Üks armastatumaid saksakeelseid luuletajaid Rainer Maria Rilke (1875–1926), kuulus üksiklane, ütleb ühes kirjas: „Ma kuulun nende vanamoeliste inimeste hulka, kes peavad kirja veel suhtlemisvahendiks, kõige ilusamaks ja külluslikumaks.“ Ta pühendas korrespondentsile palju aega ja energiat ning pidas laiaulatuslikku kirjavahetust oma ajastu suurkujudega. Aeg-ajalt vastas ta aga ka noortele austajatele ja sellest võis kujuneda aastatepikkune kirjavahetus. Siin ilmuvadki kaks kõige hõrgumat, loetumat ja tõlgitumat viimati nimetatud kirjaseeriaist. „Kirjad noorele luuletajale“, mille tõlge ilmus esimest korda Loomingu Raamatukogus 1995. aastal, koondab kümme kirja aastatest 1903–1908, milles juba kogenud noor poeet annab nõu verinoorele kirjutajale, kes õpib, nagu Rilkegi aastaid varem, kadettide koolis ega ole veel selgeks mõelnud, millist teed elus käia – ohvritseri või luuletaja oma. Rilke soovitused jäävad ettevaatlikuks, sest „tegelikult, ja just kõige tõsisemates ja tähtsamates asjades, oleme kirjeldamatult üksi, ning selleks, et keegi saaks teisele nõu anda või koguni teist aidata, peab palju juhtuma, peab palju õnnestuma“. Soovimata algaja kirjutaja indu lämmatada, aga seda ka mitte liigselt õhutada, leiab siit kirjadest tõepoolest soovitusi sõnade seadmiseks, aga enam annavad need aimu Rilke ainulaadsest maailmatunnetusest.
A mystic lyricism and precise imagery often marked verse of German poet Rainer Maria Rilke, whose collections profoundly influenced 20th-century German literature and include The Book of Hours (1905) and The Duino Elegies (1923).
People consider him of the greatest 20th century users of the language.
His haunting images tend to focus on the difficulty of communion with the ineffable in an age of disbelief, solitude, and profound anxiety — themes that tend to position him as a transitional figure between the traditional and the modernist poets.
Mida peaksin Teile veel ütlema? Mulle näib, et kõik käib oma sisemise seaduse järgi; ja lõpuks tahtsin Teile ju ainult nõu anda, et kasvaksite vaikselt ja tõsiselt läbi oma arengu; ning pole midagi, mis häiriks seda rohkem kui see, et vaatate väljapoole ja ootate väljastpoolt lahendust küsimustele, millele saab vastuse anda võib-olla vaid Teie sisemine tunne kõige vaiksemal tunnil.
Te olete nii noor, nii kõige alguses, ning ma tahaksin Teid, armas härra, nii hästi, kui oskan, paluda kõige lahendamatu suhtes oma südames kannatlik olla ja proovida armastada küsimusi endid kui lukus kambreid või raamatuid, mis on kirjutatud väga võõras keeles. Ärge juurelge praegu vastuste kallal, mida Teile ei saa anda, sest Te ei saaks nende järgi elada. Ja oluline on kõike läbi elada. Elage praegu nendes küsimustes. Võib-olla elate siis pikkamööda, ilma et seda märkaksite, ühel päeval sisse ka vastusesse.
Ma usun, et peaaegu kõik meie kurbushetked on pingemomendid, mida me tajume kui pidurdust, sest me ei kuule enam oma võõrandunud tundeid elamas. Sest oleme üksi võõraga, mis meisse on sisenenud; sest kõik tuttav ja harjumuspärane on silmapilguks ära võetud; sest seisame keset üleminekut, kuhu me seisma jääda ei saa. Seepärast nukrus möödubki: uus meis, see juurdetulnu, on meie südamesse sisenenud, on läinud selle sisimasse kambrisse ega ole enam ka seal - on juba veres. Ja me ei saa teada, mis see oli. Meid võiks kergesti uskuma panna, et midagi ei ole juhtunud, kuid me oleme ometigi muutunud, nõnda kui muutub maja, millesse on sisenenud külaline. Me ei oska öelda, kes tuli, me ei saa seda võib-olla kunagi teada, aga paljud tundemärgid räägivad selle poolt, et ka tulevik siseneb meisse sel moel, et meis teiseneda, kaua enne seda, kui ta toimuma hakkab. [ ] On vajalik - ja sinnapoole suundub järk-järgult meie areng -, et meile ei saaks osaks midagi võõrast, vaid ainult see, mis kuulub meile juba ammust aega. Paljud liikumisega seotud mõisted on tulnud ümber hinnata, samuti õpitakse aegamööda tunnetama, et see, mida me nimetame saatuseks, tuleneb inimesest, mitte ei sisene temasse väljastpoolt.
Rilke ainulaadne oskus teist inimest mõista, mitte hukka mõista, toetada, aidata näha olukorda eemalt, suuremalt, tähenduslikult, mitte nõu anda, vaid julgustada, loota, uskuda. Erakordne lugemiselamus, avardav, paitav ja tunnustav ühtaegu, end üksildaselt ja eluraskustes tundvatele inimestele. Rilke sõnul oleme kõik üksildased. Varem või hiljem. Kas me seda endale teadvustame, teadlikult sellesse alistume, kannatlikult selles(t) kasvame, on iseasi ja oskus omaette.
kummaline, et võibolla just sellised "talumatu sügavusega" õhtud on need, mida meiesugused endale soovivad, kuigi nende ohtlikkus ei jää märkamata: just need on ilmselt seesmiselt kõige nõudlikumad, mis südamega kõige rohkem võitlust peavad, sest lõpuks ei ole neist muud väljapääsu, kui et nad tuleb esile tuua. kui kaua juba pole ma lasknud ebasoodsate olude tõttu nii enda sees kui endast väljaspool sellistel õhtutel enda juurde tulla!
no küll ikka saab mulle öelda mingeid asju. ikka võtan kohe tõepähe kohe hirmus hakkab kohe ei teagi mis kõik veel saada võib. lugesin pärast keskööd voodis ja there was many a tear shed in joy.