamine.

Minu jaoks need Atsi (koondtegelane autorile vastu vaidlemiseks ja sapi pritsimiseks, ehk siis mõnes mõttes ka tüüpiline virtuaalmaailmas ennast maandav õnnetusehunnik) onuheinolikud repliigid muutusid veidi tüütuks. Ja mõned dialoogid mõjusid ka kunstlikult, aga see on selline maitseasi.

[Triin Sooäär · Rating 5 out of 5]

Kui Heelia kirjutab, siis on selles midagi teistsugust - leheküljed lähevad vaid tundidega, sest nendes peituv sisukus juba kõneleb omaette suursuguselt ja otse sellest, mis päriselt maailma jaoks oluline saab olla. Hämmastav, kuidas sedavõrd tõetruud narratiivi suudab ta sotsiaalmeedia kohta kujutada, kuid samas jääda seejuures väga ratsionaalseks mõtlejaks, kes lugejatega oskab olla lihtsalt inimene, kes kirjanikuna annab erinevates perspektiivides aimu lugude jutustamisest. Selgitab lahti arusaadavalt, mis on meie digimaailmas reaalselt toimumas sotsiaalmeedia maailma kulissides.

[Elisabeth Ots · Rating 3 out of 5]

Kiire ja mõnus lugemine. Kui oleme ise harjunud tavaliselt sisu ja meediat tarvima, siis oli põnev saada suunudija poolne vaade ja mõistan nüüd, miks ka suunamudija töö on päris töö ja kuidas ka see võib vahel väga raske olla. Samas natukene läks minu jaoks vahel liiga klišeeks mõistujutu rääkimiseks ja samuti häiris tegelaskuju Ats, kuid küllap oli siis autori jaoks see tegelane oluline.

[Helena Maling · Rating 5 out of 5]

Väga hea raamat, mille lugemiseks läks mul piinlikult palju aega🤍 Heelia suudab lugusid jutustada nii, et unustad end lugema ja saad korraga naerda ja mõtiskleda. Antud teema pakub mulle suurt huvi, aga samas usun, et igaüks võiks seda lugeda, et mõista väheke paremini sotsiaalmeediamaailma.🙏

[Mmmerle · Rating 5 out of 5]

Väga põnev lugemine! Ma ei ole kunagi varem süvenenud influentseri töösse ega selle telgitagustesse ning väga huvitav oli lugeda, kui suur vaev ja planeerimine seal tegelikult on, kui tahad koguaeg nähtav olla. Soovitan raamatut kõigile, keda huvitab selle elukutse esindaja töö oma ilus ja valus.

[Anni · Rating 4 out of 5]

Humoorikas, kiire lugemine aktuaalsel teemal. Eelmine raamat meeldis siiski veidike rohkem.

[Margarita Lilienthal · Rating 5 out of 5]

Väga hea ja mõtlevapaneva sisuga raamat! Taaskord hea kerge lugeda, mõnusalt kaasahaarav. Soovitan!

[Isabel Palu · Rating 5 out of 5]

Mulle väga meeldis see raamat, eriti paelus mind raamatu lõpu pool.