Külma sõja lõppu tähistati kogu maailmas kui liberaalse demokraatia triumfi. Usuti, et see toob ka Venemaal paratamatult kaasa turumajanduse ja vabaduse. Kuni 24. veebruaril 2022 raputas Venemaa rünnak Ukraina vastu jõhkralt üles kõik need riigipead, kes aastaid olid lasknud end pimestada Venemaa odavatest energiatarnetest ja unistusest rajada Euroopa ühine julgeolekuarhitektuur koos Moskvaga. Sylvie Kauffmann kirjeldab ja analüüsib oma raamatus suurepäraselt kõiki neid faktoreid, mis takistasid Läänel nägemast Putini Venemaad sellisena nagu see tegelikult oli. Kuidas ja millal oleksid võinud Prantsusmaa ja Saksamaa käituda teisiti ja muuta ajalugu? Millal sai selgeks, et Putin alustab suurt sõda? Ja miks eurooplased ikka ja jälle kõiki ohumärke eirasid? Sylvie Kauffmann on Prantsuse ajalehe Le Monde ja Agence France-Presse (AFP) ajakirjanik. Ta on töötanud AFP ja Le Monde korrespondendina Moskvas, Ida- ja Kesk-Euroopas, USAs ja Ladina-Ameerikas. Aastatel 2010-2011 oli ta Le Monde esimene naispeatoimetaja
Loeks justkui nagu toxic suhtest. Koguaeg keegi loodab, et teine muutub ja teeb järeleandmisi, ent ikka teine manipuleerib ning ei mõtlegi muutumisele. Südamest loodan, et nüüdseks on kõik need riigipead ja ka tavainimesed hakanud mõistma asja paremini ning suudavad teha kõike selleks, et see sama jama ei korduks
Lugesin raamatut pärast “Moskva köidikud”. Raamat esimesega võrreldes, lihtsamas, jutustatavamas ja enam autori nägemus ja tõlgendus, kuid väga faktidele keskendunult kirjutatud. Pärast raamatu lugemist, mõistan, kui palju olulisi rahvusvahelisi nüansse on diplomaatia rägastikus tegelikult tavalisel inimesel UA sõja kontekstis kahe silma vahele jäänud. Annab lugejale killuke, kuid väga hea killu rahvusvahelistest suhetest. Väga hea raamat. Soovitan palavalt.
Lobedalt kirjutatud kokkuvõte ja autor on saanud vestelda paljude inimestega, kes olid sündmuste juures, aga uudistega kursis olevale eesti lugejale ei ütle kuigi palju uut.
Si vous avez envie d’avoir un récit de tout ce qui a amené à la guerre en Ukraine sur un peu plus de 15 ans, ne cherchez pas plus loin. Bon il faut certes avoir envie de lire environ 500 pages mais ça vaut le coup. On y redécouvre que rien n’est vraiment arrivé par surprise et que Poutine y pensait déjà depuis longtemps. Beaucoup de pays ont été à minima un peu naïfs, mais la journaliste rappelle aussi que des liens complexes unissent beaucoup de pays à la Russie (comme l’Allemagne dont une partie faisait partie de l’URSS). Elle montre aussi très bien la manière différente dont les pays Baltes voient la situation depuis longtemps, et c’est d’ailleurs toujours le cas, ces pays tout comme la Finlande (et donc pays qui ont des frontières avec Poutine ou presque) sont tous très loin de la méthode discutons donc diplomatie avec la Russie. C’est absolument passionnant
Un livre très agréable à lire. Pourtant je ne le peux pas recommander aux personnes qui ont plus ou moins attentivement suivis les développements à partir de 2014, car Sylvie Kauffman n’a rien à révéler.
Sylvie Kauffmann zeigt in „Les aveuglés“, wie Deutschland 2001 nicht nur blind gegenüber den geopolitischen Ambitionen Russlands war, sondern geradezu in eine verblüffte Bewunderung für Poutine geriet, die an Naivität grenzt. Der Bundestag erscheint hier wie ein Publikum, das seine eigene Geschichte und kritische Distanz gegen charmante Manipulationen vergisst, applaudiert, bevor überhaupt ein Wort gefallen ist, und die russische Perspektive unhinterfragt übernimmt. Das Buch dokumentiert erschreckend die politische Selbstüberhöhung und gefährliche Unterwürfigkeit Deutschlands und zeigt, wie leicht das Land von symbolischer Inszenierung blendbar ist.
Nic szczególnie ciekawego na tle mnożących się z każdym miesiącem książek na temat Rosji, a także jej relacji z Europą. Właściwie nie ma tutaj żadnych nowych informacji, chociaż autorka rozmawiała z uczestnikami niektórych opisywanych przez siebie wydarzeń. Dwie największe wady publikacji to idealizowanie Zielonych jako jedynych sprawiedliwych w kwestii relacji z Rosją, a przede wszystkim brak jakichkolwiek konstruktywnych propozycji w sprawie przyszłości, bo Rosji z Europy się nie wykroi, ani jak już wiemy nie powali się jej sankcjami. W takim razie co dalej?
Généralement bien écrit, agréable à lire. Cependant, les sources sont très superficielles, par exemple, il est évident que l'auteure ne s'est pas penchée sur les questions de l'Europe centrale, principalement la Pologne. Dommage...
Une lecture essentielle pour comprendre la politique de Berlin & Paris vis à vis de la Russie — ce qui met en évidence le pourquoi du comment de la situation actuelle. Et comment nous en sommes arrivés là …